tõlk; ta juhtis nad minust mööda ja veel niiviisi, et surus mind kõrvale ja nurka. Inimesed trügivad saali ja tõukavad sind eest ega vabandagi, mõtlesin ma, ja leidsingi end juba vastu seina surutult. Kui Irrsigler oli Regerile midagi kõrva sosistanud, oli too Bordone saalist välja läinud, ning ühteaegu oli Bordone saali sisenenud ja Bordone saalis koha sisse võtnud vene rühm, kes oli nõnda Bordone saali astunud ja seal koha sisse võtnud, et ma ise ei saanud enam üldse Sebastiano saalist Bordone saali vaadata, vene rühm oli Bordone saali mu pilgu eest täiesti kinni katnud. Ma nägin ainult vene rühma selgi ja kuulsin, mida rääkis ukrainlannast tõlk; nagu kõik teised giidid Kunstiajaloo Muuseumis, rääkis ta jama, see polnud muud kui tavaline kole kunstiloba, mida ta oma vene ohvritele pähe toppis. Vaadake sinna, ütles ta, vaadake seda suud, näete, ütles ta, seal need suured kõrvad, vaadake seda õrna roosat inglipõsel, kas näete tagapõhjal seda silmapiiri, nagu poleks igaüks näinud seda kõike Tintoretto maalidel ka ilma nende lollide märkusteta. Muuseumigiidid kohtlevad nende hoolde usaldatuid ju ikka vaid lollpeadena, ikka kui suurimaid lollpäid, sellal kui nood ometi kunagi pole sellised lollpead, giidid seletavad neile eelistatult ikka seda, mis on ju loomulikul moel täiesti selgelt näha ja mida seega pole üldse vaja seletada, aga nemad seletavad ja seletavad ja näitavad ja näitavad ja räägivad ja räägivad. Muuseumigiidid pole midagi muud kui puha lobamasinad, mille nad ise on nii kauaks käima pannud, kuni juhivad mõnda rühma läbi muuseumi, see lobamasin räägib aastast aastasse ikka ühte ja sama juttu. Muuseumigiidid pole midagi muud kui puha kunstlobisejad, kellel pole kunstist õrna aimugi, kes oma vastikul lobisemisviisil kunsti süümevabalt ära kasutavad. Muuseumigiidid kraaksuvad aasta läbi oma kunstiloba ja kasseerivad selle eest hunniku raha. Vene rühm oli mind nurka surunud ja ma ei näinud enam muud peale vene selgade, see tähendab, ei muud peale vene talvemantlite, millest kõigist õhkas läbitungivat naftaliinilõhna, sest ilmselt oli see vene rühm tulnud maaligaleriisse läbi uduvihma otse bussist. Kuna ma kannatan aastakümneid õhupuuduse käes ja niigi mitu korda päevas arvan, et pean lämbuma, isegi vabas õhus, siis olid need silmapilgud, mis tegelikult olid ju minutid, vene rühma taga vastikud, Bordone saali nurka surutult hingasin ma pidevalt sisse naftaliinist lehkavat õhku, mis mu nõrkade kopsude jaoks oli liiga raske. Mul on juba iseendast väga raske Kunstiajaloo Muuseumis hingata, rääkimata siis sellistel asjaoludel, nagu vene rühma ilmudes. Ukrainlannast giid rääkis vene rühmale niinimetatud klassikalises moskoviitide vene keeles, ja suurelt jaolt ma mõistsin seda, naisel oli küll kohutav, suisa torkav hääldus, kui ta ütles midagi saksa keeles, see, kuidas ta ütles sõna Engelskopf, oli ju lihtsalt õudne. Algul ei osanud ma öelda, kas giid oli tulnud koos vene rühmaga Venemaalt või oli tema näol tegu ühega neist vene emigrantidest, kes pärast sõda Viini tulid ja keda tuleb Viini veel praegugi, nonde vene-juudi naisemigrantidega, kes on väga intelligentsed ja kes on Viinis ikka tagaplaanil tooni andnud, mis on Viini vaimuseltskonnale alati kasuks tulnud. Need vene-juudi naispagulased on ju Viini seltskonnaelu tegelik intellektuaalne vürts, nad on seda alati olnud, ilma nendeta poleks Viini seltsielu huvitav. Hakkab peagi ka närvidele käima, kui see rahvas muutub nii-öelda suurushulluks ning püüab valitseda kõike ja kõiki, kuid see giid polnud ju musternäide mitte just sedalaadi vene pagulastest, keda ma silmas pean, kui ta, nagu öeldud, üldse oli selline vene pagulane, pigem paistis ta siiski olevat tulnud Viini koos vene rühmaga Venemaalt, see viis, kuidas ta vene rühma ees oma vene keelt pruukis, räägib vastu oletusele, et ta oli vene pagulane, ja selle poolt, et ta oli tulnud Viini koos vene rühmaga ja võib-olla tulnud Viini alles sel päeval Venemaalt, vähemalt oli mul kohe see arvamus, kui olin silmitsenud ta riietust, ennekõike saapaid, tal polnud tõepoolest mitte vähematki läänelikku seljas, tõenäoliselt on ta kunstiajaloolise koolituse saanud kommunist, mõtlesin ma, uurides teda ülalt alla sel hetkel, kui mul selleks võimalust oli. Need vene naispagulased Viinis, kellest ma enne rääkisin, riietuvad ju ülekaalukalt lääne stiilis, kui ka mitte nii läänelikult nagu päris läänlased, kuid siiski läänelikult. Ei, see giid pole mingi vene pagulane, mõtlesin ma, ta tuli öösel koos vene rühmaga üle piiri ja pole eelmisel ööl isegi maganud, nagu ka tema hoolde usaldatud vene rühm mitte, nii-öelda otse Venemaalt ja otse räpasest autobussist marssis rühm muuseumisse, mõtlesin ma, nii näeb see välja, nii näeb giid välja, nii näeb rühm välja. Kuna vene rühm varjas mul vaadet, ei suutnud ma nüüd enam näha isegi seda sametpinki Bordone saalis, niisiis ei saanud näha, kas Reger on ikka veel väljas või oli ta ehk siiski juba sisse tulnud. Sebastiano saal, kus ma olin vastu seina surutud, on kõige halvemini ventileeritud saal kogu Kunstiajaloo Muuseumis, just Sebastiano saalis pidi vene rühm mind seina ligi suruma, mõtlesin ma, lisaks veel sellised küüslaugu ja rooja ja niiskuse järele lehkavad inimesed, mõtlesin ma. Rahvakogunemisi olen ma alati vihanud, ma olen neid eluaeg vältinud ega ole kunagi läinud ükspuha millisele koosolekule oma viha pärast massi vastu, nagu muuseas Regergi mitte, ma ei vihka midagi sügavamalt kui massi, rahvahulka, pidevalt arvan ma ju, et ka ilma teda üles otsimata litsub mass või summ mind puruks. Juba lapsena läksin ma massil teelt eest, vihkasin rahvasumma, rahvakogunemisi, alatuse ja mõttelageduse ja vale kontsentratsiooni. Nii väga kui me peaksime armastama igat üksikisikut, mõtlen ma, nii väga vihkame massi. Kuid muidugi polnud see vene rühm esimene, keda ma Kunstiajaloo Muuseumis kogesin ja kes mind Kunstiajaloo Muuseumis nii-öelda ründas ja vastu seina surus, viimasel ajal sagenevad vene rühmad Kunstiajaloo Muuseumis ning paistab, nagu tuleks nüüd Kunstiajaloo Muuseumi isegi rohkem vene kui itaalia rühmi. Venelased ja itaallased käivad Kunstiajaloo Muuseumis alati rühmadena, sellal kui inglased ei tule kunagi rühmades, vaid ikka ainult üksi, ka prantslased on alati üksi. Mõnel päeval kisavad vene giidid itaalia giididega võidu ja see teeb Kunstiajaloo Muuseumi kisamajaks. Muidugi on see nii enamasti laupäeval, just sel päeval, millal Reger ja mina ei lähe kunagi Kunstiajaloo Muuseumi, sest see, et mina ja Reger täna, laupäeval, Kunstiajaloo Muuseumi tulime, on ju erand reeglist, ja nagu näha, oleme teinud alati hästi, et ei külasta laupäeviti Kunstiajaloo Muuseumi, kuigi laupäeval võib seda teha tasuta nagu pühapäevalgi. Parem maksan need kakskümmend šillingit pileti eest, ütles Reger ükskord, ja ma ei pea laskma neil jubedatel külastajarühmadel endast üle käia. Lasta muuseumikülastajate rühmadel endast üle käia on jumala karistus, ma ei tea midagi koletumat, ütles Reger kord. Kindlasti oli talle jumala karistus, olgugi ta selles nii-öelda ise süüdi, et ta oli just sellele laupäevale määranud minuga kohtumise Kunstiajaloo Muuseumis, mõtlesin ma ja küsisin endalt, mis eesmärgil? Ma ei suutnud sellele vastust anda. Samuti oleksin ma muidugi meelsasti teada tahtnud, mida Irrsigler oli nüüd juba teist korda Regerile kõrva sosistanud, esimesel korral midagi, mis teda nähtavasti vähimalgi määral ei puudutanud, aga teisel korral küll midagi sellist, mis pani Regeri otsekohe Bordone saali pingilt püsti tõusma ja Bordone saalist väljuma. Irrsigler ütleb igal võimalusel, et tal on usaldusamet, see liigutab meelt, kui ta nii ütleb, ja ta ütleb seda nii tihti, et ajapikku läheb see aina liigutavamaks. Kui Reger tuleb ja Irrsigler teda märkab, siis ta noogutab – ta ei tee seda minu tulles ja mind nähes. Irrsigler sai Regerilt juba kolm korda korterisisustamise eesmärgil mitmeaastast laenu, mida ta ei pidanud siis Regerile tagasi maksma. Reger on juba mitu korda kinkinud Irrsiglerile riideid, mida ise enam ei kanna, tõesti esmaklassilisi asju kõige oivalisemast tviidist – nagu Reger mulle kord ütles, on kõik, mida ma kannan, Hebriididelt pärit. Kuid Irrsigleril on vaevalt võimalust neid Regeri kallihinnalisi riideid kanda, sest ta on kogu nädala tööl Kunstiajaloo Muuseumis, kus kannab oma vormiriietust, välja arvatud esmaspäeval, aga esmaspäeval käib ta kodus ringi ainult lukksepatunkedes, sest tema esmaspäev on alati täidetud kodustest töödest. Ta teeb kõik ise. Ta värvib ise, ta teeb ise puutööd, ta naelutab ja puurib ja koguni keevitab kõik ise. Kaheksakümmend protsenti austerlastest käib vabal ajal lukksepatunkedes, väidab Reger, ning enamik neist koguni püha- ja vabadel päevadel, suurem osa austerlasi käib püha- ja vabadel päevadel ringi tööriietes ning värvib ja naelutab ja keevitab. Austerlaste vaba aeg on nende tegelik tööaeg, väidab Reger. Enamik austerlasi ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata ning töötab siis nürimeelselt. Terve nädala istuvad nad oma ametipostil ja seisavad oma töökohtadel, ütles Reger, püha- ja vabadel päevadel näeb neid eranditult lukksepatunkedes koduseid töid tegemas, nad värvivad omaenda nelja seina või naelutavad katust või pesevad autot. Nõnda olevat Irrsigler tüüpiline austerlane, ütles Reger, ja burgenlandlased on need
СКАЧАТЬ
