Surmakarva. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja torganud ja nahka söönud – tunde, mis käib üle turja, kui kuumas saunas kõvasti leilitada. Kaja oli lahingu tulemusega rahul. Temas olid nüüd varasema külmuse, tühjuse ja hirve surmapiinade kõrval palju uut ja põnevat. Armastus ja õrnus, väsimus ja rahu, leilikuumus ja selle masohhistlik mõnu.

      Kaua ta oma leidude üle mõnuleda ei saanud. Kääpavanemad ajasid salgad jalule ning hakati edasi astuma. Kõigus jäi nende selja taha uut haudkonda looma. Kooljate hulgas räägiti, et sellele saab nimeks Kõhutud, just sellepärast, et neil kõigil oli kõht tühjaks söödud.

*

      Peagi hakkas hahetama, kuid nagu ikka oli, see rohkem petteks. Endiselt jäi valitsema pimedus, valgemaks läks vaid karvavõrra. Tuul oli vaibunud, madalad sinakasmustad ja hallid pilved uuesti koondunud ning piserdasid hämarast taevast taas vihma alla. Ora oli kuuldust mõttesse vajunud. Tema mõtted voolasid sama vaikselt nagu jõgi nende ümber ja keerlesid peamiselt lummutiste ja ohvrite lähikonnas.

      „Kas selle asemel et jahilisi kokku kutsuda, poleks suurmaaisandal olnud mõttekam lummutisele mõni ohver tuua ja see oleks lendmäed viipega minema pühkinud?” küsis ta viimaks.

      Rand raputas pead.

      „Eks sai sellelegi mõeldud. Kuid siin on väike aga. Kes on lendmäed ja kes on lummutised?”

      Ora pilgutas arusaamatuses silmi.

      „Kes nad siis on?”

      „Lummutised ongi lendmäed.”

      Ora ei lausunud midagi, vaatas vaid jahmunult ja uskumatul pilgul Savilöövi isandale otsa. See vaikis korraks, nagu oodates uut küsimust, kuid jätkas siis: „Seda sa tead, kes inimese lõi?”

      „Ei tea,” vastas Ora.

      „Inimeste loojateks olid lendmäed.”

      „Noh…”

      „Nad ei teinud seda niisama lõbu pärast, vaid mägedel hakkas Iidmaal kitsaks jääma ja osa neist leidis, et kui nad oleksid veidi väiksemad, mitte nii tohutu suured, siis oleks neil kohe ka palju enam ruumi. Niisiis hakkasid nad proovima erinevaid kujusid, et teada saada, milline oleks parim väike-olemise vorm. Niiviisi loodi palju olevusi, nii loomi, linde kui putukaid. Sellest ajast ongi pärit kõik need, kes meie ümber elavad ja hingavad, meie – inimesed – kaasa arvatud. Inimese kuju tundus neile lõpuks kõige sobivam ja elavmäed hakkasidki ühel selleks ehitatud altaril ka iseennast ükshaaval väikseiks ja inimesekujulisteks muutma. Altar oli tehtud tervest mäest, sadade elavmägede tulega üles sulatatud ning õigeks vormitud. Mäe ja altari kivid imbusid nende kõrvetava hinguse läbi Väge täis ja Muutumise Altar oli suurim ning vägevaim ehitis terves ilmas. Siis astusid mäed ükshaaval Altarile ja Muutusid.”

      „Inimesteks?”

      „Ei, mitte inimesteks. Inimesekujulisteks, kui sa mõnda näed, siis inimesega segi sa lummutist ei aja, päris kindlasti mitte.”

      Ta vaikis, nagu meenutades, ja jätkas alles mõne aja pärast.

      „Kõik läks hästi seni, kuni oli jäänud veel kümmekond viimast elavmägede perekonda. Nood aga leidsid, et ruumi on juba piisavalt ja et nemad end väikseiks ei muuda. Et teised ei saaks end tagasi Muuta, lõhkusid nad Altari tükkideks.”

      Kaldaveersest metsast kostis mingi praksatus ja Rand vakatas. Ora tõusis istumast põlvili, et vajadusel kiiremini mõõka kätte saada. Kuid taas oli kõik vaikne. Kui paat oli sellest kohast juba tükk maad kaugemal, lasksid mees ja naine end lõdvaks ja rüütel jätkas juttu:

      „Elavmäed said oma jõu ja väe sügaval mägede sees asuvatest tulejärvedest, kus nad ujumas käisid. Oma väikseid inimesekujulisi hõimlasi nad aga enam sinna ei lasknud ning nood pidid leidma endale uue allika Väe kogumiseks, enne kui päris väetuks jäid. Selleks allikaks saime meie, inimesed. Olevusi luues oli neisse pandud hulga Jõudu mis jäi verre püsima ja paljunes koos inimesekujulistega. Ja neil oli vaja aina uut verd, mida nad hakkasidki inimestelt himustama, nõrutades sealt välja Väge, et oma võimsust säilitada. Soostudes vastutasuks täitma mõningaid inimeste palveid juhul, kui me ise üksteist tapame ja neid püüdmisvaevast säästame. Kuid elavmägede peale lummutiste vägi ei hakka, nii nagu ka elavmägede vägi ei hakka lummutiste peale. Ühel korral, kohe pärast seda, kui mäed sulgesid lummutistele pääsu tulejärvede juurde, pidasid nad omavahel maha tohutu lahingu. Nad ei suutnud üksteisele midagi teha, kuid kogu see Jõud ja Maagia, mis maid ja ilmu mööda laiali paisati, muutis Iidmaa pimedaks ja rõskeks paigaks. Päike hääbus, kadus soe suvi, maa rappus ja oigas. Mägedealused koopad varisesid kinni, nii et sinna ei saanud enam ei elavmäed ega lummutised, ja nüüd jahivad nad kõik meie verd. Paljud pole inimjahis eriti edukad olnud. Nad jäid väetuiks ja surid inimeste relvade läbi. Ainult kõige tugevamad ja kavalamad lummutistest jäid alles. Nood on nüüdseks end verest nii täis õginud, et enam ei hakka nende peale ei raud ega tuli. Ent elavmäed – kellele keegi vabatahtlikult ei ohverda, kuna nad tarvitavad inimesi vaid jahisaagiks, ilma midagi vastu pakkumata – on jäänud nõrgaks, ning nende ainsaks eeliseks võitluses inimeste vastu on tohutu kere.”

      „Ja nende veri,” lisas Ora.

      „Jah, ja nende veri, milles on veel küllalt Väge, et ravida kõik haavad ja äratada ka surnu ellu, kui see sellesse uputada. Päris ellu, mitte selliseks koletiseks, nagu on Maagimägede Raisakulli nukud.”

      „Aga meie kandis räägitakse hoopis teist lugu,” lausus Ora. „Et lummutised lendasid siia elavmägede seljas, kes olid neile ratsudeks ja kuna siin hakkas lummutistele väga meeldima, siis lasid nad mäed vabaks. Lummutised lõid siis inimesed – selleks, et mägedel oleks midagi süüa. Umbes niiviisi, nagu meie kasvatame vilja. Lendmägesid polnud lummutistele enam vaja, nad ei tegelenud nendega ja nood muutusid ajapikku metsikuiks ega kuulanud enam lummutiste käske.”

      „Laste lora,” ütles Rand. Oral kihvatas sees. Tohhoo tonti! Kus nüüd ütles! Naine avas juba suu, et mees paika panna, kuid sulges selle siis taas. Ta ei tulnud siia mitte vaenlasi hankima, vaid sõpru leidma. Niisiis neelas ta alla kõik, mis keelel kipitas. Kuid jututuju oli kadunud, naine mähkis ennast tihedamalt keepi ja jäi omi mõtteid mõtlema. Lähedus, mida ta mehe vastu tolle minevikust kuuldes tundma oli hakanud, hajus. Kui mees teda lolliks peab…! Ka Rand vaikis, kuulatades valvsalt kõiki kaldalt kostvaid hääli. Tal oli nii paljut tegemist ohutult kantsini jõudmisega, et ta ei pannud oma märkuse teravust tähelegi.

      Hämaruse kattevarju ja pealetükkiva une tõttu ei märganud Ora, kuidas mets nende ümber muutus. Nooremand juba tukkus paadininas, kui metsa poolt tuli ootamatult jahe tuuleiil, mis sundis teda silmi avama, ja piiludes oma keebivoltide vahelt unesegasena kalda poole, märkas naine äkki, et ümberringi puudus elav loodus. Lihamägede valla päästetud meeletu tuletorm oli õginud kõik, mis põles, ning jätnud enesest vaid tuha, riismed ning söestunud puutüükad. Unise ja väsinuna vahtis naine trööstitut maastikku.

      „Paduvihm kustutas selle,” ütles Rand, kui märkas teda liigutamas. „Nii umbes kuu aega tagasi. Aga seniajani hingitseb tuli veel siin ja seal sügaval turbases mullas Kogu aeg on suitsuving üleval ja õhk halli hämu täis. See oli üks esimesi lööke, mille elavmäed andsid. Edaspidi on maastik kuni kantsini kõik enam-vähem selline. Kohalikud väidavad, et metsa nimi on Lehislaas, aga kaugemad jahilised, kes seda teistmoodi pole näinudki – nagu mina – kutsume seda Tüügasmetsaks. Kuidagi ei paindu keel sellise asja kohta Lehislaas ütlema.”

      Kuna pimedus oli veidi hajunud, heitis Rand rahutu pilgu selja taha taevasse.

      „Siin ei ole end kuhugi peita, ja ehkki jõge mööda saaks kiiremini, siis ma läheksin hea meelega viimase СКАЧАТЬ