Hukatus, häving ja mõrv. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja Pat Davey’le meenutades paljusid ühiseid reise ja lootes, et neid tuleb veel rohkem

      esimene peatükk

      Monty Bickerstaffe taarus oma iseloomulikul kõnnakul edasi, vehkides käies kätega. Selline liikumisviis ohustas pudelikujulist eset väljaveninud kilekotis, mis tema parema käe otsas rippus. Tema ilmumine supermarketisse oli puhvetitiiva teistest poelistest tühjaks teinud. Üks väga noor juhataja abi oli lõpuks talle ligi astunud. Öelnud enne oma palve esitamist viisakalt „Kas ma saan teid aidata, härra?” oli ta selgeks teinud, et Monty viibimine poes pole teretulnud.

      „Väike ülbe tobedik,” tähendas Monty mõminal enda ette. „Ma olen klient. Samasugune nagu kõik teised!”

      Ta oli tollele noormehele seda juba öelnud. Oli öelnud ka vanemale sellile, kes oli oma nooremale kolleegile appi tõtanud. Oli öelnud seda poe turvamehele. Viimasele oli ta öelnud tunduvalt rohkem.

      „Ma esitan kaebuse ebaõige vahistamise pärast!” oli ta ähvardanud. „Kust te teate, et ma ei kavatse selle eest maksta! Ma pole poest veel lahkunud. Kuni ma pole poest lahkunud, tuleb eeldada, et ma kavatsen selle eest kindlasti maksta, mida ma ka teen. Pealegi pole teil isegi siis õigust mind läbi otsida,” lõpetas ta. „Teie pole võmm. Te peate siia päris politseiniku kohale tooma.”

      „Ma tunnen seadust,” ütles poe turvamees väsinult. „Mitte nii hästi kui mina, vanapoiss,” ütles Monty talle.

      „Jah, ma tean, Monty. Jäta meid ükskord ometi rahule, eks.”

      Nad hoidsid tal maksmise juures silma peal. Kassatüdruk tõmbus Montyst eemale, kui too talle raha andis, otsekui ei tahaks ta seda puudutada. Raha oli Monty puudutusest nakatatud.

      „Kas ta mõnikord vannis ka käib?” kuulis Monty tüdrukut oma kolleegilt naaberkassas küsivat, kui ta eemale kõndis.

      „Olgu, olgu, ära käperda!” oli ta turvamehele teatanud. „Mul on vaja kilekotti. Mul on õigus ühele kilekotile ja ma ei kavatse selle eest maksta. Olen oma viski eest juba küllalt maksnud.”

      „Kaupluse reeglid näevad ette, et kliendid peavad maksma ka kilekottide eest,” lõikas juhataja abi mõtlematult. „Seda pole ju palju. Ainult viis penni. See tuleb keskkonnale kasuks.”

      „Kuidas?” nähvas Monty.

      „See vähendab kottide arvu seal väljas.” Nooruk – ja nooruk ta Monty silmis oli, vaevalt vanem kui koolipoiss, või vähemalt nägi sedamoodi välja – viipas käega peegliklaasist akna poole. „Inimesed loobivad neid kõikjale.”

      „Kust te teate, et ma kavatsen oma jao minema visata? Ma tahan rõhutada,” jätkas Monty, „et kui see pudel peaks mul käest maha libisema – tänu sellele, et mulle pole antud kilest kandekotti – siis see puruneb, sellest jäävad killud ja see tekitab keskkonnale palju rohkem probleeme.” Monty paljastas oma hambad naeratuseks, mis kõik eemale peletas. „Pealegi, kui ma üritan katkise pudeli kilde üles korjata, sest ma tahan keskkonda kaitsta, lõhun ma oma käe ära …”

      „Anna talle üks kott, Janette, kirevase päralt,” ütles juhataja väsinult.

      Nad eskortisid Monty välja ja seisid seal reas, vaadates, kuidas ta kodu poole astuma hakkas. Monty lahkus kaupluse maa-alalt, möödus mitmest väikeärist, kõndis läbi linna ühe räpasema elamupiirkonna, siis läbi ühe uusrajooni, mis oli veidi paremas korras ja kus olid suvilatüüpi majad („küülikupuurid!”, turtsatas Monty), ja jõudis lõpuks läbi hekiaugu ringtee ääres oleva bensiinijaama juurde.

      Ta möödus külitsi autotöökoja eesõuest, tegemata välja ühe bensiinipüstiku juures seisva mehe sõbralikust viipest, ja võttis suuna üle tee, seekord üürgavaid autopasunaid ja juhtide vihast karjumist tähele panemata. Nüüd suundus ta linnast välja ja seal tundis ta end alati paremini. Ta kõndis mööda teeperve, kuni tuli aeg ära pöörata ja võttis siis ette oma teekonna viimase etapi mööda kitsast teed, mida nimetati Toby’s Gutter1.

      Keegi ei mäletanud enam, kes see Toby oli olnud, kuid seda teed oli kutsutud nii mäletamatutest aegadest peale ja ta oli samasugusena tähistatud isegi ühel 18. sajandist pärit kaardil. See kulges mäest alla ja ühines siis suure maanteega. Kuni selle päevani, mil juhtumisi rängalt sadas, siis valgus liigvesi kõrgemalt alla ja voolas ojana mööda teed just nii, nagu teeks seda rentslis. Kohas, kus tee maanteega ühines, moodustus eriti sademerohketel kuudel korralik bassein ja ulatus täpselt üle maantee. Autojuhid, kes sinna ootamatult sisse sõitsid, kirjutasid sellest linnavalitsusele igal talvel.

      Monty möödus teetähisest, kus oli kirjas teekese nimi. Silt oli viltu nagu joobnu, sest Pete Sneddon oli sellele kaks või kolm aastat tagasi traktoriga otsa sõitnud. Sestpeale oli see tasapisi maa poole kaldunud ja võis arvata, et kukub kunagi päris pikali.

      „Ma kirjutan ise linnavalitsusse!” teatas Monty tee ääres põllul olevale hobusele. Põld oli tema oma ja selle kõrval oli veel teine, kuid ta ei kasutanud seda maad. See oli osa tema kaitsetsoonist välismaailma vastu. Hobune kuulus Gary Colley’le. Pete Sneddon karjatas teisel põllul aeg-ajalt oma lambaid. Monty arvates oli maa sel kombel igati kasutuses ja see lubas tal igale pärimisele ka kohe vastata.

      Hobune hirnus lahkelt ja heakskiitvalt, või lihtsalt naeris Monty üle, sest isegi tema teadis, et linnavalitsusel on tähtsamaidki asju kui Tobby’s Gutter (ja Monty).

      Nüüd, mil kogu jalutuskäik oli kestnud peaaegu tund aega, jõudis Monty oma majani. Ta meenutas, et kunagi oli aeg, mil ta oleks suutnud selle maa maha käia poole tunniga või veelgi rutem. Talle tuli mõte, et liigesepõletik tema põlvedes on hullemaks läinud. Isegi viski ei kustutanud nüüd enam valu. Aga viimane kord, kui ta oli arsti juures käinud, käitus registraator hullemini kui too noor sell seal supermarketis. Veelgi enam, too plikatirts teksades ja tätoveeringuga paljal kõhul oli süüdistanud Montyt selles, et ta toob endaga haigusi.

      „See on arsti ooteruum, kullake,” oli Monty tüdrukule teatanud. „Siit tullakse ikka haigusi saama.”

      Seepeale olid kõik patsiendid end piki tooliridu edasi lohistanud, et enda ja järgmise kannataja vahel piisavat distantsi hoida. Nad kõik oleksid võimalusel enda ja Monty vahel korralikku distantsi hoidnud.

      „Ela ja lase teistel elada,” ütles Monty valjusti, muutudes nüüd rõõmsamaks, mil ta oli koju jõudnud. Ta pressis end roostes raudvärava vahelt läbi. Hinged olid tugevaks reguleeritud, nii et värav ei läinud enam kinni ega avanenud rohkem kui vaid niipalju, et üksainus inimene selle vahelt läbi mahuks. Varbade kohal väänles kassitapp, varjates 19. sajandi sepatöö suurepärase näite. Kassitapp varjas ka ligipääsu umbrohtu kasvanud sissesõiduteele, mis viis Balaclava House’i eesukse juurde; see maja oli kunagi olnud Victoria ajastu neogootika suurepärane näide. Hoone tellised olid nüüd murenema hakanud. Etiku kohal jooksis esimese korruseni välgunoolt meenutav pragu. See lõhestas kaheks Monty vanavanaisa leiutatud vapikilbi, mis pidi viitama mingile absoluutselt väljamõeldud kõrgest seisusest päritolule.

      Monty polnud enam mitu aastat mööda treppi ülemistele korrustele roninud. Tema põlvedele see ei meeldinud ja ta ei tahtnud näha, mil määral magamistoad on ära lagunenud. Monty elas esimesel korrusel. Päris kindlasti oli tal seal piisavalt ruumi. Rõivistu oli ehitatud ruumika vestibüüli külge, selle taga asus kaunilt kavandatud elutuba, suur söögituba, sahver ja tohutu suur köök, siis tagumine koridor ja veel üks väike ruum, mida Monty kutsus „relvatoaks”. Ühtegi sportrelva siin enam polnud. Politsei oli need mõne aasta eest minema viinud, sest Montyl puudus relvaluba. Need olid olnud Monty isa relvad ja mõte sellest, et temalt olid võetud esemed, mida tema pidas perekonnareliikviateks, tegi talle tuska. Nüüd hoidis Monty kunagises relvatoas tühje pudeleid, ja kuna tal puudus transpordivahend, et neid taarapunkti viia, oli ta relvatoa üpris täis ladunud.

      Tema perekond oli elanud selles majas ehitamisest peale, see СКАЧАТЬ