Ärata surnud. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kuulda proua Flacki häält vastamas. Ta oli kindlasti läheduses luuranud, valmis sisse tormama ja oma tööandjat politsei kiusamise eest kaitsma. Kostis pominal vahetatud sõnu.

      Carla, näost õhetav, ilmus jälle välja. „Irene ütleb, et kõik on oma kohal – või nii ta arvab. Lauahõbe on endiselt söögitoa puhvetis. See on George’i ajastu teeserviis. Head noad ja kahvlid on endiselt seal sahtlis. Irene vaatas eraldi järele, kui oli politseisse helistanud.” Carla naeratas kurvalt. „Irene on see, keda ikka varanduseks kutsutakse. Ta hoolib meist kõigist, ta–”

      Naine takerdus ja vaatas oma kätele, mis olid nii kõvasti kokku pigistatud, et sõrmenukid näisid läbi naha tungivat.

      Markby pomises: „Ma tean. Ära end üles kruti, Carla.”

      Ta tõstis pea ja vastas mehe murelikule pilgule trotsliku vaatega. „See pidi olema murdvaras! Keegi, kellele Andrew peale sattus, kui ta üritas majja pääseda, ja kes lõi… Siis sattus see mees paanikasse ja jooksis minema, kui nägi – kui nägi, mida oli teinud.”

      Ta varises oma endisele toolile ja tema silmad täitusid pisaratega. „Mitte keegi teine ei teeks Andrew’le viga! Miks peakski?”

      Pisarad olid murettekitavaks vihjeks, et see küsitlus ei saa enam palju kauem edasi kesta. Markby tõi kuuldavale veel rahustavaid häälitsusi, kuid jätkas siiski leebelt: „Kui sa täna hommikul alla tulid, ei olnud proua Flack veel saabunud, on see õige?”

      Raevukas pearaputus. „Ei, ta tuli pärast– Oh, vaene Irene. Ta oli kindlasti nii hirmunud. Mitte üksnes Andrew’ nägemisest – niimoodi. Vaid sellepärast, et ma olin täiesti endast väljas. Ma lihtsalt istusin seal, nagu ta mulle rääkis, ja ulgusin nagu koer. Ma pean tema sõnadele toetuma, sest ma ise ei mäleta. Doktor Pringle tuli natuke hiljem. Pärast seda, kui nad mu tuppa said, rahunesin veidi.”

      „Carla,” küsis Markby ebalevalt, „kui palju sa mäletad hetkedest enne seda, kui leidsid Andrew’?”

      Ta võpatas kergelt ja jõllitas Markbyle otsa. Pisaratest oli jagu saadud, kuid need olid andnud umbusklikku sära tema silmadele, mis näisid tohutu suured ja hirmunud moondunud näos.

      „Ma pean silmas,” jätkas Markby, „kas sa suudad mulle täpselt öelda, mida sa tegid alates sellest hetkest, mil sa voodist tõusid, kuni selleni, mil välja aeda läksid?”

      „Aa,” kibrutas ta kulmu. „Jah, arvan, et suudan. Tõusin üles ja nägin, et Andrew’d polnud magamistoas, kuid see ei üllatanud mind, sest ta magas sageli teises toas, kui mul oli migreen. Mäletan, et vaatasin äratuskella.” Ta noogutas, veendes end, et ta mälu töötab korralikult. „Mõtlesin, et proua Flack peaks varsti tulema. Läksin koridori ja vaatasin Luke’i tuppa, sest arvasin, et Andrew on võib-olla sinna pikali visanud. Voodi oli valmis tehtud, kuid keegi polnud seal maganud. See on…” Ta pidas pausi. „See tundus kummaline. Ma ei arvanud, et miski on korrast ära, aga ma olin hämmeldunud. Mõtlesin, et vahest jäi ta siin all sohva peal magama.” Ta osutas juures olevale sohvale. „Tulin trepist alla, vaatasin siia sisse ning siis, kui nägin, et teda polnud siin, läksin kööki.”

      Markby kallutas end ettepoole. „Oskad sa kööki kirjeldada?”

      „Kirjeldada? See oli täpselt samasugune nagu alati.” Ta pilgutas närviliselt silmi. „Mida sa tahad, et ma ütleksin, Alan?”

      „Ma ei taha, et sa ütleksid midagi muud peale selle, mida mäletad!” Ta naeratas julgustavalt. „Ma ei taha sulle mõtteid pähe panna, Carla. Aga noh – tagauks, oli see lahti või kinni? Elektrivalgus – sisse või välja lülitatud?”

      Carla kibrutas keskendudes nägu, üritades tükikestest pilti kokku seada.

      „Tagauks oli kinni ja valgus kustutatud,” lausus ta tuhmilt. „Mina panin selle põlema. Avasin tagaukse. Olin taibanud, et Andrew’d polnud majas, ja mõtlesin, et võib-olla on ta juba välja läinud, piima ära tooma või midagi sellist. Mõtlesin, et lähen garaaži ja vaatan, kas auto on läinud… Kuid nii kaugele ma ei jõudnudki…”

      Tema hääl vaibus ning Markby ütles kaastundlikult: „Mul on tõesti väga kahju, Carla.”

      Ta ohkas vaikselt. „See on nii kohutav, et sel ei tohiks olla võimalik veel hullemaks minna. Kuid asjad võivad alati hullemaks minna, eks ole? Väljas on ajakirjanikud, Irene Flack ütles. Kõik täpselt nagu hallvaresed, kes tee kohal hõljuvad, kui auto on mõne küüliku lömaks sõitnud.”

      Markby kallutas end ettepoole ja puudutas naise käsivart. „Ära end üles kruti, Carla. Puhka natuke. Las meie hoolitseme pressi eest. Inspektor Pearce tuleb ja kohtub sinuga võib-olla täna õhtul või isegi homme, kui sa selleks valmis pole. Kui sulle miski meenub, ükskõik mis, siis räägi talle, isegi kui see pole midagi sellist, mida sa vandega kinnitada võiksid, kuna sa olid võtnud unerohutabletti. Ja iseäranis midagi, mida sa mäletad, et Andrew oleks ütelnud või teinud, mis oli kas või natukene tavatu.”

      Carla, taas rahulik, võttis käed näo eest. „Jah, muidugi. Tänan sind, Alan.”

      Tagasi köögis, avastas Markby, et proua Flack oli teda oodanud. Tema sisse astudes hüppas naine külmiku tagant talle ette. „Ega te teda nüüd ometi täiesti endast välja ei ajanud?” süüdistas ta.

      „Ei,” kinnitas Markby ja sai vastutasuks umbuskliku pilgu. Ta vaatas ringi. Köögis oli kaks lülitit, üks esikusse viiva ukse kõrval, teine tagaukse juures. Äkitselt ta küsis: „Kas teil on võti, seks puhuks, kui te hommikul saabute?”

      „Muidugi,” ütles proua Flack jäigalt.

      „Kas te siis mitte ei lülita ka vargaalarmi välja?”

      „Tavaliselt on keegi perekonnast selle juba välja lülitanud, aga kui peaks vaja olema, siis tean ma numbrikombinatsiooni,” ütles ta. „Ainult et täna hommikul polnud seda muidugi vaja.”

      Sest Andrew Penhallow’l polnud eile õhtul võimalustki seda sisse lülitada, mõtles Markby. See oli miski, mis võis olla osa tema ründaja arvestustest.

      „Oleksin tänulik,” ütles Markby, „kui te kontrolliksite maja veel kord üle, iga toa tõesti põhjalikult, et teha kindlaks, ega miski pole korrast ära või puudu. Proua Penhallow pole tõepoolest hetkel võimeline seda tegema.”

      „Ma tean seda,” nähvas proua Flack. „Mõnikord ma ikka imestan, mida teie, politseinikud, küll omast arust teete, tülitades inimesi kõigest mõni tund pärast seda, kui härra P sugune vaene hing on oma Looja juurde kutsutud. Esitate hulga küsimusi ja ootate arukaid vastuseid. Ma tean, et teil on töö teha,” lõpetas ta, andes talle sellega õiguse üleüldse seal olla, „aga on olemas viisakus, kas teate, isegi sellisel puhul nagu see siin.”

      Ta ei hakanud vaidlema, sest see oli mõttetu. Kuid proua Flack eksis. Viisakus oli juurdluses üks esimesi ohvreid.

      Ootamatu vaba päev kodus tähendab, et sa võid tegemata töödega järje peale jõuda. Külmikut sulatada. Köögikappe puhastada. Magamistoa kardinad maha võtta ja läbi pesta. Autoga linnast välja hulgilattu sõita ja tagavarasid täiendada. Majatagust aialapikest korrastada.

      Meredith istus oma köögilaua taga, süües puhkepäeva hilist hommikueinet ja mõtiskledes, et kõik need auväärsed majapidamistööd jäävad tõenäoliselt küll käsile võtmata. Paljas mõtegi ükskõik millisele neist põhjustas tema juba niigi viletsa tuju märgatavat alanemist. See polnud just see, СКАЧАТЬ