Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Väike roosa pilet paradiisi - Ene Sepp страница

СКАЧАТЬ >

      See ei ole võimalik! Maarja võrdles arvutiekraanil nähtut enda ees oleva paberilipakaga ega suutnud oma silmi uskuda. See tundus võimatu. Naine näpistas end. Nahale tekkis otsekohe punane laiguke ja Maarja hõõrus automaatselt laiku, et valu lahtuks. Selge, kui on valus, siis järelikult ta ei maga. Vähemalt filmide järgi pidi näpistamisele järgnema üles ärkamine, kuid tema ees oli endiselt arvutiekraan.

      Numbrid ekraanil kattusid ju ometigi üks ühele tema ees laual oleva roosaka paberilipakaga. Oli see tõesti võimalik?

      Ta oli numbreid juba oma kolm-neli korda ümber kirjutanud − kollasele märkmepaberile, ajaleheservale ja viimase elektriarve ümbrikule. Iga number oli maha kriipsutatud. Iga number klappis roosakal paberil oleva numbriga.

      Eilset loosimist polnud Maarja vaadanud, sest töö nõudis varast magamaminekut. Vastasel juhul oleks ta olnud täielik öökull, nii et punkt kell kaheksa oli Maarja teleri eest lahkunud. Vaja oli veel Kristjanile õhtusööki pakkuda, nende mõlema järgmise päeva lõuna valmis panna, natuke koristada ja sättida ning enne kümmet vajus Maarja voodisse. Töö juures ta raadiot ei kuulanud, sest see polnud lubatud. Nii oligi ta olnud eelmisel õhtul toimunust täielikus teadmatuses.

      Alles nüüd, koju jõudnud, oli ta lõpuks leidnud aega arvuti lahti teha ja tulemusi vaadata. Nii mõnigi kord varem oli ta paar eurot võitnud, suurema osa ajast aga polnud ta midagi võitnud. Polnud lihtsalt õnne, no mis seal ikka. Tema elu suurim võit oli olnud Viking Lottoga saadud 250 eurot, ja see oli hiiglaslik summa. Kui ta aga nüüd numbreid valesti polnud vaadanud ja keegi talle vingerpussi ei mänginud või juhtumisi piletil trükiviga ei esinenud, siis oli seekord võit suurem. Kordi suurem. Palju kordi suurem.

      Maarja trükkis aadressiribale „www.delfi.ee” ja klõpsas seal uudisloole, mis oma sadade kommentaaridega selgelt esikohta hoidis.

       Palju õnne! Eesti suurim lotovõit!

      Eile, 22. mail võitis Eurojackpoti lotomängus kõikide numbritega täppi pannud õnnelik 30 miljonit eurot. See on konkurentsitult kõige suurem summa, mis loterii kaudu iial Eestisse on jõudnud. Siiani oli rekord 768 713,16 eurot, mis uue võidu kõrval kahvatub.

      „Võidupilet osteti Järve Selverist teisipäeva õhtupoolikul,” kommenteeris uudist Eesti Loto pressiesindaja Annika Tamm. Ta rõhutas, et tegu on küllaltki harukordse juhtumiga, kus kogu jackpot läheb vaid ühele mängijale, mitte ei jagune laiali eri riikide või sama riigi eri mängijate vahel.

      „Reeglite järgi on võitjal oma võidu kinnitamiseks aega kolm kuud. Aga šampusepudel oli meil juba täna hommikul külmikus valmis,” naeris Tamm.

      Maarja sulges silmad ja surus ühe käe rinnale. Süda peksis sellise hoo ja tugevusega vastu rinnakorvi, et ta kartis selle seismajäämist. Teise, väriseva käega hoidis ta paberitükist kinni, justkui kartes, et see muidu minema lendab. Ta rändas oma mõtetes natuke ajas tagasi.

      Jah, ta oli teisipäeva õhtul oma kodu lähedal asuva kaubanduskeskuse asemel hoopis Järve keskusest läbi käinud. Miks ta seda teinud oligi? Õigus, ta oli ühe Kristjani sõbraga Pärnust Tallinna saanud ja seal läksid nende teed lahku. Kuna Selveris on suurem valik, siis oli ta sedakorda tolle poe kasuks otsustanud.

      Toidupoest välja astudes oli tal bussini veel aega olnud ja naine eelistas väljas lõõskavale hiliskevadisele palavusele konditsioneeritud kaubanduskeskust. Huvitaval kombel ei olnud tal oma täpse teekonna silme ette manamisega mingeid probleeme.

      Neljanda kassa juurest suundus ta sissepääsu kõrval oleva infoleti juurde.

      „Tere, kuidas saan teid aidata?” Blond krunni keeratud juustega näitsik vaatas lahkelt talle otsa.

      „Khm, tere,” Maarja oli tol päeval kuidagi hajameelne olnud. Väike nägelus oma vanematega laste saamise teemal mõjus talle ka paar tundi hiljem. Ta libistas pilgu üle lotopiletite. Mitu erinevat versiooni kiirloteriid ja päris loterii. Maarja mängis tavaliselt Bingot või Vikingut.

      Täna aga tahtis ta midagi tavapärasest erinevat. Lisaks olid Eurojackpotil suuremad võidusummad kui Keno Lotol.

      „Palun üks Eurojackpoti pilet,” lausus Maarja omaette ka praegu, nagu ta oli seda öelnud infoleti neiule.

      „Kohe.” Naine trükkis pileti kiirustamata välja. Praegu tagasi mõeldes tundus, nagu aeg oleks siis ekstra aeglaselt liikunud.

      „Palun! Kas veel midagi?”

      „Ei, aitäh.” Maarja võttis pileti vastu ning pistis selle rahakotti, ühe viieeurose ja kahe kümneeurose vahele. Lisaks oli seal veel eelnevast nädalast mitu tšekki, mida ta polnud jõudnud veel eelarveprogrammi lisada.

      „See teeb siis kaks eurot.”

      Maarja maksis kaardiga. „Aitäh, head aega!”

      „Aitäh, nägemiseni!”

      Poest väljudes polnud tal kuidagi tunnet, et tüdruku ulatatud paberilipakas ta elu võib muuta. See oli kõige harilikum lotopileti ost − täiesti tavaline ost täiesti tavalises poes.

      Maarja tuli tagasi olevikku, kus oli aga oht, et midagi pole enam tavaline. Huvitav, kas see naine teadis juba, et ta oli hetkeks käes hoidnud võidupiletit? Huvitav, kas ta teadis, et tema äranäritud pöidlaküüntega käed olid puudutanud kolmekümmet miljonit eurot?

      Kolmkümmend miljonit eurot. Mis see summa Eesti kroonides teeb? Klõpsanud kiirelt lahti veel ühe lehekülje ja tippinud sisse „valuutakalkulaator”, tuli välja, et tegu oleks 469 398 000 krooniga. Nelisada kuuskümmend üheksa miljonit kolmsada üheksakümmend kaheksa tuhat krooni.

      Naise selg vajus vastu seljatuge, kui ta pärani silmi numbrit vaatas. See oli uskumatu. Selline number? Mida kõike ta sellega teha saaks!

      See summa kataks kõik tema võlad. Ja tema elukaaslase võlad. Ja ta vanemate võlad. Terve tema sõprusringkonna võlad! See summa võimaldaks tal ümber maailma reisima minna. Ning viimane mõte, mis tõi kaasa jõnksatuse ja sellele järgneva tühjuse kõhus: ta oleks ju finantsiliselt iseseisev, ta saaks…

      *piiks*

      Maarja kiljatas ning hüppas toolil. Hetkeks oli ta suutnud unustada, kus ta tegelikult oli. Mõistus hakkas uuesti tööle. Ta oli kodus. See oli olnud uksekell, mis tegi tolle vastiku närviajava piiksu alati, kui keegi nende korteri kiibiga alt sisse tuli. Nende korteri kiibiga võti on ainult kahel inimesel: temal ja Kristjanil. Tema istus ju siin, järelikult oli see Kristjan.

      Maarja pahvatas ühe rõõmutu naeruturtsatuse oma loogilise, ent täiesti ebavajaliku mõttekäigu peale, enne kui taipas, et tal on aega umbes poolteist minutit, kuni Kristjan neljandale korrusele jõuab ja tuppa astub.

      „Ctrl+H,” tuletas naine meelde kunagi igiammu õpitud käsklust. „Today. Parem klikk. Delete.”

      Võti tungis ukselukku. Tänase päeva ajaloo kohal oli valge auk.

      Võtit keerati. Maarja pani internetiakna kinni ning vajutas nuppu „Shut down”.

      Võti tõmmati ukselukust välja. Maarja lülitas arvutiekraani välja. Isegi kui Kristjan nüüd kohe tuppa tuleks, ei paneks ta tähele, et arvuti oli sees olnud. Ta oli harjunud sellega, et Maarja internetis ei passinud. Naisel oli kodus muudki teha.

      Ukselink vajus alla ning Maarja pistis lotonumbritega paberitükid lauasahtlisse ja kolmekümne miljonilise väärtusega lotopileti oma rinnahoidja vahele. Sinna Kristjan nagunii ei vaata.

      „Neljas korrus. Miks, pagana päralt, on meil korter neljandal korrusel!” urises Kristjan nagu alati ning juba oligi ta koridorist СКАЧАТЬ