Juht ilma tiitlita. Robin Sharma

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajast saadik, kui sõjast tagasi tulin. Aga sinuga kohtumine on mu enesetunnet parandanud. Aitäh sulle selle eest. Tahaksin, et kõik teised sõdurid, kellega koos teenisin, võiksid sinuga kokku saada. Ja õppida seda, mida sa õpetad.”

      “Noh, ära muretse. Me aitame neid. Sinu abiga saadame selle sõnumi üle kogu maailma kõigile, kes on valmis mängima tipp-tasemel – ja juhtima kõiges, mida nad teevad. Arvan, et inimesed on selleks filosoofiaks valmis. Elu on nii lühike ja inimesed saavad teadlikuks oma kohustusest anda endast parim ning tuua kaasa muutusi, nagu ei kunagi varem. Kas tead, et keskmine eluiga on ainult üheksasada kuuskümmend kuud?”

      “Tõesti? Kui sa nii ütled, Tommy, siis tundub, et ega me eriti kaua elagi.”

      “Ei ela. Ainult umbes kakskümmend üheksa tuhat päeva.”

      “Ohoo. Üheksasada kuuskümmend kuud ehk kakskümmend üheksa tuhat päeva. Ma pean selle meeles pidama.”

      “Nii et praegu on õige aeg hakata tõeliselt juhtima. Igal juhul, mul pole kunagi olnud tiitlit, ning kui mu maine levis kogu firmas, keeldusin seda vastu võtmast. Mul lihtsalt polnud seda oma töös vaja. Tänu oma käitumisele pälvisin rohkem tunnustust ja austust, kui olin enda arvates ära teeninud. Mind määrati suurepärastesse kauplustesse. Firmajuhid hakkasid arvesse võtma mu ettepanekuid, kuidas tööd paremini korraldada. Käisin Kariibi mere reisidel, mille järele kõik on hullud. Muidugi tuli ka raha. Juhtimiseks pole tiitlit vaja, sõbrake. Sul lihtsalt pole seda vaja,” kinnitas ta rõõmsalt.

      Ta vaikis jälle ja vaatas kella. Naljakas, aga numbrilaual oli SpongeBob SquarePantsi2 pilt. Ma ei teinud selle kohta märkust. See mees oli üle mõistuse imelik. Aga nagu ütlesin, ta meeldis mulle. Ja oli täiesti selge, et lisaks kummalisele välimusele ja uudsele filosoofiale, mida ta mulle tutvustas, oli tal hea süda.

      “Igal juhul suhtun oma töösse ülimalt tõsiselt ja oleme siin lobisedes liiga palju tööaega raisanud, Blake. Mul on piinlik. Tean, et see pood tuleb paremaks teha, aga pean sulle ütlema, Blake, et see on üks väga eriline organisatsioon ja sul on vedanud, et siin oled. Aitäh, et sa minule täna hommikul aega kulutasid.”

      “Pole tänu väärt, Tommy,” vastasin ma, pisut üllatunud, et see vestlus nii äkki lõpeb. “Mina peaksin sulle tänulik olema. Olen juba praegu palju õppinud.”

      “Võta heaks. Ja pea meeles, sõbrake, TET on oluline. Mitte ainult töös, vaid elus üldse. Nagu ennist ütlesin – sa mõistad, millest ma räägin, palju varem, kui arvad. Ole valmis enda muutumiseks. Koged edu töös ja isiklikku õnne rohkem, kui oled kujutlenud kõige kaunimates unistustes. Sinust saab selle firma rokistaar. Ma olen sinu pärast nii elevil,” ütles ta, tõstes veel kord rusika ja pilgutades silma.

      “Kuule, ma olen ise ka elevil.”

      “Ahjaa, Pean sinuga ühes asjas kokku leppima, enne kui viin su sellele erilisele juhtimisretkele, Blake. Kui sa ei taha seda teha, mida sinult ootan, siis olenemata sellest, kui tore meil oli kohtuda, ei ole mingit võimalust, et võiksin sind nelja õpetajaga kokku viia.”

      “Mis kokkulepe see on?” küsisin ma. Natuke kartsin, et võin kaotada suurima võimaluse muuta oma enamjaolt igavat elu, ning olin samal ajal mõnevõrra üllatunud, et Tommy pani mulle sellise kohustuse.

      “Ära muretse. See ei ole sinu jaoks midagi liiga rasket. Tegelikult arvan, et kui sa juhtimisfilosoofiast rohkem teada saad, siis teed automaatselt seda, mida sul teha palun.”

      “Niisiis, mis kokkulepe see on?” tundsin huvi.

      “Lihtsalt luba mulle midagi.”

      “Mida ma pean lubama?”

      “Et jagad neid ideid ja seda meetodit, mis sa varsti nelja õpetaja käest teada saad, nii paljude inimestega kui võimalik, Blake. Sinu kasu seisneb selles, et teed paremaks rohkemate inimeste elu, kui suudad ette kujutada. Minu kasu seisneb selles, et pean kinni kokkuleppest nelja õpetajaga.”

      “Nad käskisid sinul sama asja lubada?” küsisin ma.

      “Jah. Ja nüüd, olles kogenud nende õppetundide suurt väge, tean täpselt, miks nad seda tegid. Nad neljakesi on kõige võimsamad ja üllameelsemad inimesed, keda kunagi olen kohanud. Nad teavad, et nende filosoofia võib muuta igaühe elu ja tõsta tunduvalt kõrgemale tasandile terveid organisatsioone. Tegelikult, ma ei kahtle üldse, et see, mida nad sulle avaldavad, võib aidata tervetel rahvastel läbi lüüa. Sellepärast, et nad tahavad aidata inimestel end täiustada ja muuta maailm paremaks paigaks, pidin nõustuma nende häid ideid levitama. Ja sellepärast tulin täna siia, Blake. Sellepärast palun seda ka sinult.”

      “Hästi, olen nõus. Räägin nii paljudele inimestele kui vähegi võimalik sellest erilisest filosoofiast. Kui see on nii suurepärane, nagu sa ütled, siis kirjutan sellest võib-olla isegi raamatu. Siis võib igaüks, kes seda loeb, aidata juhtimissõnumit levitada. Me kõik saame anda oma panuse, et muuta inimesi, ettevõtteid ja rahvaid paremaks. Nii et jah, Tommy, muidugi olen ma nõus.”

      “Suurepärane,” vastas ta leebelt.

      Siis oli ta läinud, jättes mind üksi raamatute sekka, pea mõtteid täis. Mu süda peksis metsikult, nagu polnud juhtunud aastaid. Hakkasin jälle tundma, et olen elus. Hakkasin jälle lootma.

      Aga see oli siis ja praegu on praegu. See esimene kohtumine Tommy Flinniga oli üpris kaua aega tagasi. Raske on uskuda, kui kiiresti aeg on läinud. Arvan, et elu on selline – päevadest saavad nädalad ja nädalatest kuud ning kõik see juhtub silmapilgu jooksul. Hea uudis on see, et kõik Tommy lubadused SoHo raamatupoes sel esmaspäeva hommikul osutusid tõeks. Igaüks neist.

      Õppides seda salapärast filosoofiat, millest ta rääkis, muutus mu maailm tõepoolest täielikult. Nelja haruldase mulle tutvustatud õpetaja nõuannete järgimine aitas kaasa mu plahvatuslikule karjäärile. Kui võtsin omaks ideed, millest tema ja neli õpetajat mulle rääkisid, tulid minu ellu õnn ja sisemine rahu, mis olid mul enne käest libisenud. Ning nagu Tommy oli öelnud, saabus see kõik palju kiiremini, kui oleksin võinud arvata.

      Ma olen uhke, et olen nüüd nooremaid asepresidente firma Bright Mind Books ajaloos. Sõidan mööda maad ringi ja käin kauplustes, sõlmin ärikokkuleppeid ning koolitan meie kiiresti laieneva organisatsiooni kõigi tasandite juhte. Oleme äärmiselt tõhusad ja meid hinnatakse meie töökvaliteedi ning suurepärase teeninduse pärast. Ma ei armasta mitte ainult oma tööd, vaid kogu oma elu. Olen suurepärase tervise juures, õnnelikus abielus naisega, kes oli mu kallim, ja kahe toreda lapse õnnelik isa. Olen hakanud väärtustama sõjas olemise aega kui hindamatu isikliku arengu perioodi, mis lõpuks on teinud mind tugevamaks, targemaks ja paremaks inimeseks. Karjäär, millest kunagi mõtlesin kui ummikteest, on kujunenud millekski selliseks, mis meenutab kunstiteost.

      Ent tegelikult tahan öelda: ma ei ole mitte ainult edukas, vaid tunnen end olulisena. Minu elul on mingi tähendus. Maailm on ehk ka minu tõttu pisut parem. Mis saaks olla veel täiuslikum?

      See esmaspäevahommikune kohtumine Tommyga on mind nii kaugele viinud. Sel saatuslikul päeval lubasin Tommyle, et jagan kõigiga, keda kohtan, neid saladusi, mis ma teada saan. Nüüd on mul võimalus jagada neid teiega. Palun kinnitage turvavöö, sest läheme vapustavale reisile.

      3. PEATÜKK

      Keskpärasuse kurvad kulutused ja juhtimismeisterlikkuse tohutu tasu

      Ainult keskpärased inimesed surevad oma parimas vormis. Tõelised juhid muutuvad kogu aeg paremaks СКАЧАТЬ