Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Seletusi võib olla igasuguseid,” jätkas ta, katsudes rääkida julgustavalt, kuid ei suutnud isegi ennast veenda.Vaimusilmas nägi ta pikkade juustega noort kaunitari, keda too mees keset tuba rappis.

      „Mul on praegu kokkusaamine. Helistan sulle varsti tagasi.”

      „Ma armastan sind,” ütles Kellie.

      Piiludes Spacksi poole, kes sirvis jälle kataloogi, vastas Tom: „Mina sind ka. Mul läheb viis minutit, maksimaalselt kümme.”

      „Naisterahvad!” ütles Spacks kaastundlikult, kui ta kõne lõpetas.

      Tom noogutas.

      „Naisterahvad rullivad meist üle.”

      „Jah,” nõustusTom.

      „Need Rolexi kellad. Ma tahan hinnapakkumist kahekümne viiele kullast Rolexi meestekäekellale. Millel oleks väike graveering.Tähtaeg järgmise nädala lõpus.”

      Tom oli Kellie pärast nii ärevil, et tellimuse potentsiaalne väärtus ei jõudnud talle õieti kohale. „Mis laadi graveering?”

      „Mikrokirjas.Tilluke.”

      „Jätke see minu hooleks. Ma võtan ühendust. Hangin teile parima hinna.”

      „Mnjaa.”

      16

      Kui Glenn Branson roolis istus, tegi see Grace’i alati rahutuks, aga sealtpeale, kui Branson esitas taotluse üleriigilisse kuritegevuse vastu võitlemise üksusse pääsemiseks ja pidi kohustuslikus korras läbima operatiivsõidukursused, muutis see ta lausa hirmust oimetuks. Mis veel hullem, kolleegi autoraadio oli alati räppmuusikajaama peal ja põhjakeeratud heli tekitas Grace’i peas tunde, nagu oleks see köögikombaini pistetud.

      Operatiivsõidukursusel õpetati juhtidele jälitussõidu taktikat, ja selleks, et oma oskustega eputada, valis Branson loomulikult teelõigu, kus erilise pingutuseta oli võimalik suure kiiruse juures kohutavasse avariisse sattuda. See poolteise miili pikkune kaherajaline asfaldilõik kulges otsekui selgroog üle Downlandi avamaa, mis lahutas tööstuskrunti ja seal asuvat kriminaalpolitsei peakorterit Brightoni kesklinnast.

      See oli nagu võidusõidurada. Maantee Grace’i ees oli miili ulatuses näha: kaks tasast looget, sirge osa, järsk paremkurv sirge lõpus ning siis pool miili järsu vasakkurvini, kus vähem kui nädala eest oli toimunud üks traagiline liiklusõnnetus.Ta kõõritas lähenevat veoautot ja heitis pilgu Bransonile, kes loodetavasti märkas, et nemad jõuavad paremkurvi enam-vähem samal ajal. Aga Branson keskendus kiirele hoogsale vasakkurvile kaugemal ees.

      Spidomeetri osuti näitas keelatud 95 miili tunnis ja muudkui kerkis. Tuuleklaasile piserdas uduvihma. „Näed sa, mees!” karjus Branson üle Jay-Z vasardava hääle. „Sa liigud paremale, mis annab sulle parima vaate teisele poole kurvi, ja tõmbad kurvist otse läbi. Vormel 1 just nii tehaksegi.”

      Grace vilistas kokkusurutud hammastega, kui nad kurvist otse läbi tuiskasid, riivates teeperve porikänkraid, rohtu ja nõgeseid. Auto õõtsatas ehmatavalt.Tema särk kleepus ihule.

      Veok ligines aina.

      Grace kontrollis, kas turvavöö on ikka pingul, ja piilus spidomeetrit. Märgistusteta politseiVectra kihutas nüüd 110 miili tunnis. Ta mõtles kolleegilt küsida, kas too kavatseb natukenegi kiirust maha võtta, enne kui nad jõuavad üheksakümnekraadisesse paremkurvi, kuhu oli vaid mõnisada jardi, aga kartis, et vestlus võib Bransoni tähelepanu hajutada.Vasakul ülal nägi Grace tuulisel künkal kaht meest golfikärudega.

      Ta arutles, kas tema elu viimased hetked mööduvad tõesti politseiauto lömastatud vrakis, mis lõhnab rääsunud burgerite, sigarettide ja võõra higi järele, kaks abitut golfiriietes pensionäri jõllitamas läbi purunenud tuuleklaasi, kui räppar, keda ta pole iial kohanud, teda roppude sõnadega sõimab.

      „See minu kõhutunne,” ütles Branson täpselt kurvi keskel, kui massiivse veoki esiots oli neist saja jardi kaugusel.

      Grace surus käed istmeserva.

      Kõiki füüsikaseadusi trotsides õnnestus autol kurv kuidagi läbida ja sealjuures ninaga õigesse suunda jääda. Nüüd oli ees ainult üks ohtlik kurv ja edasi tuli kiirusepiirangu ala, pakkudes suhtelist turvatunnet.

      „Kuulan huviga.”

      „Mina kuulen vaid seda, kuidas su süda peksab,” muigas Branson.

      „Õnneks mu süda lööb veel.” Grace keeras raadio vaiksemaks. Vastuseks aeglustas Branson sõitu.

      „Teresa Wallington elab koos oma kihlatuga. Nad korraldavad teisipäeva õhtul Al Duomo restoranis kihluspeo – noormehe töögraafiku tõttu peab see toimuma nädala sees. Sugulased ja sõbrad sõidavad üle riigi kokku, eks?”

      Grace vaikis. Nad olid küll neljakümnemiilise kiirusepiirangu rahusadamas, kuid oht ei olnud veel möödas. Kuni Branson rääkis ja samal ajal raadiot näppis, kaldus auto tasapisi vastassuunavööndisse läheneva bussi ette. Grace tahtis juba paanikahoos roolist haarata, kui Branson nähtavasti bussi märkas ja auto kiirustamata tagasi vasakule teepoolele manööverdas.

      „AgaTeresa ei ilmu välja,” ütles Branson. „Ei telefonikõnet ega SMS-i, mitte midagi.”

      „Kas arvad, et kihlatu tappis ta?”

      „Ma käskisin noormehel täna pärastlõunal kohale tulla. Mõtlesin, et viime ta küsitlustuppa ja vaatame.”

      Sussex House’is oli tunnistajate küsitlemiseks väike ruum, mida sai kõrvaltoast kaamera kaudu jälgida. See oli peamiselt ebakindlate tunnistajatega jutlemiseks. Pealtvaatamine ja filmimine võimaldas politseinikel uurida nende kehakeelt ja hinnata usaldusväärsust. Kuid vahetevahel eelistas Grace seal esimest korda küsitleda ka neid, kes võisid osutuda kahtlusalusteks – eeskätt mõrvaohvrite abikaasasid või kallimaid.

      Tunnistajate küsitlustoa mugavates punastes tugitoolides olid inimesed vähem valvel kui Brightoni politseijaoskonna süngetes ülekuulamisruumides kõvadel vanadel sirge seljatoega toolidel. Mõnikord anti videosalvestus hindamiseks psühhiaatrile. Selsamal põhjusel sokutati mõrvaohvrite abikaasad, elukaaslased või kallimad mõnikord võimalikult ruttu kaamerate ette, et näha, mida ütleb nende kehakeel.

      „Sa siis loobud advokaadibüroo praktikandist? Mina mõtlesin, et oled temast sisse võetud,” õrritas Grace.

      „Ma rääkisin tema parima sõbrannaga.Too ütles, et ta on seda ennegi teinud – paariks päevaks selgituseta jäljetult kadunud. Teistmoodi on vaid see, et varem ei puudunud ta kunagi töölt.”

      „Laseb meestega ringi?”

      Jälle raadiot näppides ütles Branson: „Paistab nii.”

      Grace mõtles, kas Branson on märganud ees punase tule taga passivat autoderodu, ja et nad lähenevad liiga kiiresti ühe prügiveoki tagaotsale. Sedapuhku ta sekkus. „GLENN!”

      Vastuseks litsus Branson piduripedaali, vallandades selja taga kummivilina. Pead pöörates nägi Grace väikest punast autot, mis peatus vibamisi nende tagumisest põrkerauast vaid mõne tolli kaugusel.

      „Mis sõidukursused need sul olidki?” küsis Grace. „Jutusta õige. Kas konspekt jagati välja pimedate kirjas?”

      „Ah СКАЧАТЬ