ISBN 978-9985-9980-6-9. Peeter Volkonski
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу ISBN 978-9985-9980-6-9 - Peeter Volkonski страница 1

Название: ISBN 978-9985-9980-6-9

Автор: Peeter Volkonski

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949470174

isbn:

СКАЧАТЬ Kui päris aus olla, siis sündis see raamat suure pealekäimise tagajärjel ja vaata et sunniviisil. Kõikvõimalikest kirjastustest muudkui helistati ja nõuti mälestusi – kõik ju kirjutavad, aga keegi neist ei ole Raekoja platsil sittunud nagu sina ja kindlasti on sul sarnaseid meenutusi kuhjaga. Püüdsin neid eemale peletada ausa ülestunnistusega, et ma ei ole Raekoja platsil ega üldse mingis avalikus kohas oma asja õiendanud, et ma mõtlesin selle loo välja juba keskkooli ajal eesmärgiga uurida, kuidas kuulujutt levib, et mälestusi võib kirjutada see, kellel on mingi eluperiood lõpetatud – näiteks jalgpalluril aktiivne vutt või rokkaril joomine – ja ütlesin lõpuks ka otse välja, et ma olen laisk inimene ja lihtsalt ei viitsi kirjutada. Ei aidanud! Lubati kohale saata diktofoni-inimene, kes mu jutu üksiti pärast maha kirjutaks, lubati mul hiljem kogu tekst üle vaadata ja parandusi teha ning lubati ka piiramatus koguses mootsartit (“veini ja viina voolaku jõena”), ähmases lootuses, et äkki ma seal raekoja ees siiski… Viimaks hakkasin andma umbmääraseid lubadusi, mis mind otseselt millekski ei kohustanud, kuid peletasid tüütud toimetajad mõneks ajaks eemale.

      Siis aga tehti meie aias jaanituld ja pidul oli ka ülevalt naabrite sõber Janari, kes oli nagu minu kiuste äsja uue kirjastuse loonud, kuigi plaat oli ikka vana: Raekoja plats, diktofon, viinad… Vahe oli ainult selles, et Janari lubas avanssi maksta ja minul oli parajasti hädasti raha tarvis. Niisiis, häbi öelda, müüsin ennast lihtviisiliselt maha. Südametunnistuse rahustamiseks tuli endale mingigi õigustus leida, ja ma leidsingi. Hakkasin mõtlema, et neljakümnenda sünnipäeva puhul korraldasin Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud, ja viiekümnenda sünnipäeva puhul Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast isegi linti võtmata. Nüüd saan viiekümne viieseks ja sel puhul võiks ju raamat olla, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogus, kus on tallel isegi kõik Harju Elu numbrid. Ja raamat on ka pärisasi, mitte lihtsalt säilitusüksus; raamat on nagu väike nurgapealne pood, kus müüja tervitab sind mitte ainult viisakusest, vaid et ta sind tunneb, erinevalt supermarketist, mida võib võrrelda internetiga, kust saab küll kõik kätte, aga ilma selle sooja äratundva naeratuseta.

      Sobrasin vanades paberites, leidsin mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud, ja mõne, millest ma isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istusin tugitooli, kirjutasin ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja panin kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõiki selle komponente ühendavad kaaned, ei mõistnud ma paremat pealkirja välja mõelda kui selle raamatu rahvusvaheline number.

      Peeter Volkonski

      Ema Helvi Jürissoni tädipoeg Eno Raud ütles ohates: “Kui te vaid teaksite, kui ilus oli Peeter lapsena. Aga kui ma teda nüüd vaatan, siis hakkab mul oma Mihkli pärast lausa hirm!”

      Mäluauk

      Sõnadeta.

      Pilt tuli ette varahommikul ja oli järgmine: kusen vastu viiekorruselise telliskivimaja seina, mul on seljas valge pluus ja aluspüksid ja ma olen paljajalu. Aga mis maja see on, kus ta asub ja kuidas mina sinna sattusin, sellest pole mul aimugi. Ma ei tea isegi, kummast trepikojast ma välja tulin, rääkimata siis veel korterist.

      Hakkan meelde tuletama eelmist õhtut, sest muud pidepunkti mul ju pole. Nii. Olime Tarvase kõrtsis ja saatsime sõjaväkke ühte Vanemuise valgustajat, kes rääkis, et ta elab Ülenurmes. Nii. Järelikult olen esimest korda elus Ülenurmes. Vaatan ringi. Vaikne kena kohakene. Linnud laulavad.

      Hommikupäike soojendab paljaid jalgu. See tuletab meelde, et peaks püksid jalga panema. Selleks tuleb minna sinna, kus need on. Aga seda ma ei tea. Veel hullem – ma ei mäleta selle valgustaja nimegi. Vaatan siiski igaks juhuks üle mõlema trepikoja elanike nimekirja, et äkki meenub midagi või tuleb muidu mõni nimi tuttav ette. Mitte midagi.

      Mul ei jää üle muud kui hakata käima ukse tagant ukse taha ja kuulatada, kas kusagil on juba ärgatud. Mitte midagi. Kõik magavad alles. Ja ma ei tea, millal nad tõusevad, sest mul pole aimugi, mis kell võiks olla. Jätkan siiski korrus korruse haaval ning lõpuks, viimasel korrusel kostab ühe ukse tagant lapse vääksumist ja jutukõma.

      Argliku koputamise peale küsitakse loomulikult, kes on. Palun mind nähes mitte ehmatada. Seletan, et olen hädas ja et äkki nad saavad mind aidata. Noor pereisa teeb ukse lahti ja laseb mind sisse. Räägin neile oma lollaka loo ära, aga mingist valgustajast pole keegi midagi kuulnud. Palun siis kas või mingisuguseid püksegi. Peremees leiab mulle lõpuks remondist jäänud värvised trennad.

      Lähen mööda kõrrepõldu heade inimeste poolt kätte juhatatud bussipeatuse poole. Torgib taldu, sest nr 46 jalavarje noorel pereisal polnud. Tuleb buss. Lähen peale. Konduktor vaatab mind korraks ja pöörab siis pilgu kõrvale. Ilmselt on täiesti selge, et sellele ei ole mõtet piletit pakkuda. Valge pluus, väljaveninud põlvedega värvised trennad ja paljajalu. Tartus lähen kohe teatrisse ja saan selga mingi kostüümi. Pärastlõunal saabub üks tuttava näoga noormees ja toob mulle ülikonna ja kingad. Võib ette kujutada tema arusaamatust, kui ta hommikul ärgates leidis küll kõik mehe riided, aga meest ennast ei kuskil. Siis selguski, et Ülenurmes elas hoopis tema ja minu pingutused sealt mingit valgustajat leida olid täiesti mõttetud…

X X X

      Ah, Peeter, Peeter, mõtlesin ma tookord bussis Tartu poole loksudes. Sa oled ainuke inimene Eestimaal, kes teab täpselt oma sugupuud üle tuhande aasta, sinu vanaisa vanaisa vanaisa ehitas Odessa esimese maja, sinu vanaisa vanaisa isa oli dekabrist, sinu vanaisa isa vend oli Keiserlike Teatrite direktor, sinu vanaisa tõlkis kuuest keelest, sinu isa asutas Nõukogude Liidu esimese vanamuusika ansambli Madrigal, ja sina… Mäluauk…

      Peeter

      Kui see pilt ennast mu mälust välja kerima hakkas, siis oli see nagu näide mõne Aafrika kirjaniku jutust, sest ma mäletan täpselt, et tegu polnud talvega ja seegi polnud oluline, kas parajasti oli kevad või sügis.

      Igatahes paistis päike, kui ma Nõmmel rongi pealt maha tulin ja Mustamäele Peetri juurde minema hakkasin. Ma polnud seal kunagi varem käinud ja ega mäletagi, kumb enne Kagu tänavalt ära kolis – kas mina Keilasse või tema Mustamäele. Kuigi elasime ühel tänaval ja küllaltki lähestikku, käisime erinevates koolides – tema Männikul, mina Rahumäel. See oli isegi omamoodi hea ja ma imestasin juba tollal mõne oma sõbra vanemate üle, kes läksid hommikul koos tööle, töötasid koos, tulid koos tagasi ja hakkasid koos kodu mängima.

      Aga meie Peetriga otsustasime ühel heal päeval pätti teha. Aknaid me sisse visata ei tahtnud, sest kellelgi oleks ju pärast seda halb olnud. Tänavalaternaid puruks pilduda ka ei tahtnud, sest siis oleks ju öösel pime olnud. Tõepoolest – meid ei hoidnud tagasi mitte hirm karistuse ees, vaid me tahtsime teha pätti nii, et keegi kahju ei saaks. Kõndisimegi siis mööda metsaalust, pisikesed pead pätimõtteid täis, ja üritasime midagi välja nuputada. Lõpuks leidsime ühe vana roostetanud kelgu seljatoe ja riputasime puu otsa. Aga nii, et tänavalt näha oleks – Kagu tänaval on ühes küljes majad ja teises metsatukk. Et kui mõni läheb mööda ja märkab, siis mõtleb, et näe, keegi on pätti teinud. Meil oli süda väga rahul.

      Buss oli jõudnud Ehitajate teele ja mulle meenus, kuidas klassivend Jürka kunagi kiitles, et need suured pildid majaotstes on tema venna tehtud.

      Meie lapsepõlve mängumaa oli väga suur. Meil oli tohutu spordiplats, kus korraldati aeg-ajalt tuletõrjevõistlusi, mille käigus meist said vabatahtliku tuletõrjeühingu liikmed. Meil oli Pihlaka raba, kust me leidsime näiteks tanki. Ja muidugi oli meil Männiku mets, kust võis leida igasuguseid asju. Keset Männiku metsa oli kalmistu. Liiva kalmistu. Sattusime surnuaia servale millegipärast alati siis, kui toimusid matused. Mängis kurb muusika, inimeste näod olid kurvad ja see kurbus hakkas ka meile külge. Üritasime mitu korda kalmistule minna, et hauaplaatidelt nimesid lugeda ja siis mõelda, СКАЧАТЬ