Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Olete kindel, et te ei soovi mulle öelda, mis valdkonnaga tegemist on? Ma saaksin sellisel juhul konkreetse advokaadi poole pöörduda ja küsida, kas neil täna üldse natukenegi aega on või pole üldse.”

      „Ma tõesti ei soovi.”

      „Selge.”

      Veel viis minutit klahviklõbistamist.

      „Kuidas te üldse meie büroo leidsite?”

      „Vaatasin internetist.”

      „Aga miks just meie oma?”

      „Tundus selline koht, mille advokaate ma usaldaksin.”

      „Kas te siis kõiki ei usaldagi?” Sekretäril oli ilmselgelt oma tööst villand, sest ta naaldus nüüd laual ettepoole, püüdes ilmselgelt Maarjaga jutujärjele saada, aga Maarja soovis, et naine lihtsalt lõpetaks, sest sellise küsimusterahe alla sattumine pani teda veelgi ebamugavamalt tundma kui enne.

      „Ilmselgelt mitte,” pomises Maarja.

      „Teil on siis advokaatidega palju kogemusi olnud?”

      „Mitte väga.”

      „Aga meie büroo tundub usaldusväärne?”

      „Tundub tõesti.”

      Välisuks käis uuesti, kui varem Maarjast möödunud kamp naasis ning ta küsimuste tulva alt päästis. Maarja vajus automaatselt kühmu, tunnetades taas kord, kuidas ta on oma elemendist nii väljas kui üldse võimalik. Ta hoidis pilgu kaladel, eirates kaelale kerkivat sooja puna, mis tulenes teadmisest, et iga siseneja teda hoolikalt uuris.

      Kõik pöörasid sekretäri lauast paremale koridori, kuid sekretär peatas viimasena sisenenu.

      „Kadi, Moonika poole ühene klient saatis just meili, et ta on kahjuks tõbine ega saa tulla. Kui sa oma kabinetti lähed, piilu äkki üle ukse sisse, kas ta oleks nõus vastu võtma üht ootamatut klienti, kes sooviks niipea kui võimalik konsultatsiooni.”

      Maarja võpatas ja pööras pead. Sekretär näitas käega tema poole ja Kadi vaatas teda huvitatul pilgul.

      „Selge, kas te soovite siis spetsiifiliselt…” hakkas Kadi-nimeline Maarjalt uurima.

      „Ta ei avaldanud, millise valdkonda konsultatsiooni ta soovib,” pistis sekretär vahele ja Kadi muigas. „Ma olen üpris kindel, et Moonika soovib siis teda endale.” Ta liikus edasi ning lisas vaikselt üle õla midagi, mida Maarja ilmselgelt ei oleks pidanud kuulma: „Tead küll, ta saab kõik meie kahtlased juhtumid ju. Teda lausa tõmbab selliste poole.”

      Maarja pööras taas pilgu akvaariumile ja sekretär klõbistas arvutiklahvidel edasi. Kui enne võis Maarja veel arvata, et ehk ta sai valesti aru, siis nüüd oli täiesti kindel: ta on kahtlane. Kulunud riietega ja kõrgema klassi kombeid mittevaldavana paistis ta tõesti silma, kuid kui nad vaid teaksid… Umbkaudu kahe minuti pärast helises lauatelefon, millele sekretär väledalt vastas ning siis Maarja suunas noogutas.

      „Proua Rüütli ootab teid,” ütles ta. Nüüd ei saatnud varem üleolev olnud sekretär talle enam võltsnaeratust, vaid igati siira suunurgakergituse, mida võiks nimetada ka naeratuseks. Ilmselt näitas see, et advokaat Maarja ilma liigseid küsimusi esitamata vastu võttis, seda, et nüüd on ta aktsepteeritud klient, kellelt ei ole enam vaja halvakspanuga uurida, ega ta juhtumisi eksinud ole.

      „Tema kabinet on koridori lõpus, viimane uks paremat kätt. Ma usun, et võite koputamata sisse astuda.” Maarja noogutas tänulikult. Tema küll endale võltsnaeratust näole manama ei hakka. Lisaks sellele, et ta seda teha ei osanud, oli talle närvilisuse klomp kurku kerkimas. Kabineti leidis ta vaevata, astus koputamata sisse ja sulges ukse.

      Kaks naist tunnistasid teineteist hetke. No oli see alles tõenäosus! Valida Tallinna büroodest just see, mille täpselt õigel advokaadil ütleb klient oma aja üles just sel ajal, kui Maarja ukse taga ootab!

      „Oi!” hüüatas advokaat ning peaaegu jooksis üle toa, et Maarjat kallistada.

      Maarja ei osanud kohe reageerida, vaid seisis soolasambana, kui naine teda tugevalt embas.

      „Rüütli? Aga sa olid ju Pärnapuu!” ahhetas Maarja üllatunult.

      Moonika tõstis vastuseks oma vasaku käe, nii et Maarja nägi ta nimeta sõrme ehtivat lihtsat kuldsõrmust, ning küsis siis väga otsekoheselt: „Ja sina, endiselt Saks?”

      „Endiselt Saks.”

      „Ja Kristjan… pole siis ära võtnud ikka veel?” küsis Moonika ja lisas siis kiirustades: „Või on sul keegi uus?”

      „Kristjan ikka,” ütles Maarja kuidagi vabandavalt. „Oleme abielust rääkinud, aga aega on selle kiire asjaga.”

      Moonika sai oma asjaliku oleku tagasi ja silmitses teda tõsisel pilgul. „Kui sa nii ütled.”

      Maarja naeratas närviliselt. Ta ei oleks elu sees osanud oodata, et siin Moonikaga kokku põrkab. Nad olid terve põhikooli ja suure osa gümnaasiumist lahutamatud olnud, aga siis tutvus Maarja Kristjaniga ning äkitselt muutus kogu naise sõpruskond halvaks mõjuks ja ebasoovitavaks. Moonika oli veel viimane, kes alles jäi, sest Maarja ei suutnud loobuda oma kauaaegsest parimast sõbrannast, kes oli pealegi tema ja Kristjani kokku viinud. Kuid siis seadis Kristjan ta ultimaatumi ette ja naisel ei jäänud valikut. Pere on tähtsam kui sõbrad ning Kristjan oli tema tulevane pere.

      Seepärast oli see kokkusaamine rohkem kui piinlik. Kui Maarja oleks kuskil tänaval oma kunagist lähedasimat sõbrannat kohanud, oleks ta teises suunas jooksu pistnud. Siin kabinetis näeks see esiteks veider välja ja teiseks ei teadnud ta, kas suudaks veel kord sellist pilkudega mõõtmist üle elada, kui ta mõnda teise advokaadibüroosse minema peaks.

      Piinlikkustunde leevendamiseks ja Moonika pilgu vältimiseks uudistas Maarja kabinetti. Selle stiil ühtis vastuvõturuumi omaga. Tugev tumedast puidust laud, selle peal üks sülearvuti, üks lauaarvuti ja hunnik pabereid. Kabineti seinad olid ääristatud riiulite ja toimikukappidega, mitmel pool paistis mõni rohetav potitaim. Põrandat kattis paks vaip, mis summutas samme, ja kardinate ees rippusid paksud bordoopunased kardinad, mahendades sissevoolavat valgust.

      Kui Maarja viimaks pilgu uuesti Moonikale julges suunata, leidis ta, et hoolimata rangest musta värvi kostüümist andis pintsakjaki alt välja piiluv volangidega valge triiksärk Moonikale mingi teatud lõbususe. Naise pruunikaspunased juuksed olid tõmmatud kõrgesse krunni, näol oli kerge meik. See oli tõesti Moonika, tema hea sõbranna, kellele sai kõigest rääkida ja kes kunagi ei valetanud.

      Pärast mõnekümne sekundi möödumist leidis Maarja, et ta peaks midagi ütlema. „Moonika, palun anna andeks. Mul ei ole selgitust,” alustas Maarja, püüdes leida sõnu, mis ei kõlaks lamedalt. Ta oli pärast ultimaatumit veel kaua Moonikale mõelnud ja vahel isegi oma otsust kahetsenud, kuid siis oli juba liiga hilja ning ta ei oleks suutnud Moonika kasuks Kristjanist loobuda. Kuid ta oli alati Moonika olemasolu igatsenud. Ja nüüd, endise sõbranna ees seistes, lõi see tunne veel eriti teravalt lõkkele. „Ma tean, et ma tegin sulle haiget. Palun anna andeks. Ma poleks tohtinud nii otsustada. Ma ei oleks tohtinud sinu ja tema vahel valida.” Maarja hammustas huult, püüdes tõrjuda mälupilti, kuidas ta oli telefoni teel Moonikale öelnud, et nende suhtlemine on läbi, ning siis ilma mingi selgituseta kõne katkestanud ja edasisest suhtlemist hoidunud.

      Pilku СКАЧАТЬ