Valge varese anatoomia. Andrea Portes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isegi ei vaata mind. Nagu oleks ta täielikult muutunud või midagi.

      „Kas ma saaksin rääkida juhatajaga?”

      „Ee. Mida?”

      „Palun, ma tahaksin rääkida juhatajaga.”

      Oh jumal, kas sa arvad, et ta kuulis mind, mõtlen endamisi. Kas ta kuulis mu saatanlikku plaani Bunza Hutilt näpata ja kavatseb nüüd keelt kanda?

      „Ee… okei, muidugi.”

      Shelli ei ole enam inimene. Ta on vaid kaks hiidsilma, mis seisavad limonaadiautomaadi kõrval. Ja jõllitavad.

      „Härra Baum? Ee… siin on keegi teie juurde…”

      Härra Baum tuleb välja, võtab oma Bunza-kaabu peast ja seisab seal nagu jahukott. Jumal tänatud, et pole see päev, kus me oleksime ta peaaegu surnuks mürgitanud. Täna ta suudab vähemalt püsti seista. Ja kõndida.

      Logan hakkab rääkima. Äkki on ta nagu tüüp „Sesame Streetist”.

      „Tere päevast, sir. Tahtsin teile lihtsalt öelda… teil on siin tõeliselt väljapaistev töötaja, kellel on täiesti potentsiaali saada keskastme juhiks.”

      Millest. Ta. Räägib?

      Härra Baum noogutab täielikus segaduses.

      „Mitte kunagi pole friikartuleid serveeritud säherduse armastusega. Säherduse lahkusega. Ja ma tõesti arvan, et peaksite tundma uhkust, et see noor daam kuulub Bunza perre. Mina annan talle viiest tärnist viis. Klienditeeninduse eest. Ja üldise sõbralikkuse eest.”

      Nüüd võtab Logan oma friikad ja joogi ning hõljub välja, jättes Kagu-Lincolni Bunza eesleti vaikusse.

      Härra Baum pöördub minu ja Shelli poole.

      „Mõni teie sõber?”

      Raputame mõlemad Shelliga ägedalt pead. „Ei-ei-ei,” kuigi ma ei ole päris kindel, miks.

      „Nojah, tubli töö siis. Hästi tehtud.”

      Ta läheb tagasi Bunza-liha segama. Meie Shelliga seisame, põrnitseme teineteist kaks sekundit ja pahvatame siis naerma.

      „Mis SEE veel oli?”

      „Ma tean!” Ka Shelli ei suuda seda uskuda.

      „Tõsiselt?”

      „MA TEAN!”

      Nüüd suudame me ennast vaevalt vaos hoida. Me ei tohiks enam Bunza vormi kanda. Me ei esinda enam firmat vastutustundlikult.

      „KELLE-legi sa meeel-did,” leelutab Shelli.

      „Pea suu!”

      „Ja tead mis…?”

      „Ära hakka pihta. Ära parem proovigi.”

      „Minu meelest meeldib tema sulle ka.”

      „Ei. Ei meeldi.”

      „Meeldib küll. Täiega.”

      „Ei, ma vannun jumala nimel, ei meeldi.”

      „Jah? Kas see tähendab, et sina ei anna talle viit tärni viiest?”

      Muidugi pean ma Shellit käterätikuga viskama. Taevas, milline kergendus, kui Beckyt kambas ei ole. Meie Shelliga oleme vabad, kui Becky on ära, tegemas seda, mida ta parajasti teeb. Ilmselt ennast peeglist vahtimas. Kuid praegu ei ole sellest lugu. Loeb vaid, et see, mida Logan McDonough äsja tegi, oli lahe. Ja pentsik. Ja võib-olla on ta hoopis huvitavam, kui mina või keegi teine arvata oskas.

      5

      Kui muuta labrador inimeseks, saab tulemuseks Brad Kline’i. Ta on rõõmsameelne ja ülevoolav ja umbes niisama huvitav ja keerukas nagu puukänd. Kuid ta on kooli kõige populaarsem tüüp ja Becky poiss. Muidugi. Niipalju kui mina öelda oskan, on tema kõige huvitavamad jooned täielik võimetus näha Becky tõelist iseloomu ja tema vend Jared Kline. Jah, SEESAMA Jared Kline.

      Vaadake, mulle meeldivad poisid, kes näevad välja, nagu hakkaksid otsekohe panka röövima. Ja Jared Kline näeb välja, nagu oleks ta olnud kuus kuud jutti koos Bonnie ja Clyde’iga. Sasis. Teravate servadega. Õel. Kui Brad on kutsikas, siis Jared on hunt. Suur kuri hunt, kellest ema sulle rääkis, kuid nüüd sa lihtsalt pead ema jutu ära unustama. Jared lõpetas äsja keskkooli. Ja ta polnud kunagi jalgpallimeeskonna ega isegi kergejõustikumeeskonna kapten. Niipalju kui mina tean, oli ta ja võib endiselt olla pärast kooli kanepi suitsetamise ja Pink Floydi kuulamise meeskonna kapten.

      Igatahes liigub tema nimi täna hommikul kõikjal, sest räägitakse, et ta pistis Stacy Nolani paksuks. Ma tean. See algas esimeses tunnis pelga sosinana ja nüüd, vahetult enne söögivaheaega on crescendo ja tundub, et iga hetk teatab direktor sellest valjuhääldist.

      Becky on kui kurjast vaimust vaevatud. Ta on praktiliselt enne kella püsti, tormab koridori ja jääb Stacy Nolani kapi kõrvale seisma. On ärritav, et meie Shelliga peame seal seisma ja ootama, kuni Becky teeb mida iganes totrat, mis tal plaanis on, kuid see on kirjutamata reegel. Me peame sõna kuulama või surema.

      Vannun jumala nimel, et Stacy näeb Beckyt ja üritab kõrvale põigata, kuid see ei lähe läbi. Becky hõljub otseteed tema juurde, irvitades üle raamatukuhja.

      „Kas sa meid ei kutsugi?”

      Meie Shelliga seisame tagapool, valmis lömitama.

      Stacy tammub jalalt jalale. Ta nägu on tõmbunud nii valgeks, et väikesed tedretähed ninal torkavad veelgi rohkem silma kui tavaliselt. Ta ei suuda oma paksude pruunide salkude alt Beckyle otsagi vaadata, sest ta teab, et hoop on tulemas. Jessas, see on valus!

      „Kuhu…?”

      Ja nüüd kummardub Becky lähemale. „Katsikule ikka.”

      Märkan, et meie ümber on kogunenud päris palju rahvast ja kõik naeravad Becky väikese nööke üle. Küll ta on ikka naljakas!

      Vaene traumeeritud Stacy laseb kuuldavale tahtmatu piiksatuse, pöörab ringi ja sibab mööda koridori minema nagu rott, kellele on jalaga kõhtu virutatud. Becky vaatab heakskiitu oodates meie poole. Kuid mina ei suuda endast välja pressida midagi peale kohutava õõnsa tunde kõhus vaese raseda paaria Stacy Nolani pärast.

      Rahvas hakkab laiali minema ja Becky lihtsalt seisab seal, nagu tahaks meile väljakutse heita.

      „Mis teil viga on?”

      Meil Shelliga ei jää muud üle kui endamisi pomiseda. Minu meelest mõtleme me pomisemiseks lausa uusi sõnu välja. Mõned kisakoori tüdrukud itsitavad endiselt Becky väikese etteaste üle. Meie hoiame lihtsalt pilgu raamatumapil ja sibame tagasi klassi. Pärast viimast kella alustame pikka ja kurnavat koduteed.

      Esimesed kolm tänavavahet ei ütle me midagi. Kuid pole kahtlust, et see, millest me kumbki ei räägi, on Becky.

      Kõik armastavad teda, ometi on ta puhtakujuline lahjendamata kurjus.

      Kummaline on see… Pole ühtki selget põhjust, miks ta peaks СКАЧАТЬ