Benito Cereno. Herman Melville

Чтение книги онлайн.

      „Muidugi, muidugi,” pomises don Benito.

      „Aga nagu ma näen, hoiate te mõned mehed laeval tegevuses,” jätkas kapten Delano, kui tema pilk langes läheduses istuvatele takunäppijatele ja kirveihujatele.

      „Jah,” kõlas jällegi mõttetühi vastus.

      „Paistab, et need vanamehed seal on nagu vanad kirikuõpetajad, kes oma kantslist pead vangutavad, kuid kelle noomitusi alati eriti ei kuulata,” jätkas kapten Delano, ning osutas takunäppijatele. „Kas nad teevad seda omal algatusel, don Benito, või olete te nad oma mustade lammaste karjasteks pannud?”

      „Millist ülesannet nad ka täidavad, olen mina selle neile andnud,” vastas hispaanlane teravalt, otsekui oleks kaaslase küsimuses pilget aimanud.

      „Ja need teised, don Benito, need asande nõiad, kas ei tegele nad imeliku tööga?” jätkas kapten Delano, jälgides rahutult, kuidas kirveihujad vehkisid oma relvadega, mis olid juba tükati läikivaks hõõrutud.

      „Tormi ajal avastasime, et seda osa meie lastist, mida me polnud üle parda heitnud, oli merevesi rängalt kahjustanud,” vastas hispaanlane. „Kui me jälle vaiksesse vette jõudsime, lasksin iga päev mõned kastid nuge ja kirveid tekile tuua, et need üle vaadata ja puhastada.”

      „Mõistlik mõte, don Benito. Kas on nii, et laev ja last kuuluvad osaliselt teile, orjad aga mitte?”

      „Mulle kuulub kõik, mida te näete,” vastas don Benito kärsitult. „Välja arvatud enamik musti, kes kuulusid mu kadunud sõbrale, Alexandro Arandale.”

      Kui ta seda nime nimetas, ilmus tema näole masendatud ilme, põlved hakkasid vabisema ning teener asus teda toetama.

      Kapten Delano arvas, et aimab selle erakordse tundepuhangu põhjust, kuid küsis pärast hetkelist vaikust oma oletuse kinnituseks: „Te, don Benito, rääkisite ennist paarist kajutireisijast – kas, kui tohib küsida, see sõber, kelle kaotus teid nii kurvastab, alustas reisi koos oma mustanahalistega?”

      „Jah.”

      „Aga suri palaviku tagajärjel?”

      „Suri palaviku tagajärjel – Ah, oleksin ma ometi –”

      Hispaanlast läbis taas värin ning ta vaikis.

      „Andke mulle andeks, don Benito,” lausus kapten Delano aeglaselt. „Kuid kuna ma olen samasuguse seiga üle elanud, aiman ma vist, mis teie kurbust süvendab. Kord tabas mind õnnetus ning ma kaotasin merel armsa sõbra, oma lihase venna, tookordse laadungiülema. Kui mulle oleks kinnitatud, et tema hing rahu leiab, oleksin tema lahkumist mehiselt talunud, aga seda ausa pilguga silma, seda ausat kätt – mida ma nii sageli olin puudutanud – ning seda sooja südant – kõike seda haidele heita – nagu jäätmeid koertele pilduda! Siis tõotasin ma endale, et ei lähe enam iialgi merele koos armastatud inimesega, ilma et ma tema teadmata kõike vajalikku kaasa ei võtaks, et õnnetuse korral tema maiseid jäänuseid maamulda sängitamiseks säilitada. Kui teie sõbra maised jäänused, don Benito, nüüd laeva pardal oleksid, poleks tema nime nimetamine teile nii imelikult mõjunud.”

      „Laeva pardal?” küsis hispaanlane vastu. Siis, kohkunud käeliigutustega, otsekui mingit viirastust eemale tõrjudes, langes ta teadvusetult oma teenri toetavate käte vahele, neeger aga andis kapten Delanole vaikselt märku ning näis teda paluvat, et ta ei räägiks enam sellest, mis tema peremeest nii häiris.

      Vaene mees, mõtles ameeriklane kurvalt, ta kannatab ebausu all, mis seostab matmata jäetud surnukeha kurjade vaimudega, nagu mahajäetud maja seostatakse kodukäijatega. Kui erinevad me oleme! Mis minus oleks säärasel puhul tekitanud vaid pühalikku rahu, see paneb üksnes mainimisel hispaanlase hirmust tarretama. Vaene Alexandro Aranda, mida sa ütleksid, kui näeksid siin oma sõpra – kes varasemate reiside ajal, kui sinust kuude kaupa eemal oli, kindlasti igatses sind kordki näha – nüüd kohkuvat ainuüksi mõtte juures, et sa võiksid kuskil läheduses olla.

      Sel hetkel kõlas mõrane kell laevanina tornis nagu sünge matusekell; seda lõi üks takunäppijatest, kes tinaja mere vaikuses kümnendat tundi kuulutas, ning kapten Delano tähelepanu köitis must hiiglane, kes alt rahvasummast välja ilmus ning aeglaselt kõrgema ahtriteki poole suundus. Mehel oli kaelas rauast võru, selle küljest rippus kolm korda ümber keha keeratud kett, mille viimased lülid olid kinnitatud lukuga laia raudvõru külge mehe vööl.

      „See Atufal tuleb nagu tumm,” pomises teener.

      Must mees tõusis mööda treppi ahtritekile ning nagu kartmatu vang, keda on toodud oma kohtuotsust kuulama, jäi vaikides seisma don Benito ette, kes nüüdseks oli oma närvivapustusest üle saanud.

      Mehe lähenemist märganud, don Benito võpatas, pahameele vari levis üle tema näo ning otsekui võimetus vihas surus ta oma kahvatud huuled kokku.

      See on mingi tõrges mässaja, mõtles kapten Delano, kui teatud imetlusega neegri hiiglaslikku kogu vaatas.

      „Vaadake, ta ootab teie küsimust, isand,” ütles teener.

      Meeldetuletuse peale küsis don Benito, hääles piinlikkusetunne, pilk närviliselt kõrvale pööratud, otsekui kardaks juba ette tõrksat vastust:

      „Kas sa, Atufal, palud nüüd minult andestust?”

      Mustanahaline vaikis.

      „Korrake oma küsimust, isand,” pomises teener ning silmitses samal ajal etteheitvalt oma kaasmaalast. „Küll ta teile järele annab.”

      „Vasta,” lausus don Benito, pilk endiselt kõrvale pööratud. „Ütle ainult „palun andeks” ja sind vabastatakse ahelatest.”

      Selle peale tõstis mustanahaline aeglaselt mõlemad käed ning laskis need seejärel elutult langeda. Tema käerauad kõlksusid, pea oli langetatud ning ta lausus vaid: „Ei, ma olen rahul.”

      „Mine,” käskis don Benito vaoshoitud ja mõistmatu erutusega.

      Mustanahaline lahkus kiirustamata, nagu oli tulnud.

      „Andke andeks, don Benito, aga see vahejuhtum paneb mind imestama,” lausus kapten Delano. „Öelge palun, mida see peaks tähendama.”

      „See tähendab, et kõigi mustade hulgast on see neeger ainus, kes mulle on omamoodi solvumiseks põhjust andnud. Ma lasksin ta ahelatesse panna, Ma –”

      Siinkohal don Benito vaikis ning haaras käega peast, otsekui oleks tal hakanud pea ringi käima või talle äkki midagi meelde tulnud, mis teda segadusse ajas, kuid endal teenri lahket pilku tabanud, näis ta rahunevat ning jätkas:

      „Säärast hiiglast ei saanud ma piitsutada lasta. Aga ma ütlesin talle, et tal tuleb minult andeks paluda. Siiani pole ta seda veel teinud. Minu käsul seisab ta iga kahe tunni tagant minu ees.”

      „Kui kaua on see juba kestnud?”

      „Umbes kuuskümmend päeva.”

      „Ja kas ta kõiges muus on sõnakuulelik ja aupaklik?”

      „Jah.”

      „Ma olen kindel, et selle mehe soontes voolab kuninglik veri,” hüüatas kapten Delano hetke ajel.

      „Tal võib selleks ka natuke õigust olla,” СКАЧАТЬ