Külmunud muld. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Oota ometi, Charles Winthrop! Meil on õuna-purukooki – ja, Jessica, ära kirtsuta nina!”

      „Ei kirtsuta, emm. Kas ma võin koogi lauale tuua?” Ta lootis, et saab sokutada endale väikese portsjoni.

      „Eks too. Ja võta koorekann kaasa. See on kapil.”

      Jessica sammus läbi tuttava köögi. Iga ungas ja panipaik, kõik, alates kapi juures seinal rippuvate vaskpannide kõrvale naela otsa torgatud arvetest, moodustasid osa tema lapsepõlvemälestustest ning sellest, kes ta on praegu. Kuid mälestused ei soojendanud ta südant. Ta tundis sageli, et on süüdi, kuna ei olnud kiindunud nende vanasse telliskivimajja. Teda oli siin alati armastatud, siin oli alati soe ja mugav. Elu farmis peaks olema õnnelik ja turvaline, ent ei olnud. Jessica oli rõõmus, kui sai minna linna kolledžisse. Kuid see lõppes tagasi tulemisega. Vahel oli Jessical tunne, just nagu oleks ta kummipaelaga farmi külge seotud. Ta võis joosta nii kaugele kui tahes, alati sikutab see ta siia tagasi.

      Veel hullem – haigus, mida ta uskus kodust lahkudes paranevat, oli hakanud teda nüüd sedavõrd hirmutama, et teda valdasid vastandlikud tunded. Väikesed probleemid, millega ta oleks võinud eemal olles toime tulla, hakkasid muutuma kohutavaks takistuseks, mis ei lasknud tal alustada uuesti kusagil mujal. Mida kauemaks ta siia jäi, seda hullemaks asi läks. Ta ei suutnud lahkuda.

      Ta ei suutnud seda selgitada vanematele, kelle elu pöörles ümber Greyladiese ja kes said siit kõik, mida vajasid. Kõik, mida nad ette võtsid, oli suunatud farmipidamisele, muu maailm ei läinud neile korda. Alwyn oleks mõistnud, kuid nad ei rääkinud sellest.

      Jamie oli ainus, kel õnnestus siit päriseks minema pääseda ja korraldada oma elu ilma Greyladieseta. Kuid Jamie polnud kunagi teistest hoolinud. Jessica soovis sageli, et ta oleks pärinud midagi Winthropi kurikuulsast karmusest. Ilmselt päris Jamie lisaks oma osale ka tema osa.

      Jessica tõmbas kätte pajakindad ja võttis ahjust suure säriseva ümmarguse õunakoogi. Kui ta ennast sirgu ajas, hakkas telefon kõrvaltoas helisema.

      „Mina võtan!” hüüdis Alwyn, tõusis lauast ja tormas Jessicast mööda. Alwynil oli alati raskusi ustega, mille piidad olid madalad, ehitatud aegadel, mil inimesed olid lühemad. Alwyn oli sunnitud kummarduma, et pead mitte ära lüüa.

      Jessica pani õunakoogi ukse kõrvale marmorplaadiga lauale ja hakkas jagama portsjoneid sinise-valgekirjudele taldrikutele. Tegelikult sinise ja kollakasvalgetele, mille glasuur oli aastate jooksul pragunenud ja servadest killud väljas. Vanemad ostsid harva midagi uut. „Neil taldrikutel pole häda midagi!” oli proua Winthrop öelnud, kui Jessica oli püüdnud seletada, et küsimus on hügieenis. „Kui neid korralikult pesta, et tähenda see mõni pragu midagi.” Tõtt öeldes polnudki neil uute taldrikute või millegi muu uue ostmiseks raha.

      Avatud ukse juurest kuulis Jessica, kuidas Alwyn kõrvaltoas telefoniga rääkis. Ilmselt oli kõne vennale ja Jessica poleks pealt kuulanud, kuid midagi Alwyni peaaegu varglikus hääles köitis ta tähelepanu.

      „Ma ütlesin, et ära helista mulle!” sosistas Alwyn kähedalt. „Jah, ma tean… Mul pole olnud võimalust… Ja seda pole ma öelnud!” Viimane lause kõlas summutatud hõikena. Seejärel jupp vaikust ja siis Alwyni vihane hääl: „Ma ütlesin sulle juba – siis, kui saan!” Toru visati hargile ja Alwyn tuli kööki, nägu sama punane kui ta juuksed.

      „Kes see oli?” küsis ema.

      „”Rebase ja Koerte” omanik, küsis, kas ma lähen kolmapäeval noolemängu mängima. Ma ütlesin talle juba nädal tagasi, et ilmselt pole see võimalik.”

      Koogitaldrikuid lauale viies mõtles Jessica, et Alwyn pole osanud kunagi valetada. Nende pilgud kohtusid, kui Jessica taldriku ta ette asetas, ning venna oma oli trotsiv.

      Jessica austas ta õigust privaatsusele, ja ta ei oleks telefonikõne kohta enam midagi pärinud, kui nad poleks pärastlõunal uuesti kokku trehvanud. Jessica oli aidanud emal lauda koristada ja nõusid pesta ning ema oli käskinud tal minna värsket õhku hingama. „Ilma raamatuta, et sa ei saaks sellega kuhugi peitu pugeda!” kõlas kõva käsk. Niisiis oli Jessica võtnud tallist sadula ja ratsmed ning läinud koplisse Nelsonit otsima.

      Siis sattuski ta ootamatult vennale, kes istus lagunenud müürijupil keset koplit. Tema jalge ees lamas lambakoer Whisky, kes hingeldas palavusest, roosa keel suust väljas, ja ootas käske. Alwyn nõjatus ettepoole, käsivarred põlvedel, sügavasti mõtetes. Tema tugevad päevitunud käed rippusid lõdvalt alla ja tviidmütsi sirm varjas ta nägu.

      Jessica pani kandami maha ja istus venna kõrvale. Nelson sõi läheduses rohtu, kuid hoidis inimestel silma peal, kuna oli märganud sadulat.

      „See poni on nii paganama paks,” ütles Alwyn, „et varsti ei ulata sadularihm enam ümber kõhu.”

      „Ma käin temaga iga päev väljas.”

      „Ta sööb ennast lõhki. Kasutu laisk loom, muud ei midagi.”

      „Jäta järele, Alwyn! Sa räägid seda ainult minu kiuste.” Jessica nägi venna muiet, ja et mitte alla anda, jätkas ta: „Ja miks sa telefoniga rääkides sosistasid? Ära tule mulle puhuma, et see oli „Rebase ja Koerte” omanik!”

      Alwyni muie hajus ja ta põrnitses õele tigedalt otsa. „Ei, see oli Dudley Newman.”

      Jessica oli üllatunud. „See ehitaja? Mida ta tahtis?”

      „Sama, mis siis, kui ta mõni aeg tagasi siin käis.”

      „Meie maad ära osta?” Jessica lükkas heledad juuksed näolt. „Isa ju ütles talle, et Greyladies pole müüdav!”

      Alwyn mühatas vihaselt.

      „Miks ta siis sulle helistas?” nõudis Jessica.

      „Kust mina peaksin teadma?”

      „Alwyn! Ma tahan teada! Kas sa sekeldad Newmaniga tagaselja?”

      „Ei!” vastas Alwyn teravalt. „Mismoodi? Ma pole talle midagi lubanud. Kuid ma ütlesin, et kui isa peaks meelt muutma, siis olen ma müügist huvitatud – kui hind on sobiv.” Ta jäi vait, otsekui oma julgusest jahmunud. „Kuule, Jess, seda võiks ju teha. Sina saaksid oma osa ja me mõlemad pääseksime siit minema.” See oli esimene kord, kui Alwyn seda rusuvat teemat puudutas.

      „Nad ei läheks siit kusagile,” ütles Jessica.

      „Ei.” Alwyn ohkas. „Ei läheks.”

      „Ja kui sa teed Newmaniga isa selja taga kaupa, saab ta sellest varsti aru. Sa ei oska udu ajada, Alwyn. Sa pole selline nagu Jamie.”

      Alwyn pööras järsult õe poole. „Miks tema sulle äkki meelde tuli?”

      „Temalt tuli ükspäev kiri, eks ole? Adresseeritud emale ja isale. See oli köögilaual, ent emm koristas selle kohe ära, kui märkas, et ma nägin seda.”

      „Paistab, et mitte küllalt kiiresti,” oli venna sünge vastus.

      „Ta tuleb koju.”

      „See kiri polnud mulle,” nentis Alwyn puiselt.

      Mõlemad olid mõnda aega vait, päike soojendas neil selga. Koer oli jäänud magama, nina käppadel. Nelson, rahul, et ei pea esialgu spordiga tegelema, oli läinud kopli kaugemasse СКАЧАТЬ