Ülestunnistus. Tõnn Sarv

Чтение книги онлайн.

      Äpardustest nalja saamine oli üldse Mallele iseloomulik. Kunagi astusid tema poole sisse üsnagi harvanähtavad inimesed ning Mall hüüatas: "Oo, millised külalised!" – Üks külalistest jäi tükiks ajaks veidi hämmeldusse, sest tema oli kuulnud Malle ütlevat: "Koomilised külalised!". Sellest sai muidugi jälle uus kild.

      Lugu, mis küll otseselt ei olnud Mallega seotud, juhtus ühel suvel, kui Mallele oli külla tulnud tema sõbranna, kes parajasti tegeles Prokofjevi ooperi "Kihlus kloostris" tõlkimisega. Sõbranna, kes muidu elas Tallinnas, tuli Tartusse Malle poole, et too aitaks tal tõlget viimistleda. Kuna parajasti oli kõrvaltuba, kus muidu elasid minu vennad Mikk ja Heno, tühi (poisid olid kuskil suvisel ekspeditsioonil või matkal), siis paigutas Mall oma kolleegi sinna elama. Toas oli kirjutusmasin, millel millegipärast puudusid täppidega tähed.

      Juhtus nii, et Mikk saabus reisilt tagasi just sel ajal, kui tema toas kedagi ei olnud. Küll aga avastas ta, et seal asuvad mingi naisterahva riided ja muud asjad. Ning kirjutusmasinast leidis ta paberilehe, kuhu oli kirjutatud järgmine sõnum: "Kuigi polgate mind vanaks, kolban siiski kodukanaks. Kolban kull, kolban kull, kolban kodukanaks ma!" Võib arvata, et Mikk oli seda lugedes mõnevõrra hämmingus.

      Oopereid oli Mall ise tõlkinud mitu. Itaalia, saksa, vene keelest. Ooperitekstide tõlkimine on spetsiifiline tegevus. Tekst peab olema originaalilähedane nii sisu poolest kui ka vokaalselt. Sõnade rõhud ja pikad vokaalid peavad asetuma samadele nootidele nagu originaaliski ning seejuures peab kogu tekst kõlama ikkagi loomulikult ja arusaadavalt.

      Muide, kui ooperitest rääkida, siis, kui Vanemuises mängiti "Cosi fan tutte’t" (see ei olnud küll Malle tõlgitud), siis käis Mall vaatamas absoluutselt iga etendust. Nagu ta ütles: "Kuidas ma saan kodus olla, kui Vanemuises mängitakse Mozartit!" Lõpuks andis teater talle prii pääsme kõikidele "Cosi fan tutte" etendustele.

      Ma ei või küll öelda, et see kõige olulisem oleks, ent kindlasti võlus Malle (imekauni muusika kõrval) ka selle ooperi pisut frivoolne sisu. Nagu ta mu tähelepanu juhtis, on nendes stseenides, kus paarid on vahetatud ja õrnu tundeid avaldatakse hoopis teisele partnerile, muusika ja solistide partiid palju hingestatumad ja märksa sügavamad kui algusstseenides.

      Igapäevases elus oli Mall muide üsna saamatu ja ebapraktiline. Toidu valmistamine polnud just tema tugevaim külg. Tema riiete ja pesu eest hoolitses mitu abilist. Mingi nööbi õmblemine või millegi triikimine olid tema jaoks peaaegu ületamatud ettevõtmised. Oma tuba ning selle kõrval olevat verandat ja pööningutreppi kasutas ta täpselt nii, nagu talle meeldis, boheemliku vabadusega. See tähendas, et kõik asjad lihtsalt kuhjusid nendesse ruumidesse. Nõusid pesi ta vaid siis, kui kõik puhtad nõud otsa lõppesid.

      Kuid hügieeni osas oli ta väga nõudlik. Ta armastas koguda seepe. Vann ja vannituba võisid olla küll sageli käest lastud, kuid WC-pott oli alati piinlikult puhas. Samuti käterätikud ja muud vannitoatarbed. Pedantselt hoolitses ta selle eest, et keegi midagi ilma tema teadmata ei puudutaks ega liigutaks. Eriti tähtis oli muidugi klaver. Ainult tema teadis, mida ja kuidas võib klaveri peale asetada, klaverit avada jne.

      Minema ei visatud iialgi midagi. Nojah, kui, siis ainult päris tähtsusetuid asju. Kunagi rääkis ta, et oli kord mõtelnud, et peaks ka kontserdi- ja teatripiletid alles hoidma (lisaks kavalehtedele), kuid oli siiski nende säilitamisest (kerge kahjutundega, muidugi) loobunud.

      Rahal ei olnud Malle jaoks kunagi mingit erilist tähtsust. Elu lõpupoole kulus enamik tema pensionist kaugekõnedele Rootsis elavale õele, kellega nad siis pikalt lobisesid ja vahel isegi kahehäälselt laulsid. Nautleja ja gurmaan oli ta riietuse ja söögi vallas. Meelsasti armastas ta väljas söömas käia, eriti kellegagi koos. Kodus valmistas ta hädapärast toitu endale ise. Kuid suuremate sündmuste puhul (sünnipäev või jõulud) tegi ta külaliste jaoks tavaliselt ahjupraadi. Šokolaad ja koogid kohvi kõrvale pidid alati külaliste jaoks varuks olema. Kohvi tegi ta alati ise ja see pidi olema värske.

      Oma külalistesse (ja neid käis tal kogu aeg väga palju) suhtus Mall alati ülima tähelepanu ja hoolitsusega. Mina olin tema "lemmik-vennapoeg", üks noor daam oli tema "ristitütar" jne. Polnud lugu sellest, kui samasuguseid tiitleid jagus ka teistele. Alati võisid tema külalised tunda ennast ikka kuidagi erilistena, privilegeeritutena kas või mingis näiliselt tühises pisiasjas, nagu ainult tema jaoks reserveeritud kohvitassis või mingis erilises maiustuses.

      Riides armastas Mall käia stiilselt ja valitult. Tegelikult, ütles ta kunagi, käiks ta meelsamini päris alasti, kui see vaid kombeks oleks. Ühel oma sõbrannal lasi ta teha endast alastifotosid, niisama, lihtsalt enda lõbuks. Kunagi rääkis ta, et tema tütarlapselike unistuste hulka kuulus mõte elada kogu elu kuskil kõrgel tornis ja mängida muusikat, nii et kõik saaksid seda kuulata. Muud polekski vaja.

      Kui ta just klaverit ei mänginud või külalistega ei tegelenud, siis ta luges. Vabalt võis ta lugeda ka inglise, saksa, vene, prantsuse ja itaalia keeles. Tema kõiki lemmikuid on kahtlemata raske üles lugeda, kuid muude hulgas nautis ta Agatha Christie loomingut. Mingis mõttes meenutas ta ise veidi Miss Marple’it, mida ta ka heameelega möönis. Prantslastest meeldis talle teiste hulgas Françoise Sagan ning ta vaidles tuliselt oma õe Mannjiga, kelle arvates Sagan on üksnes tänapäeva

      Paljusid eesti autoreid nautis Mall samuti. Tal olid peas terved poeemid Betti Alverilt ja Marie Underilt, aga ka meeldisid talle Karl August Hindrey, Friedebert Tuglas jpt. Peale ilukirjanduse luges ta meelsasti ka memuaristikat, samuti mis tahes muudki talle huvipakkuvat, kuni teaduskirjanduse ja filosoofiani välja.

      Ise kirjutas ja avaldas Mall peamiselt muusikaarvustusi, kontsertide ja teatrietenduste retsensioone, artikleid jmt. Kuid enda ja oma valitud sõprade jaoks ta ka luuletas.

      Päris isiklikud olid aga tema unenägude ülestähendused. Neid fikseeris ta väga suurel hulgal ning enamalt jaolt olid need erootilist laadi elamused. Oma unenägusid nautis Mall kogu hingest. Kunagi ta isegi rääkis mulle, kui suur õnn ja kingitus see on inimese jaoks – näha unenägusid.

      Võiks öelda, et ta elas muretult. Isegi nii muretult, et nii mõnedki seda pahaks panid. "Millal sa, Mall, küll elama hakkad?" oli üks ta tuttavaid kunagi küsinud. Või teine kord, kui keegi arvustas tema riietumismaneeri, vastas Mall: "Aga mõnele meeldin ma ka sellisena!"

      Võin päris kindlasti öelda, et tädi Mall oli minu jaoks väga oluline õpetaja ja eeskuju. Eelkõige oma päikeselise ellusuhtumise poolest.

      Kuidas elati

      Elujärg polnud kooliajal just kiita.

      Ma ei tea, kas enam teataksegi, mida tähendas "ülikonna pööramine". Koolis tuli käia enam-vähem korralike riietega. Vist isegi nimetati seda koolivormiks. Kuid ülikonnariie maksis tohutult palju, kui seda üldse saada oli, ning valmis ülikondadega oli asi veel raskem. Siis võeti isa vana ülikond, harutati ettevaatlikult õmblustest lahti ning viidi rätsepa juurde. See töö polnud vist siis eriti kallis. Rätsep lõikas tükid parajaks ja õmbles neist kokku uue ülikonna, pahupidi pööratud riidega. Vanaema rääkis, et tegelikult oleks võimalik seda ülikonda veel kolmandatki korda pöörata, kui vahepeal seespool olnud kanga pool on "puhata saanud"…

      Õmblusmasin, vokk ja kudumisvardad olid tähtsad kodused majapidamistarbed. Kõik meie kindad, sallid ja sokid olid ema või vanaema kootud. Suur osa rõivastest olid ema õmmeldud.

      Üsnagi oluline osa igapäevastest toiduainetest tuli nendel 50. aastatel hoopis teistmoodi, kui võiks praegusel ajal arvata. Nimelt, maainimesed käisid linnas, ukselt uksele, oma produkte pakkumas. Oli muidugi ka turg, "kolhoositurg" vist, ametliku nimega. Aga parem oli, kui sa leidsid ikka päris püsikliendi. Ja niimoodi nad käisid, majast majja, ukselt uksele. Ja niimoodi me saimegi СКАЧАТЬ