Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust. Ervin Bernhardt

Чтение книги онлайн.

      Kui Petrone Print tegi mulle ettepaneku kirjutada Bangkoki reisikirjeldus, olin esmalt tõtt-öelda üpris hämmeldunud ja, pean tunnistama, isegi mõnevõrra tõrjuv. Olin ju Tai pealinnas viibinud küllaltki ammu ja üsna põgusalt, ning ma ei tea sellest tegelikult suurt midagi. Ei oska ma soovitada, kus on kõige rajumad reivid Sukhumvitil, millises hostelis Khaosan Roadil on kõige suurem võimalus sügelisi saada ega õigupoolest sedagi, kuidas lennujaama pääseb. Võiksin küll tüdimuseni pajatada valgusest, tuledesärast, niiskusest, kuumusest ja eelkõige lõhnadest, mis rabavad su jalust ja löövad pikali niipea, kui jala tänavale tõstad, ja kes seda on tundnud, ei leia sarnast kusagil maailmas. Või praktilise näpunäitena hoiatada, et käekella ei maksa osta, või et tuk-tuki siduripedaal töötab tagurpidi. Aga kõik see on arvatavasti kirjas Lonely Planetis, ja kui ei ole, siis varsti pannakse.

      Seega, kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see pigem tagasi sinna, kust võtsite, ja kui enam ei õnnestu, siis palun vabandust.

      Aga seda, mida mina seal nägin, Lonely Planetis ei olnud, ehkki hoiatati, et ärge te Tais sigadusi tehke, muidu alles saate, nii et paha hakkab. Seega mingi vaatenurk mul võibolla isegi oleks. Paljukest nüüd minu jutustuse lugemisest kellelegi reaalset tulu tõuseb, on muidugi iseasi.

      Jutustus ise keerleb, nagu selliste raamatute puhul kombeks, peamiselt minu enda ja mulle olulisena tundunud elamuste ümber. Et aga inimene pole saar, sattusid sinna veel mõned tegelased, kes loodetavasti liialt ei pahanda, et nad sel kombel vägisi ja luba küsimata pehmete kaante vahele said topitud. Mõnedesse selle jutustuse jooksul avanenud suudest olen asetanud sõnad, mis ehk mitte just päris tõetruult ei pruugi edasi anda nende omanike tõelisi mõtteid, kuid mis vastavad võimalikult täpselt minu tõlgendusele neist. Ning kui need inimesed on sellise kääritamise käigus teisenenud millekski, mida nad tegelikult ei ole, minetanud suurema osa oma tõelisest tähtsusest ning muutunud kõigest minu ümber keerlevaks suhteliselt tähtsusetuks tehiskaaslaseks, siis palun neilt selle eest südamest andeks. Vähemalt niipalju olen endasse aastate jooksul sündsustunnet sisendanud, et asendasin nende kordumatute isiksuste nimed pseudonüümidega ning loodan, ehkki ei usu, et see kaitseb nende õigust jääda tundmatuks.

      Niisiis on suur osa selles raamatus ettejuhtuvatest nimedest asendatud väljamõeldutega, ehkki mitte kõik. Asendamata jäid näiteks need, mis olid lihtsalt liiga ilmekad selleks, et ma neid muuta julgeks või oskakski – näiteks ei suuda ma kuidagi leida sobivat pseudonime Batman Robinile, kes loodetavasti on liiga ametis omaenese kiiduväärsete toimingutega sessinatses elus, et tunda pahameelt ühe nurjatu eestlase marginaalses kritselduses paaril korral esineva nime tõttu, mida tal, muide, ei maksaks sugugi häbeneda. Mõnda pole lihtsalt mõtet asendada: kui näiteks noormeest, kelle tööks ja kutsumuseks oli kummipaelte, taskurättide ja muu prügi väljanoppimine tulisest riisist, ja kes selles jutustuses esineb vaid korraks ja põgusalt, kutsuti ka päriselt Kimiks, siis mis eesmärgiga peaksin teda nimetama hoopis Jongiks (kui mul oleks mingi haige huumorimeel) ja siis lootma, et ta mitte kunagi ei kuule oma nime kallal toime pandud vägivallast ega solvu sel määral, et vihaga röövib ja tapab veel mõned tosinad naabrimehe kanadest ning veedab järgmise osa oma parimaist aastaist seekord näiteks roostetanud naelu otsides. Sellisel juhul oleks parem jätta see raamat kirjutamata.

      Mõned asendatud nimedest on võtnud täiesti absurdse kuju, ning ma ei loodagi, et reaalsust vähegi adekvaatselt tajuv lugeja võiks arvata, et ühe inimese nimi saaks olla, või lähedalt meenutada Gorgo Metuusalat. (Kuigi samas peaks ta uskuma minu kinnitust, et ühe teise inimese nimi on tõepoolest Batman Robin, tegelikult ja päriselt, ja kui ta ei saa surra selles oma silmaga veendumata, siis võin ma talle anda Batmani aadressi, et ta saaks seda tema käest järele küsida ja siis rahus surra, või surra kõheldes ja ehk isegi veidi vastu punnides, kui Batmanile tema urgitsemine miskipärast ei meeldi, mis on muide üsna tõenäoline; aga kuidas sellest vastuolust üle saada, on igaühe enda otsustada.)

      Mis aga jutustusse endasse puutub, siis see on päris ega sisalda midagi sellist, mida poleks tegelikult juhtunud. Võib küll juhtuda, et miski on kronoloogiliselt veidi segamini pööratud ning mõned paigad jutustuse lühendamise huvides omavahel kokku sobitatud (näiteks ei asu paradiis mitte neljandas korpuses, nagu ma väidan, vaid esimeses, kuhu sattusin kirjeldatust veidi hiljem); ning kui miski esmapilgul veidi uskumatuna tundub, siis see sõltub pigem vaatenurgast – ma ei püüagi väita, nagu oleksin kõigest minuga toimunust alati väga hästi aru saanud või oskaksin siiani kõike adekvaatselt kirjeldada. Eks mõni teine näeks asju teisest küljest, seega võib ta ju minna ja ise järele kaeda.

      KALIIF: Ja kuidas võiksime nüüd pääsemist oodates oma aega kõige paremini kasutada?

      JAFAR: Mina mõtisklen inimloomuse heitlikkuse üle.

      MASRUR: Ja mina teritan mõõka oma puusal.

      HASSAN: Ning mina püüan välja selgitada selle vaiba ebaharilikult inetu mustri põhjuse.

      KALIIF: Ma liitun sinuga, Hassan: sinul on arenenud ilumeel! James Elroy Flecker, „Hassan” 1

      KOTKAS ON MAANDUNUD

      Vanglauksed kõlksatasid mu selja taga kinni. Nii millegipärast öeldakse. Eks ta enamjaolt nii olegi, nii mõnedki neist kõlksatavad, sellal kui teised krigisevad, lohisevad, vinguvad, sahisevad või lajatatakse kinni, ja näiteks Bombatis on neid kokku umbes kaksteist tükki, seal kandis läksin mina nende esmasel läbimisel lugemisega sassi. Luban, et raamatu edenedes võtan selle teema põhjalikumalt käsile ja loendan hoolikalt üles kõik inimesi sees- ja väljaspool hoidvad konstruktsioonielemendid, lõbustamaks sedalaadi asjadest huvituvaid inimesi, ja võibolla joonistan kaardigi, rõõmustamaks teist sorti lugejate silma. Sisse ja välja, või vähemalt peaaegu välja, ent see-eest sügavale sisse, võisin järgnevate aastate jooksul neist käia päris mitu korda. Ent praegu ei malda ma neil hingega koledustel pikemalt peatuda, sest hetkel on palju huvitavam näiteks see, kuidas meid jälle kokku loeti.

      Punaarmee rivisammu peetakse maailma üheks pentsikuimaks, kui välja arvata Senegali paraadmarss, mida pealtnägijad on kirjeldanud kui paljude kahekihiliste kirjude koerte ekstaatilist kalpsamist meenutavat liikumist, ehkki veidi vähem loomulikku. Meie, õnnetute, loendamine Bombatis meenutas pigem esimest, ent seejuures pikkustpidi maksimaalselt kokkusurutuna. Meie leegioni selja taga oli sein, mille poole seitse hallides kostüümides, kumminuiade ja surmtõsiste nägudega relvastatud asjameest meid halastamatult surusid, kuni minu ja eesseisja vahele jäi kõige rohkem kahe kihi nailonriide jagu ruumi. Seejärel paluti meil istet võtta. Niimoodi talitades kukkusid üllatavalt vähesed – aja möödudes mõistsin, et seegi kunst on õpitav, ning enamikule meist oli see käkitegu. Tulemus meenutas pruunide etturitega ühtlaselt kaetud malelauda, kus ei saa kuhugi astuda, sest tühje ruute ju pole, kuid õnneks pole ka mõtet oma kohalt lahkuda, sest valged nupud on keelatud. Veendumaks, et meie hulka pole eksikombel sattunud ühtegi vaenlast, korraldataksegi loendus, mis näeb välja umbes nii:

      „Blaa blaa!” karjub kõige tõsisem nuiamees. Ja malendid kordavad ükshaaval:

      „Blaa!” „Blaa!” „Blaablaa!” „Blaa!” „Blaablaablaa!” Ja nii edasi kuni võiduka lõpuni, välja arvatud muidugi juhul, kui mõni poole aruga valge mees ei suuda sellest lihtsast skeemist aru saada ning rikub kõik ära, nagu tol korral kahjuks ka juhtus.

      „Blaa!” karjus mu naaber. Siis jäi kõik vaikseks. „Blaa blaa!” vihjas tõsiseim, puurides mind oma läbitungiva pilguga.

      „Blaa blaa,” СКАЧАТЬ