.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ta seisatas, et uurida lähemalt tolmust akent. Tundus, et poes ei müüda midagi, mida keegi sooviks osata – ega ole ka kunagi soovinud, kui otsustada vanade pruunide pappkarpide ja odavate võidunud taldrikute järgi. Näotute nipsasjade kohal rippusid kärbsemustusega kaetud plasthelmed. Väljapanekute – kui seda kolakuhja võis nii austava nimega nimetada – keskel lösutas musta-valgekirju kass. Võib-olla oli ka kass müügiks. Meredithi poleks üllatanud määrdunud hinnalipik looma kaelas. Meredith tõstis pilgu akna kohale. Seal oli pleekinud silt: S. Warreni PUDUPOOD.

      Akna taga polnud märgata mingit elumärki, kuid pood äratas huvi nagu iga teine vanakraamipood. Sa tead tegelikult, et seal müüakse põhiliselt rämpsu. Kuid võib juhtuda – alati võib ju juhtuda –, et valgete elevantide hulgas leidub ootamatu aare. Meredithil oli tahtmine sisse astuda. Ent Wynne oli juba edasi läinud ja Alan viipas Meredithile kutsuvalt. Poe külastamise peab jätma mõneks teiseks päevaks.

      Wynne peatus ühe maja ees. Enne kui ta jõudis helistada kella, avanes uks ja välja tormas otsekui lingust lastud kaks poissi. Nad olid näo ja riietuse poolest sarnased, ainus erinevus oli nende kasv. Nende kannul kostis sõitlev hääl, mis täitis vaikse tänava:

      „Bruce! Ricky! Tagasi sisse!”

      Bruce ja Ricky jäid teine teisele poole Wynne’i seisma. Nad vaatasid talle otsa. Mõlemal olid lühikeseks pöetud juuksed, rõngas kõrvas, seljas must pleekinud T-särk jubeda irevil hammastega roboti kujutisega, jalas teksapüksid ja määrdunud ketsid. Vendade Cattode kohta kohta sobis väga tabavalt levinud ütlus „väike vanainimene”. Peale vanuse polnud kummaski midagi lapselikku. Nende näod olid nagu täiskasvanuil – eneseteadvad, teravajoonelised ja amoraalsed.

      „Hommikust, poisid!” ütles Wynne natuke teeseldud lõbususega.

      „Emme!” lõugas Bruce – see suurem. „Proua Carter tuli!” Info kajas Stable Row vanadelt müüridelt vastu.

      „Kas sa kommi tõid?” küsis noorem vend oma ea kohta üllatavalt käheda häälega. Meredithi hinnangul võis poiss olla umbes seitsmene ja Bruce kaheksane või üheksane.

      „Täna kahjuks mitte,” vabandas Wynne.

      „Ahsoo?” Ricky hääl ja nägu olid põlglikud.

      „Tule!” kamandas vanem ja vennad traavisid mööda Stable Row’d minema.

      „Näete?” küsis Wynne vaikse leebe häälega. „Mis neist mõne aasta pärast saab? Seisavad alaealistekohtu süüpingis?”

      Küsimusele ei jõutud vastata. Uksele ilmus noorte nadikaelte ema.

      Kui Wynne oli rääkinud Olivia koduabilisest, oli Meredith kujutanud ette keskealist emalikku naisterahvast, põll ees. Kuuldes, et Janine Catto on üksikema, oli ta muutnud oma arvamuse noorema ja moekama kasuks. Ent tuli välja, et Janine oli rohkem kui moekas.

      Uksele ilmunud naine oli umbes kahekümne kaheksa aastane. Tal oli seljas must T-särk ja jalas retuusid. Must näis olevat selle pere lemmikvärv. Jalas olid Janine’il ülejäänud riietusega sobimatult kallid punased lambanahast sussid. Tema juuksed olid lõigatud lühikeseks nagu poistel, ja lilla-pruunitriibulised, otsekui poleks ta suutnud otsustada, millist juuksevärvi valida. Ühes kõrvas rippus hõbedast pealuu. Teises ilutses rida neete. Ta jättis mulje energiapommist, mille lõhkemisel võiksid olla hullud tagajärjed.

      Kuid Janine naeratas. „Tere,” ütles ta. „Kas te nägite, kuhu poole need neetud jõmpsikad läksid?”

      „Sinnapoole,” vastasid külalised kooris ja osutasid suunda, kuhu duo oli kadunud.

      „Siis on korras,” ütles ema. „Nad läksid Sadie Warreni poodi. Nad ei läinud täna kooli – haiged.”

      „Oi? Mis neil viga on?” küsis Wynne kõhklevalt.

      „Ei suurt midagi,” vastas poiste ema rämedalt. „Doktor Burnett ütles, et ühel olid ussid kõhus. Nad on tihti haiged. Aga praegu on kõik korras. Lähevad tuleval nädalal kooli.”

      Tundus, et Janine ootab seda. Merdith mõtles endamisi, et kas Bruce’i ja Ricky õnnetud õpetajad tunnevad samamoodi.

      „Kas te sisse ka tulete?” Janine viipas hämara kitsa esiku poole pigem sunnitult kui kutsuvalt. Külalised tõmbusid närviliselt tagasi.

      „Tegelikult me tulime Rookery House’i võtit paluma,” ütles Wynne kaaslasi esitledes. „Nemad on preili Mitchell ja…” Ta jäi korraks kõhklema. „Ja härra Markby. Nad sooviksid maja vaadata.”

      „Ahah.” Janine piidles Meredithi ja Alanit. „Te peatute proua Danby majas.”

      „Jah,” vastas Alan naeratades. Ta teadis väga hästi, et Wynne’i pausi põhjustas sõna „politseiülem” asendamine „härraga”. Ilmselt poleks teadmine, et ta on politseinik, Janine’ile hästi mõjunud. Janine oli seda sorti inimene, kes on ükskõik milliste võimudega pidevalt vaenujalal.

      „Ma tulen kaasa,” ütles Janine, „kui te hetke ootate. Ma pidingi sinna minema. Ma lubasin kinnisvaraagendile, et hoian majal silma peal. Ma tulen kohe.” Ta kadus majja.

      „Ärge saage Janine’ist vale ettekujutust,” ütles Wynne niipea, kui õhk oli puhas. „Ta on väga korralik, töökas ja usaldusväärne tüdruk. Lapsed on üsna käest ära, kuid Janine’il pole olnud aega nende järele valvata. Ta teeb, mida suudab.”

      Janine tuli tagasi. Ta oli vahetanud sussid mustade nööritavate saabaste vastu. Ta tõmbas ukse pauguga kinni. „Läksime!”

      „Aga poisid?” küsis Meredith. „Kui nad tahavad tuppa pääseda?” Ta lootis, et Janine ei võta neid poest mööda minnes endaga kaasa.

      Janine raputas mitmevärvilist pead ja hõbekolp hüples rõõmsalt. „Nad võivad oodata, eks ju? Neil pole midagi häda. Sadie vaatab nende järele.”

      Nad möödusid pudupoest. Seest kostis laste hääli.

      „Öelge,” ei suutnud Meredith uudishimu maha suruda, „mida siin poes õieti müüakse, milline on selle äri põhiliin?”

      Janine heitis talle tähendusrikka pilgu. „Kõike, mida soovite, kullake.”

      „Ah nii.” Paistis, et see info pidi olema piisav.

      Kuid Wynne’il oli midagi lisada. Ta liikus Meredithile lähemale ja sosistas: „Sadie Warren ei kauple maapealsete asjadega.”

      „Ei saa aru,” ütles imestunud Meredith.

      „Ütleme siis nii,” selgitas Wynne, „Sadie Warren on nõid.”

      viis

      DON QUIJOTE

      Ratsutanud 15 ja pool jahihooaega

      24. märtsist 1902 kuni 11. septembrini 1917

      Suri 12. detsembril 1917 kahekümne teisel eluaastal

Sans Peure et Sans Reproche.1

      Ta ei vedanud mind kunagi alt

Mälestustahvel hobusele

      Parsloe St. John tõusis pika reana mööda mäekülge ülespoole. СКАЧАТЬ