Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võidust veelgi sagedamini juhtus aga seda, et kui viimane pall oli välja hüütud ja selgus, et rahalaeva tulemas ei ole, sai Maarja esimesena ema pettumust tunda. Hoop üle tütre turja või müksamine olid tavalised. Olenevalt saamata jäänud jackpot’i suurusest võis ka isa pahandada. Ühel korral jäi neil aasta suurimast jackpot’ist üks tabamus puudu, B65 asemel tuli pall B64. Sellele järgnenud kolmel päeval ei saanud Maarja koolis mugavalt istuda.

      Võiduta õhtutel end magama nuttes meenutas väike Maarja neid harvu kordi, kui neil tõesti õnnestus võita ning ta palus Jumalat (või kõike ja kõiki, mis ette jäid), et järgmisel nädalal emme võidaks. Maarja kodus tähendas õnn raha.

      See tunne, et nüüd kohe saabub õnn, oli Maarjal ka nüüd, kolmteist aastat hiljem, kui ta 23-aastasena tõesti ühe korraliku summa võitis. Ajaga muutusid aga plaanid, mida sülle sadanud rahaga peale hakata. Muutus ka arusaam sellest, milles õnn täpsemalt väljendub.

      Kui Maarja oli kümneaastane, tahtis ta raha anda isale, et see joomise lõpetaks, ja emale, et too õnnelik oleks. „Raha nii vähe, mida paremat mul teha on?” oli isa justkui Maarja peakolusse graveerinud. See oli vastus nii tütrele kui naisele, kui need julgesid küsida, miks kallis meesterahvas poest jälle kahe kuuspakiga koju tuleb.

      Kui Maarja oli kuueteistaastane, tahtis ta võita, et endale uued riided osta − midagi sellist, mida ta ema ei suutnud ega tahtnud lubada. Ta soovis ka sõpradele ja sõbrannadele kingitusi teha. Või pigem neile sõpradele ja sõbrannadele, kelle ta endale võiduraha eest ostnud oleks.

      Kui Maarja oli seitsmeteistaastane, oleks ta selle rahaga otsekohe kodust välja kolinud. Minema läinud ja kõik.

      Kui Maarja oli kaheksateistaastane, oli ta juba pool aastat Kristjaniga käinud. Poisi pruunid silmad olid need, mis noort Maarjat kõigepealt võlusid, samuti kahused tumepruunid juuksed. Ning need unistused, plaanid ja ideed! Sel ajal oleks Maarja kulutanud raha selleks, et nende kahe kõik unistused täita − selleks, et rajada unelmate elu.

      Kahekümne kahe aastane Maarja oli unistanud, et kui ta võidaks raha, siis kolmandiku sellest summast ta kindlasti annetaks ja ülejäänud raha eest alustaks uut elu. Ta koliks päeva pealt Kristjani juurest välja. Ta katkestaks suhted kõigi oma sõpradega ja aitaks emal viimaks ometi isa juurest lahkuda. Need olid kahekümne kahe aastase Maarja unistused.

      Nüüd, neli kuud hiljem, oli ta kakskümmend kolm. Lotovõit polnud enam unistus. See oli tegelikkus.

      Järgmine päev tundus Maarja jaoks justkui mingis uimas mööduvat. Kõik muljed ja emotsioonid jõudsid temani lahjendatult. Hommikune kohv, mis oli üks väheseid hetki tema elus, mida ta tõesti rahulikult nautida sai, oli sel hommikul nagu suvalise lapipesuvee kulistamine. Kõik tänavahelid kostusid temani justkui poole vaiksemalt ning teel tööle oleks ta peaaegu auto alla astunud. Asi polnud selles, et ta mõtted oleksid olnud liialt hõivatud, vaid pigem selles, et ta lihtsalt ei mõelnud ning ta pead täitis valge vatt.

      Tööl olles ja automaatselt kaupu läbi piiksatades tõmbasid Maarja tähelepanu üksnes ajalehed, mida tundus olevat pea igas korvis. Kõikide esikülgi kattis üks põhiuudis. „Kes võitis 30 MILJONIT eurot?”

      „Kas lotovõitja tuleb võitu vormistama?”

      „Tartlase kahetsus: „Ma viskasin võidupileti prügikasti!”

      „Ajaloo suurim võit − 30 000 000 eurot!”

      „Võitja moraalsed kohustused ühiskonna ees”

      „Suurärimees nendib, et ka talle kuluks selline võit ära”

      Liiklusavarii, poliitika, näljas olevad lapsed või kuulsuste üleaisalöömised − mitte miski ei tundunud enam meedia jaoks oluline olevat. Luges üksnes ja ainult see, et keegi kuskil oli võitnud 30 miljonit eurot. Aga kes täpselt, see oli muidugi teadmata. Maarja ei olnud siiani sellest kellelegi rääkinud. Ta ei suutnud ja ta ei tahtnud.

      Kristjan nõuaks vist kogu raha kohe endale ja oleks Maarja peale pahane, et teine varem ei rääkinud, eriti kuna ta oli ju otse küsinud. Maarja ema käsiks kogu raha Kristjani arvele kanda, sest muidu kulutaks tütar selle mingi mõttetuse peale. Mingi osa tuleks kindlasti ka isale anda ja Maarjale endale jääksid tõenäoliselt tühjad pihud. Kuidas ta saab oma mehele või vanematele eitavalt vastata, kui nood raha küsiksid? Ainus inimene peres, kellega ta seda uudist jagada saaks, oleks Maarja vanaisa. Põhimõtteliselt kõik lapsepõlvesuved olid tal möödunud Kablis vanaisa juures, tema kitsedega mängides, metsas kolades ja meres ujudes. Vanaisa oli ainus, kellel jagus Maarja jaoks rohkem häid kui halbu sõnu. Lotovõidu üle oleks ta siiralt õnnelik ja seda vähimagi soovita midagi sealt tingimata endale saada. Talle piisas oma kitsedest ja madala laega majakesest. Kuid vanaisa oli juba aastaid tagasi nende hulgast lahkunud. Tema surm oli Maarjale gümnaasiumi algul ühe elu kõige hullema aasta tekitanud, ja ka nüüd ei olnud igatsus kadunud, kuigi meenus harvem. Jah, vanaisa olnuks perekonnast ainus, kellega Maarja julgenuks jagada lotovõidu infot. Ning sõbrad, kelle võlgu ta oli olnud esmapilgul valmis kustutama? Maarja sõprusseltskond oleks kohe Kristjanit informeerinud ja Maarjale oli mõtlematagi selge, et kedagi teist, kellega oma saladust jagada, tal ei olnudki.

      Õnneks ei kippunud keegi temalt eriti ka midagi küsima, hoolimata Maarja segasest olekust. Vaid vahetusevanem küsis möödaminnes, miks Maarja nii kehv välja näeb, ning Maarja vabandas, et ei saanud väga hästi magada.

      See, et tal öösel uni kehv oli olnud ja ta palju üles ärganud oli, oli tegelikult tõsi. Lotopileti turvalisus ei andnud talle rahu. Kuigi ta kaalus ka rinnahoidjaga magamist, oli ta ööseks sunnitud siiski pesu ära võtma, sest sellist erinevust oleks Kristjan tähele pannud ja uurima hakanud. Lisaks pelgas naine, et öösel läbi une väherdes lotopilet kuidagi pesu vahelt välja tuleb ning voodile vedelema jääb. Seega käisid ta mõtetest läbi kõik variandid alates lihtlabasest rahakotist ning lõpetades kilekoti ja šampoonipudeli kombinatsiooniga. Võitjaks osutus maitseainepurk. Nii harva, kui Kristjan oma sammud söögitegemiseks kööki tõstis, kasutas ta üksnes soola, suhkrut ja vahel harva pipart. Kaneeli ta vihkas. Kilekoti sisse mässitud lotopileti pressiski Maarja kaneelipurki, olles enne kaneelisajuga vareseid ehmatanud, et purk kahtlaselt täis ei tunduks. Kõik, mida ta tegema pidi, oli hoolitseda selle eest, et piletinurk kuskilt välja ei paista. Seda juhuks, kui Kristjani pilk peaks mingil põhjusel kaneelipurgil peatuma.

      Hommikul tavalisest kolm korda kiiremini riietununa oli ta esimene käik olnud kööki kaneelipurgi kallale (muidugi sel ajal, kui Kristjan WC-s oli). Sealt välja võetud pileti torkas ta taas kord rinnahoidjasse, mille ta oli öösel kellaseierite liikumist jälgides siiski kõige turvalisemaks kohaks tunnistanud.

      Nõnda oli lotopilet alati tema lähedal ja ta ei pidanud ka väljaspool kodu lotopiletit valveta jätma. Kui keegi üritanukski seda varastada, siis seda, et kätt tema dekolteesse topitakse, pannuks ta kindlasti tähele.

      Sellest hoolimata tahtis ta nii kiiresti kui võimalik piletist lahti saada. Mitte muidugi ära visata, vaid viia see veel turvalisemasse kohta, nii et ta ei peaks selle pärast enam muretsema.

      Ta teadis väga hästi, et paljud lotovõitjad venitasid oma võidu registreerimisega. Kes käis järel järgmisel nädalal, kes kuu pärast, kes alles viimastel päevadel, kui suuremate võitude korral oli juba meedias paras klaperjaht lahti läinud. Ka seda oli korduvalt juhtunud, et märkimisväärne võit kellelgi öökapisahtlisse ununeski. Seda rõhutati ka hommikustes raadiouudistes, et kui mingi juhuse järgi jääks võit välja võtmata, oleks seegi uus rekord: praegune oli raadiodiktori sõnutsi 155 394 eurot.

      Seega oli Maarja otsustanud, et ei raiska üleliia aega. „Täna!” ütles ta iseenda peegelpildile hommikul hambaid pestes. „Täna!” СКАЧАТЬ