Verevermed. Mari Sajo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kiiruga voodist teisele poole põrandale. Aga Lea, selle asemel et noormehel niisama kergelt ära minna lasta, tormas viimasele ümber voodiotsa uuesti kallale. Oma õblukeste rusikatega vastu mehe paljast ja karvast rinda tagudes röökis tüdruk täiest kõrist:

      „Sa igavene värdjas! Kas sa ka tead, millega sa praegu hakkama oled saanud! Kuradi litapoeg selline!”

      Alari lükkas Lea endast uuesti toore jõuga eemale. Seekord prantsatas tugevast tõukest tasakaalu kaotanud tüdruk selili voodi jalutsisse. Veel enne, kui viimane ennast sealt uuesti üles ajada suutis, oli noormees juba Pireti eeskuju järgides Juliast mööda tormanud ning läbi elutoa kiirustades trepile kaduda jõudnud. Püsti tõusnud, jooksis Lea talle sinna järele, ise jätkuvalt läbilõikava häälega esimesele korrusele kriisates:

      „Minu majja sa igasuguseid litse kokku ei vea! Et ma enam kunagi su lõusta siin ei näeks, on selge!” Ilmselt oleks Lea neile kahele ka allkorruse vannituppa järele läinud, kui ta äkki oma selja taga Julia hüsteerilist karjumist kuulnud poleks. Ennast kanna pealt ringi keeranud, tuli tüdruk tagasi magamistoa ukse juurde. Siiani liikumatult nagu post samal kohal seisnud Julia oli nüüd lõpuks sinnasamasse uksepakule põlvili maha vajunud ning käsi vastu nägu surudes kiljus tüdruk verd tarretama paneva häälega nutta. Lea proovis sõbratari põrandalt püsti tirida, kuid asjatult. Julia vajus hoopis ukse vahele kummuli maha ning ulgus nagu loom. Lea ei osanud ette võtta midagi muud kui sinnasamasse sõbranna kõrvale maha põlvitada ning Julia selga, kaela ja õlgu silitama hakata. Alles tüki aja pärast hakkas maaslamaja kohutav kriiskamine natuke vaiksemaks jääma, kuni lõpuks oli kuulda veel vaid iga natukese aja tagant korduvaid südantlõhestavalt ahastavaid nuuksatusi.

      Silitades teise käsi tundis Lea, et Julia sõrmed olid äkki jääkülmaks muutunud. Midagi targemat teha oskamata tõi tüdruk oma magamistoast sooja vatiteki ning laotas selle siis abitult ja nüüdseks juba pealtnäha peaaegu elutult maas lamavale sõbrannale peale. Mõne aja pärast, kui teine ikka veel täpselt samas asendis põrandal lebas, kaalus Lea juba täiesti tõsiselt kiirabisse helistamist. Ega see ei ole mingi naljaasi, kui lapseootel naine nii tugeva šoki saab. Telefon käes, kummardus tüdruk veel kord Julia kohale ning proovis viimase kaelalt pulssi leida. Õnneks hakkas just sel hetkel siiani tükk aega liikumatult maas lamanud inimkogu ennast esimest korda vaikselt liigutama. Leal oleks nagu kivi südamelt langenud. Elus! Jumalale tänu, Julia on ikkagi elus! Millegipärast oli tal äkki hakanud hirm, et sõbrannaga on nüüd küll midagi hoopis hullu lahti.

      „Julia,” ütles Lea vaikse häälega, ise samal ajal parema käega sõbrannat õrnalt õlast raputades ning vasakuga telefoni endale taskusse tagasi pannes. „Kas sa kuuled mind, Julia?”

      Vastuseks avas maas lamav inimkogu ainult aeglaselt ning vaevaliselt oma pisaratest märgade ja kokkukleepunud ripsmetega silmad ning hakkas ennast siis seejärel ettevaatlikult uksepiida najale istukile upitama.

      „Kas nad on ära läinud?” kuulis Lea lõpuks Juliat peaaegu sosinal endalt küsimas. Alles nüüd märkas tüdruk, et polnud ei Alari ega Pireti olemasolule majas enam ammu mingisugust tähelepanu pööranud.

      „Küllap vist,” vastas ta mõningase kaalutlemise järel õlgu kehitades. „Mida nad siia enam tegema oleksid pidanud jääma. Tort ju ka puha rikutud.”

      Aga tüdruku seekordne katse inetusse olukorda kuidagimoodi natukenegi kergust tuua ei läinud korda. Ei Julial ega veel vähem temal endal polnud hetkelist olukorda arvestades otse loomulikult mitte mingisugust naljatuju. Tegelikult punetasid ja kipitasid Lea enda randmed ikka veel Alari hiljutisest tugevast pigistusest ning lõid iga väiksemagi liigutuse peale valust lausa tuld välja. Ometigi tundusid talle tema enda ihulised kannatused võrreldes sõbranna hingepiinaga lausa olematuna.

      Paar korda sügavalt sisse ja välja hinganud, hakkas Julia ennast nüüd uksepiita toeks appi võttes lõpuks ometi maast püsti ajama. Lea korjas põrandale jalgu jäänud vatiteki valu trotsides kokku ning aitas sõbranna elutuppa diivanile istuma.

      „Mida su isa ja ema ütlevad, kui nad õhtul koju tulles sellise segaduse eest leiavad?” nöökas Julia peaga magamistoa poole. „Kõik kohad paksult kreemi täis.”

      „Ah, mis sa selle tühja asja pärast muretsed,” vastas Lea. „Küll ma siin kõik ära koristan. Ja korjan voodiriided kokku ning panen need veel enne vanemate kojujõudmist pesumasinasse. Mis suur kunsttükk see siis ikka ära ei ole.” Hetke vait olnud, tüdruk jätkas. „Aga ühe asja pean ma küll kohe praegu jutti ajama.” Ning nagu oma sõnade kinnituseks võttis Lea telefoni uuesti kätte ning hakkas helistama. „Isa,” kuulis Julia sõbranna häält ütlemas. „Mul varastati täna loengusaalis koduvõtmed ära. Me pääsesime praegu Julia omadega küll õnneks sisse, aga ilmselt oleks kõige mõistlikum ikkagi kohe täna õhtul lukk tükkis täiega ära vahetada. Paljugi mis, äkki varas teab, kus ma elan ning võttis nimelt just minu võtmed.” Veidi aega vastust kuulanud, ütles Lea veel lõpetuseks vaid lühikese „okei” ning asetas telefoni seejärel diivanilauale.

      „Noh, selle asjaga on nüüd siis ka korras,” teatas ta sõbrannale paljutähendavalt otsa vaadates. „Isa läheb kohe pärast tööd lukufirmast läbi ja ostab meie Abloyle uue südamiku. Alari võib pärast tänast õhtut siia sissepääsemisest veel ainult und näha!”

      Noormehe nime kuulmine mõjus aga Juliale täiesti ootamatult. Äkki purskusid tüdruku silmist pisarad lausa ojadena välja. Ent seekordne nutt polnud enam võrreldavgi ennistise hüsteeriliselt põrandal karjumisega. Ometigi tundis tüdruk ise, et just sel silmapilgul tema sees midagi just nagu murdus, otsekui oleks keegi tahtnud elusast peast ta südame rinnust välja kiskuda. Lea ei osanud taas teha või ette võtta midagi muud mõistlikumat kui kaaslase ümbert ainult kinni hoida ning teda kõvasti-kõvasti kallistada.

      Kui Julia nuuksed jälle natuke harvemaks jäid ning tüdruk uuesti rääkida suutis, lausus ta lõpuks vaikselt: „Ma lähen ära koju, ema juurde.”

      „Ma saadan sind bussijaama,” ütles Lea. Teist siia jääma keelitama hakata ei olnud praegusel hetkel ilmselgelt mingit sügavamat mõtet. Julia poleks nagunii sellesse voodisse enam ühekski ööks olnud nõus magama heitma. Kui üldse milleski, siis selles oli Lea küll kohe päris kindel.

      „Pole vaja,” ja seekord olid sõnad öeldud vastuvaidlemist mittesalliva häälega. „Ma tahan üksinda minna. Pealegi läheb sul siin ilmselt ilmatu aeg koristamisele. Ja ma võin endale ainult ette kujutada, milline veel see alumise korruse vannituba praegu välja peaks nägema.” Viimaste sõnade saatel Julia juba tõusiski ning hakkas, ridikül käes, väsinult ohates ukse poole minema. Vaid hetkeks pidi ootamatult peale tulnud nõrkushoog tüdruku jalust maha rabama, kuid kohemaid Julia end ka kogus ning astus trepikäsipuust kõvasti kinni hoides aeglasel sammul maja välisukse poole. Nii trepiastmed kui ka käsipuu olid paiguti tordiga üleni koos.

      „Helista mulle, kui sa tagasi hakkad tulema,” kuulis tüdruk veel Lead endale järele hüüdmas. Ümber pööramata või vastuseks midagi ütlemata pani Julia esikus kingad jalga ning astus majast välja kivist trepile. Seejärel sulgus tüdruku selja taga vaikse klõpsuga raske tammepuust uks, jättes kõik äsjased sündmused enda taha varjule. Pisarad ikka veel üle põskede voolamas, hakkas Julia aeglasel sammul ja ihuüksi Supilinnast Tartu bussijaama poole kõndima. Vanaemakoju…

* * *

      Oleks olnud lausa patt lasta niisugusel ilusal päikselisel ja soojal sügispäeval lihtsalt niisama mööda minna. Nii oligi Hille juba hommikul otsustanud, et kui ta mehed Mare juurde on ära saatnud, läheb ta ise aeda hetkelist vabadust ja vananaistesuve viimset soojust nautima. Naine oligi just parajasti leinakase alla lamamistooli istuda jõudnud ning raamatu lugemiseks kätte võtnud, kui Julia aiaväravast sisse astus. Emal polnud vaja tütre näole isegi mitte pilku heita mõistmaks, et nüüd on tema vanema lapsega küll СКАЧАТЬ