Verevermed. Mari Sajo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnade peale lausa solvuda!” Midagi rohkemat vastamata pöördus tüdruk seejärel jälle tagasi arvuti suunas ning jätkas ennist pooleli jäänud kirjutamist. Selja tagant kostis talle kõrvu sõbranna kuuldavalt väljakutsuv ohkamine. „Ohka aga pealegi,” mõtles Julia muiates, ise kangekaelselt enda ette arvutiekraanile vaadates. „Nagunii ma mingite Tallinna tehnikaülikooli poistega pidu panema ei tule. Nagu mul muud paremat teha poleks!” Kuid kuuldavalt ütles ta: „Ja üldse, ära sega mind praegu oma igasuguste tühiste peojuttudega. Mul on vaja reedeks kursusetöö järgmine osa kokku kirjutada ning juhendajale lugemiseks ära saata.”

      „Sa ei ole sellel aastal ühestki meie üritusest osa võtnud,” hakkas Lea Julia äsjasest keelust hoolimata ikkagi rääkima. „Sellest, et sul veel oktoobris mingit erilist peotuju polnud, saan ma aru. Aga detsembri lõpus ei tulnud sa ka meie ühisele vanaaasta ärasaatmisele ja jaanuaris keeldusid sa viimase poolaasta pidulikust alustamisest.”

      „Pidulikust, jah!” torkas Julia arvuti eest teise jutule kiiresti vahele. „Ma kuulsin pärast küll neid jutte, mida kõike seal saunamajas korraldati ja tehti. Või pidulikust!”

      „Ega me kõik seal siis ei joonud ega ringi laaberdanud,” hakkas Lea teise ütlemise peale ennast kaitsma. „Mina näiteks piirdusin terve õhtul jooksul ainult ühe pokaalitäie šampusega. Ja küla peal karjumas, oksendamas ning lumeingleid tegemas ma ka ei käinud. Lõppude lõpuks polnudki ju tegelikult meie süüdi, et kempsule oli öösel naljaviluks teine pool ette tõstetud, nii et ukseauk vastaspoolele jäi ning meist keegi enam pimedas sinna sisse minna ei osanud. Kohalikud noorsandid oleksid ise peeglisse vaatama pidanud! Kuhu sa hing siis keset ööd ja kõrgeid lumehangi ikka hädaga lähed kui küla peale lärmama.”

      Julia muigas. Ent ka Leale tõi kõige selle meenutamine naeru näole. Neile seletati alles pärast, et niisugune kemmergule teise külje ettekeeramine oli sealsete kohalike noormeeste väljakujunenud leivanumber. Polnud see neil esimene kord niimoodi teha ega jäänud ilmselt ka viimaseks. Natuke aega valitses toas jälle vaikus. Kuid ikka veel ei suutnud Lea asja niisama lihtsalt sinnapaika jätta.

      „Seekord pole ju üldsegi mingit sellist pidu oodata,” ütles tüdruk, rõhutades eriti just sõna „sellist”. „Vabariigi aastapäeva tähistamine on täiesti teistmoodi üritus. Ja need pealinnast tulevad noormehed on kohe kindlasti tehtud hoopis teisest puust kui meie põllumajanduse helge tulevik.”

      „Ah et siis Eestimaa kalleid teid ja kõrgeid sildu hakatakse edaspidi ainult valges särgis ning lipsuga ehitama või mis? Väga huvitav seisukoht!” torkas Julia sõbranna jutule sarkastiliselt vahele.

      „Sinuga on ju täna täiesti võimatu midagi tõsisemalt rääkida,” mossitas Lea. „Sul on iga asja kohta kohe sada vastust valmis ja keeldumine varnast võtta. Aga ütle ikkagi, miks sa seekord kaasa tulla ei võiks. Kas või ainult minu pärast ja meeleheaks.”

      Julia, selle asemel et midagi üleüldse vastata, hakkas hoopis uuesti arvutil klõbistama, nagu poleks ta teise äsjast küsimust kuulnudki. Ka Lea ei öelnud enam sõnagi, vaid võttis uuesti ajalehe kätte ning hakkas ennist pooleli jäänud artiklit edasi lugema. Julia süvenes tükiks ajaks oma töösse ega märganudki, millal sõbratar toast välja oli läinud. Kirjatüki lõpuks ometi valmis saanud ning juhendajale ära saatnud, pööras tüdruk ennast tooliga ringi ning jäi teist otsides nõutult toas ringi vaatama. „Imelik,” käis Julial mõte peast läbi, „kas ta siis tõesti minu peale selle tühise peoasja pärast niimoodi solvus?”

      Lead kusagil läheduses nägemata ringutas tüdruk pikast samas asendis istumisest väsinud konte, tõusis siis arvutitoolilt üles ning läks ja võttis diivanilaualt kätte sinna kokku pandud värske Postimehe. Seda niisama ajaviiteks sirvides ning sinna juurde omi mõtteid mõlgutades jäi ta pilk peatuma üle kahe lehekülje trükitud pikal intervjuul nädala persooniga – „Saame tuttavaks! Tartu ülikooli geenitehnoloogia esimese kursuse üliõpilasega, kes valiti 22. jaanuaril Eesti Üliõpilaskondade Seltsi juhatuse aseesinaiseks”. Pealkirja kõrvale oli paigutatud suur pilt, kus üks noor ja eriti kaunis ülikooli teklit kandev tütarlaps kelmikalt naeratades kaamera ees poseeris.

      Fotot vaatama jäädes Julia tardus. Kiiresti pilguga üle lehekülje libistades leidis ta kirjatüki alt kaks nime: küsimusi esitanud ajakirjaniku oma ja ka teise – Piret Pajust, Tartu ülikooli esimese kursuse geenitehnoloogia tudeng, luges ta sealt must-valgelt ja sulaselges eesti keeles. Piret Pajust!? Julia ei suutnud korraga enam oma silmi uskuda. Loomulikult vaatas pildilt vastu ei keegi muu kui tema enda lihane onutütar. Aga Pireti perekonnanimi oli tema praeguste teadmiste järgi siiani ikka Pohla olnud, täpselt nagu ta vanematelgi. Pajust! Pajust oli ju hoopis Alari! Kui artikli all seisvat nime tõesti uskuma jääda, siis sai see tähendada ainult üht. Nimelt seda, et Alari ja Piret olid vahepeal juba ametlikult abielluda jõudnud!

      Julia vaatas uuesti mitte midagi mõistva pilguga talle fotolt nii armsasti vastu naeratava onutütre suuri, vallatute kurrukeste ja kunstripsmetega silmi. Kuni praeguse hetkeni oli tüdruk oma salajases südamesopis julgenud ikka veel vargsi uskuda, et Alari ühel heal päeval tema juurde tagasi tuleb, oma eksitust tunnistab ning temalt pisarsilmi kõige tehtud kurja eest andeks palub. Julia meelest oleks see eriti tähtis olnud just tollesama Pireti pärast. Või õigemini öeldes sellepärast, et viimasele ta õige koht kätte näidata. Aga nüüd? Nüüd oli kogu see lootus üheainsama hetkega olematuks muutunud.

      Veelgi enam – sellele äsjasele ehmatavale teadasaamisele toetudes pidi ta arvestama hoopis uue ja palju hirmsama võimalusega. Nimelt sellega, et ta nende kahega mõnel ema suguvõsa puudutaval sündmusel ikkagi kokku saama juhtub. Mida ta siis teeb või kuidas olema hakkab, sellest ei suutnud tüdruk praegu isegi mõelda. Sügiseste sündmuste järel neid kaht abielupaarina käsikäes koos kõndimas näha – seda ei oleks Julia välja kannatada suutnud. Palavikulise kiirusega lasi tüdruk silmadel üle leheartikli libiseda.

      Missivälimusega Piret Pajust on praegusel hetkel läbi ja lõhki geenitehnoloogia üliõpilane. Aga väikse tüdrukuna meeldisid talle paljud tegevused. Piret käis mitmes ringis: laulis, tantsis, mängis klaverit. Keskkoolis oli tema suureks unistuseks saada hoopis moeloojaks. Saame siis nüüd omavahel ka lähemalt tuttavaks!

      Piret, sa elasid veel kuni eelmise aasta sügiseni koos oma arstist vanemate ja sinust umbes kaks aastat noorema õega Tallinnas Kadriorus ühes sealsetest uuemat tüüpi korterelamutest. Kas Tartuga kohaneda oli raske?

      Ei saa eitada, et esimesed nädalad väljaspool pealinna olid mulle küllaltki suur katsumus. Kuigi ma hakkasin kohe septembrist elama lausa Tartu kesklinnas Vanemuise tänaval, oli Tallinnast äratulek mulle ikkagi päris paraja suurusega šokk. Minusugusele kõikide mugavustega harjunud inimesele oli muutus elukorralduses tegelikult lausa nii suur, et …

      Sinu isa Jüri on Tallinnas tuntud uroloog ning ema Pia töötab lastehaiglas traumatoloogina. Millised on teie omavahelised suhted? Kas vanemad oma vanimas tütres pettunud ei olnud, kui kuulsid, et sa arstiteaduskonda astumise asemel hoopis teise eriala kasuks oled otsustanud?

      Lõpetasin eelmisel kevadel Tallinna inglise kolledži kuldmedaliga ja muidugi lootsid vanemad esialgu, et ma nende eeskujul … Suhted vanematega on hoolimata minu valikust väga head ja … Eriti suur eeskuju on mulle just isa, sest tema … Ka emaga on mul suhted väga head …

      Kahjuks jäävad isaga kohtumised mul nüüd tahtmatult harvemaks, kuna ta otsustas alates jaanuarist hoopis Soomes tööle hakata. Selle tingis eelkõige just Eesti kehv majandusseis ning see, et arstide palgad …

      Miks sa valisid oma erialaks just geenitehnoloogia?

      Minu meelest on see absoluutselt ja vastuvaidlematult tuleviku ala! Ja mõnes mõttes vägagi lähedane minu vanemate erialale. Ilma geenitehnoloogia abita ei ravita edaspidi enam ilmselt mitte kusagil СКАЧАТЬ