Surma puudutus. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei tea, kas sel kõigel on pistmist Caswellidega,” ütles Alan mõtlikult. „Senini pole mul põhjust süüdistada Bodicote’i kirjade kirjutamises. Kuid vanamees varjab midagi. Kõik märgid näitavad seda.”

      „Vanad inimesed on salatsevad. Võib-olla kardab ta raha pärast. Hoiab oma säästusid voodi all.”

      „Loodame, et mitte,” ütles Alan kommi paberist lahti harutades. „See on väga ohtlik.”

      Väljas heitsid laternad linnatänavatele kummalist kollast kuma. Inimesi oli vähe liikumas.

      „Ma ei tulnud autoga,” ütles Alan, „kuna teadsin, et võtan napsi. Ma saadan su koju. Aga tuul on külm. Me võtame takso.”

      Meredith võttis tal käealt kinni. „Ma pigem jalutaksin. Ma olen paar nädalat toas istunud.”

      Nad hakkasid minema, nende varjud venisid tänavalaternast eemaldudes järjest pikemaks, moodustades erinevaid ühiseid vorme.

      viis

      Meredith ärkas, keeras teise külje ja kobas kella järele öölaual. Ta nägi õudusega, et oli sisse maganud. Täna on oksjonipäev. Ta oli kavatsenud klaaside enampakkumisel osaleda ja vaadata, kuidas Sally Caswell ennast täna hommikul tunneb. Kell hakkas juba üheksa saama ja Meredith oli tahtnud helistada sõbrannale koju, enne kui too tööle läheb – kui üldse läheb.

      Meredith tõusis istukile, toetas jalad põrandale ja võttis toolilt hommikumantli. Püsti tõustes olid tema jalad pisut nõrgad. Gripi järelmõjusid kirudes läks ta alla telefoni juurde ja valis Caswellide numbri.

      Liam võttis kõne vastu. „Ta seab ennast just minekule. Sal!” Vastuseks Liami hüüdele kostis kaugusest naisehääl.

      „Kas ta ikka võib minna? Kas ta tunneb ennast selleks piisavalt hästi?” küsis Meredith murelikult.

      Liam ei vastanud. Liini teises otsas kostis hääli ja siis võttis hingeldav Sally toru.

      „Meredith? Ma hakkan kohe minema. Sa tuled oksjonile, eks ole? Et osta Victoria-aegseid klaase? Seal näeme!”

      „Oota!” hüüdis Meredith torusse. „Oled sa kindel?”

      „Absoluutselt. Ma ei saa Austinit oksjonipäeval alt vedada. Ta ei tule üksi toime. Ma tunnen ennast hästi, ausõna.”

      Meredith arvas kuulvat Sally hääles sama kõla, mis oli tal endal, kui ta kinnitas Alanile, et ta on gripist toibunud.

      „Kindlasti leiab Austin kellegi teise.”

      „Kuule,” ütles Sally, „see on minu töö! Ma ei taha istutada Austinile pähe mõtet, et ma olen asendatav.”

      Meredith pani telefonitoru ära, tõmbas hommikumantli tihedamini ümber ja helistas Alanile. Ta ütles, et Sally kavatseb tööle minna. „See pole hea mõte, Alan. Kas sa ei võiks talle helistada ja paluda tal sellest loobuda? Ta on siiani endast väljas ja tema pea on lõhki.”

      Alan suhtus asjasse vihastama ajavalt ükskõikselt. See olevat Sally enda asi, oli tema argument. Meredith pani toru ära – seekord järsult.

      Ta läks üles duši alla.

      Kui neid maju ehitati, ei peetud vannitube vajalikuks. Pesemisruumid olid eraldi tellisehitised hoovis. (Praegugi seal, kuid kasutuses kuurina.) Üldiselt pesti ennast köögis või pesukausist magamistoas. Tänapäevase vannitoa ehitamiseks tuli loobuda ühest kolmest magamistoast. Ükski magamistuba polnud suur ja kõige väiksem oli vaid natuke suurem kui panipaik. Ruumipuuduse tõttu saadi sinna paigaldada ainult kõige väiksemate mõõtmetega vann.

      Seesugune oli olukord, kui Meredith selle väikese maja ostis, kuid tal sai varsti villand istuda minivannis, põlved lõua all. Pealegi oli vann vana ja plekiline. Seetõttu otsustas ta selle välja visata ja asendada amortiseerunud seadmed avarama duširuumiga.

      Vesi pani Meredithi naha kipitama. Kui ta ennast seejärel ägedasti rätikuga hõõrus, langes mattklaasist aknale kraanikausi kohal vari, mis ei olnud peegeldus.

      Jälle see kass, pomises Meredith.

      Ta lükkas akna lahti, et aur välja läheks, ja sealt paiskus sisse külm õhk. Kass, kes kükitas laial kivist simsil, piilus aknast sisse kollaste silmade valvsa pilguga, valmis iga hetk alla hüppama.

      „Tere, Tiiger!” tervitas Meredith looma. „Sul on tõelised piiluja kombed!”

      Kass avas roosa suu ja tõi sündsusetu nalja peale kuuldavale õrna näugatuse.

      See julgutas Meredithi kätt sirutama, et akent rohkem avada. Kuid liigutus ehmatas kassi. Ta hüppas nagu akrobaat, sooritas õhus ringi ja maandus pehmelt naaberaedu eraldavale kivimüürile. Ta jäi hetkeks seisma ja vaatas üles, otsekui oodates imetlust oma osavuse üle. Ent kui Meredith välja kummardus, hüppas kass müürilt alla teisele poolele.

      Meredith tõmbus jäisest õhust eemale. Ta sulges akna ja mässis ennast rätikusse.

      Tal polnud aega kassile mõelda. Sallyl oli eesõigus. Kuid vähemalt müügisaalis saab ta sõbrannal silma peal hoida.

* * *

      Küsimuse all olev sõbranna pani toru pärast Meredithi helistamist hargile ja suundus mõtlikult kööki.

      Meredithiga nalja heita on väga hea, mõtles Sally. Kuid ta polnud põrmugi rõõmus ja ta enesetunne oli kehv. Ent ta peab kodunt välja saama. Ta sirutas käed ette ja silmitses neid. Ei värise. Küllap ta peab selle päeva Bailey juures vastu ega kuku kokku. Ja Liamil pole siin üksi ka midagi häda. Või peaks ta mehele seltsiks jääma? Ent niikuinii töötab Liam oma raamatu kallal.

      Ta hakkas valmistama ette kaht termost, nagu tavaliselt. Kuigi miski pole enam endine. Nüüd, ükskõik millal ta veekannu sisse lülitas, kuulis ta kõrvus plahvatuse kaja ja sellele järgnenud purunevate nõude klirinat. Sally võpatas. Ta ei tohi lasta sellel võitu saada.

      Liam istus arvuti taga ja töötas. „Kohv!” ütles Sally termost lauale asetades.

      Liam tõstis pilgu. „Sa lähed tööe? Kas sa arvad, et see on mõistlik tegu?”

      „See viib mõtted mujale. Kas sa saad üksi hakkama?”

      „Muidugi. Mind ei üllataks, kui võmmid veavad ennast jälle kohale ja hakkavad oma kobakates saabastes siin ringi trampima. Ma loodan, et see Markby ei tule, aga ilmselt ta tuleb. Ta ähvardas, et tuleb. Või saadab mõne alluva. Ma ei teagi, mis on hullem.”

      „Alan? Kas ta ei meeldi sulle? Ta on Meredithi sõber. Minu arvates on ta väga kena inimene.”

      „Võib-olla sinu arvates.” Liam tagus klahve tugevamini kui oleks vajalik. „Minu arvates on ta ülbe ja kõrk tüüp.”

      „Võib-olla tahab politsei ka mind näha,” ütles Sally murelikult.

      „Siis võivad nad tulla Bailey juurde, eks ole?”

      Liam oli ilmselt pahas tujus. Veel rohkem põhjust tööle minekuks. Sally kõhklused teda üksi jätta olid korrapealt kadunud.

      Ta kiirustas kitsast trepist üles põhimagamistuppa. „Põhimagamistuba” oli kinnisvaraagentide sõna. See oli maja kahest magamistoast suurem. Ja kuna teine olid imepisikene, tähendas СКАЧАТЬ