Kõrbelõvi. Jakob Liiv

Чтение книги онлайн.

      Ja oma wastast ala silmas peab.

      Nii wenib karawan kui kõrbe madu,

      Kel surmaw sala kihwt on keha sees,

      Tal ümber tolmu pilwed, tolmu sadu

      Ja kahiseja liiw on jalge ees,

      Siin kauge teekond algul meeli muudab

      Ja wõimatumaks rõõmu hääli teeb;

      Siin iga nägu awaldada suudab,

      Et tuhat tundel kõigil süda keeb.

      Ju kadunud on rand neil selja taga,

      Ei elu, ilu näe siin üksgi silm,

      Kõik näitab nagu surnud, tuul on waga

      Ja kuiw ja kuum on päike, õhk ja ilm.

      Sääl enam linnu laulu kuulda pole,

      See aegamööda waikis ranna teel,

      Waid üksi kotka kisa, karm ja kole,

      On kuulda õhuriigis ülewal.

      Kui mustad täpikesed õhu meres,

      Mis harjumata silm ei näegi,

      Sääl lendwad kotkad kõrgel suures peres

      Ja saatwad karawani truisti;

      Ja põrmu pinnal nagu pilwe wari

      Käib kaugelt reisijate järele

      Suur ära nälgind kõrbe lõwi kari,

      Kes ootab kaunist saaki omale.

      Kuid hirmsamate kiskujate wastu,

      Kes nälja sunnil saaki oot’wad siin,

      Ei ole kaitsejatel tarwis astu;

      Ka oma wend on siingi teise piin:

      Siin kardetaw ja kuulus rööwli pere,

      On muiste ajast juba asumas,

      See walanud on tihti nende were,

      Kes püha linna wagalt minemas.

      „Mikspärast ju tee algul, ranna ligi,”

      Abdallah sõbrad järel’ küsiwad,

      „Meil karawani kaitstes tilgub higi

      „Ja kanda sõjariistad raskemad?

      „Kas tähendab see peamehe kõrkust,

      „Wõi muistse aja wanu wiisisid,

      „Ehk wanakese tühja kartust, nõrkust,

      „Wõi on need ebausu wigurid?”

      Solimann ennast taltsutada suudab,

      Kui ka tal rinnas walu, wiha keeb,

      Ta oma huuled naeruliseks muudab

      Ja lahkel sõnal neile kõneleb:

      „Just nagu meremehel ranna kaljud,

      „Tee algul palju kardetawamaks,

      „Kui laial merel suured tormid, waljud,

      „Mis rannal iga laewa purustaks;

      „Niisama siingi kõrbe reisi algul,

      „On kaitsewäel tarwis tugewust,

      „Siin käiwad kõrbepojad rööwi talgul,

      „Kus reisijatel rohkem warandust.

      „Sel hoonel üksina on uksed wabad,

      „Kel hinnalisi asju pole sees,

      „Kus suurem wara, sääl on suured tabad

      „Ja wahid seiswad hoolsalt ukse ees.

      „Sest kerjaja ja alatuma rinda

      „On nuga ilmas wähe lõhkunud,

      „Kuid palju neid, kel elus wäärtust, hinda,

      „On rööwli käte all ju langenud.

      „Kes hooletumalt elu, wara walwab,

      „Ei ole wäärt neid Allah andisid.

      „Meid häda elus igal ajal salwab;

      „Ei ole walitud tal minutid.”

      Kuid pea wastane Abdallah ise

      Ei näe, ei kuule teiste waielust,

      Ta unustanud oma wõitlemise

      Ja jätnud maha sala kihutust.

      Ta waimu ees nüüd kauni neiu kuju,

      Üks wana Solimanni tütartest.

      See on ta rinda toonud tunde tuju,

      Mis ialgi ei kustu südamest.

      Soranda, keha poolest uhke, ilus

      Ja sirge nagu jõe pilliroog,

      Mis kaswanud on kõrge kalda wilus,

      Kus tundmata on tuisud, tuulehoog.

      Kuid neiu palge ilu, noorust, jume

      Abdallah silmad weel ei seleta,

      Sääl ees on hoolsalt näokate tume,

      Ka neiu süda temal tundmata.

      Kui helendaja wälgu tule wiired,

      Mis alla lööwad paksu pilwe seest,

      Nii paist’wad meelitajad waate kiired

      Sääl neiu sügawatest silmadest.

      Säält leidub waimu wagadust ja woorust,

      Säält leidub kõik, mis ihkab mehe meel.

      Ta pilgud wangistawad iga noorust,

      Kui kannel kõlab kõnes tema keel.

      Soranda waate all Abdallah keha

      Sääl wäriseb kui palawiku käes,

      Ta palgetele ilmub ilus eha,

      Mis sünnitatud were woolu wäes.

      „Kõik wara, kamelid ma tahaks anda

      „Soranda lunastuseks isale;

      „Ma tahaks teda ikka süles kanda

      „Ja kaenlas wiia Meka linnasse.

      „Jah, lepituse ingli püha koda

      „On puhtas armus leekiw naese rind,

      „Sääl murdub tihti tugew waenu oda,

      „Sääl asub mehe ülem elu hind,

      „Sorandakene, üksi sinu pärast,

      „Su isa wastu nõuan lepitust;

      „Ma näen ju taewast sinu silmasärast,

      „Sa awad mulle paradiisi ust.”

      Nii räägib noormees iseenesega

      Ja wõitleb kahtluse ja hirmuga,

      Kas ta ehk wahest oma tegudega

      Kõik õnne peletanud minema.

      Ta waikib weel ja õiget aega ootab,

      Mil neiuga wõiks kokku puutuda,

      Ja tema südant ära wõita loodab,

      Kui ta ka maksaks seda eluga.

      Nii mängib õnne mõttega Abdallah

      Ja kuulab Solimanni truusti,

      Kuid pahad waimud, mis ta päästnud walla,

      Ei jää nii hõlpsalt enam wagusi.

      Nad Solimanni kahtlustada püüdwad,

      Kõik seadus, kord on ümber muudetud,

      Abdallah kohta pilkesõnu hüüdwad:

      Soranda olla teda nõidunud.

      Neid naerwad wanadust ja elutarkust

      Ja Solimanni tarka õpetust.

      On neid, kes tühjaks peawad Allah kartust

      Ja põlgawad kui pettust, kawalust.

      Nad СКАЧАТЬ