Targem. Dan Hurley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et teie aju ärkab uuele elule ning teie intelligentsus kasvab.” Kuigi ma olin kõiki Klingbergi uurimusi lugenud, mainisin talle, et ma ei saa endiselt päris hästi aru, milliseid arvutitreeninguid Cogmed siis ikkagi pakub. „Kokku on kaksteist ülesannet,” vastas ta. „Need kõik on ruumilis-visuaalsed. Tähelepanu mängib töömälu puhul pea alati ruumilist rolli. Kui millelegi tähelepanu pöörate – isegi praegu, kui minuga siin kohvikus vestlete –, on selles ruumiline komponent. Kui kostab mõni vali heli, siis võite tähelepanu pöörata sellele, kust see tuleb. Aga praegu on teie jaoks oluline oma ruumilise tähelepanu keset minul hoida. Kuigi ma vestlen teiega sõnade kaudu, on oluline ka ruumi komponent. Nii et kui te seda ruumilisuse külge arendate, siis olete ka ruumilis-visuaalsete ülesannete lahendamisel osavam ning suudate ühtlasi paremini minule keskenduda, ilma et mujalt kostvad helid teie tähelepanu eemale juhiksid.”

      Kuna tahtsin Cogmedi pakutavate harjutuste kohta rohkem teada saada, korraldasin kohtumise kliinilise psühholoogi Nicole Garciaga, kes nende treeningut pakub ning töötab New Jersey osariigis, minu Montclairi kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel. Ta lubas mul oma arvuti taha istuda ja mitut mänge ise järele proovida. (Ta rõhutas küll, et Cogmed nimetab neid treeningülesanneteks, mitte mängudeks. Kuid mulle näisid need mängude moodi.)

      Klõpsasin ühel ülesandel, mille nimeks oli „3D Grid”. See näitas kuubi sisemust, nagu oleks selle ülemine külg eemaldatud, ning kõik neli külge ja põhi olid jagatud neljaks ruuduks. Kui mäng algas, süttisid mõned ruudud põlema ning pidin nende peale õiges järjekorras klõpsama ja näitama, et mäletan süttimisjärjestust. Teine mäng, millel nimeks „Peidetud” („Hidden”), kujutas endast tavalist numbritega klaviatuuri, nagu võib näha mobiiltelefonidel ja kalkulaatoritel. Klaviatuur oli peidus, kui mehe hääl luges ette lühikese numbrijada. Kui jada lõppes, ilmus klaviatuur uuesti nähtavale ning ma pidin jada sisse toksima – kuid vastupidises järjestuses. Kolmas mäng kujutas endast suurt ringi, mida ümbritses üheksa väiksemat ringi, nagu pärlid nööril või gondlid vaaterattal. Kui suur ring kellaosuti liikumise suunas aeglaselt pöörles, süttisid väiksemad ringid suvalises järjekorras põlema. Kui see lõppes, siis pidin väikestele ringidele samas järjekorras klõpsama.

      Kõik need mängud olid alguses jaburalt lihtsad, kuid muutusid varsti palju raskemaks – jadad muutusid pikemaks ning neid esitati kiiremini – ja peagi hakkasin vigu tegema. „Vaid siis, kui ise neid ülesandeid sooritate, saate aru, kui keeruliseks need minna võivad – ning need muutuvad väga raskeks.” ütles Garcia. „Ma pidin kõik kakskümmend viis treeningsessiooni ise läbi tegema, nii et ma tean küll.” Kuigi ta oli Cogmedist juba 2004. aastal kuulnud, ütles ta, et läbis väljaõppe hiljuti ning hakkas seda alles 2011. aastast lastele ja täiskasvanutele ravivõimalusena pakkuma. „Üks mu klient on kahekümne kolme aastane ning on kogu elu ADHD all kannatanud,” ütles Garcia mulle. „Ta võttis ADHD ravimeid ning neist oli abi, kuid ta oli jõudnud punkti, kust me ei osanud enam edasi minna. Ta õppis kolledžis ning tal oli kursuste läbimisel tõsiseid raskusi. Ma uurisin erinevaid programme ning otsustasin viimaks Cogmediga katsetada. Ma arvasin, et see võib tema jaoks selle ukse avada, mille kaudu saaks edasi liikuda.” Ning Garcia kinnitas, et tema patsient, kes aasta tagasi treeningu läbis, tajub sellest saadud kasu endiselt. „Cogmed seostus sellise osaga temas, milleni mina kui psühholoog oma jutuga ei jõudnud ning mida ka ravimid ei mõjutanud. Praegu on esimene semester, kui ta ühtki kursust pooleli ei jätnud ega ühtki F-i ei saanud.” Olles Cogmedi pakkunud paarikümnele patsiendile, kellest noorim on kuuene ja vanim kuuekümne kolmene (ning kelle hulgas on ka edukas advokaat, kellel pandi ADHD diagnoos alles neljakümnendates eluaastates), ütleb ta, et on selle tulemuslikkuses veendunud nii ravimitega kombineerimise puhul kui ka ilma selleta. Ehkki kogu treening viiakse läbi arvutiga, rõhutas ta, et Cogmedi puhul läheb vaja juhendajat, kes iga inimesega isiklikult töötaks, et motivatsiooni ja eesmärgile keskendumist tagada. Kahekümne viie treeningsessiooni kogukulu on 2000 dollarit, mis on paljude teiste ADHD raviviisidega võrreldes küllaltki soodne, kinnitab Garcia.

      „Muidugi ei sobi see kõigile,” ütles ta. „Aga nende puhul, kes suutsid harjutused sooritada ja treeningkursuse lõpuni teha, pole ma näinud ühtki juhtu, mil sellest poleks kasu tõusnud. Mina ise nende hulgas. Mul on alati olnud nõrk suunataju. Igaühel on omad puudused. Isegi siis, kui ma enne Cogmediga tegelemahakkamist alati GPS-i kasutasin ja see ütles, „järgmise tänava juures pööra paremale,” ei pööranud ma õiges kohas ära. Ma poleks osanud arvata, et Cogmed parandab mu autoga sõitmise võimet, kuid ühel päeval panin tähele – „Issand küll, ma ei eksigi enam ära.””

      Kuigi Garcia-suguste tunnistused on värvikad, on need skeptiliste teadlaste jaoks kõige kehvem tõestusmaterjal, sest iga kahtlane raviviis, mida on meditsiinis kõigi nende tuhandete aastate jooksul kasutatud, tugineb mingisugustele kinnitustele selle mõju kohta. „Näe, arst andis mulle verekaane ning nüüd on mu koeranaelad kadunud!” (Mis on vahest kehv näide, sest kaanid on mõneti ootamatult taas populaarsust võitmas, kuna sobivad hästi mõningat tüüpi haavade puhastamiseks.) Aga Cogmed on kognitiivtreeningute seas erilisel kohal just seetõttu, et selle kohta on avaldatud kõige enam juhuvalimiga kliinilisi katseid, mis sellest saadavat kasu kinnitavad, ning avaldamisjärge ootavad paljud uued uuringud, mille on sooritanud sõltumatud teadlased tunnustatud uurimisasutustes, millel puudub firmaga igasugune äriline suhe.

      „Ma olin alguses skeptik,” ütles Julie Schweitzer, kes on ADHD programmi direktor Davises asuva California ülikooli MIND instituudis. „Minu mure oli, et nii mõnedki vanemad muutuvad meeleheitlikuks, sest nad pole lastele pakutava raviga rahul või ei taha neile tablette sisse sööta.”

      Kui Schweitzer esitas granditaotluse Cogmedi uurimiseks ADHD ravivahendina, ütles ta mulle: „Mind hämmastas, et üheks referendi kriitikaks kujunes: „Me juba teame, et see töötab.” Mulle tundus, et on veel paljutki, mida me ei tea, ning ma arvan endiselt nii.” Tema uuring, mis puudutas 26 ADHD diagnoosiga last, võrdles kahtkümmet viit Cogmedi treeningsessiooni ühe teise arvutitreeninguga, mis ei muutu koos laste võimete arenguga progressiivselt raskemaks. Et testida selle mõju ühe ADHD kõige tõsisema tagajärje puhul – võimetus häirijate esinemisel ülesandele keskenduda – kasutas ta objektiivset mõõtmisviisi nimega „piirangutega akadeemiliste olukordade ülesanne” ehk RAST. „Panime lapse ühte ruumi ning andsime talle mängimiseks mõned lelud, siis panime lelud kõrvale ja andmise talle lahendamiseks matemaatikaülesande,” kirjeldas ta. „Ütleme, et ta veerand tundi matemaatikaülesandega tegeleks, ning lahkume siis toast, kuid kogu selle aja filmime teda. Hiljem peatame videolindi iga kolmekümne sekundi tagant: ta kas tegeleb ülesandega või ei tegele, näiteks mängib leludega, räägib omaette, niheleb, lahkub istekohalt vms.” Schweitzeri uurimuses, mis avaldati ajakirjas Neurotherapeutics 2012. aasta juulis, leiti, et platseebogrupi lapsed veetsid ülesandest eemal sama palju aega, kui uuringu alguses, aga Cogmedi treeningu läbinud keskendusid matemaatikaülesandele oluliselt kauem – keskmiselt kuus minutit rohkem kui platseebogrupi liikmed. „Saime positiivseid tulemusi, kuid see oli väga napp uurimus,” ütles Schweitzer. „Üldiselt jään töömälu treeningu kasutamise suhtes mõõdukalt optimistlikuks, kui asi puudutab selle potentsiaali ADHD ravis. Selle järele on tungiv vajadus, eriti just nende täiskasvanute seas, kellega ma töötan, sest traditsioonilistest raviviisidest ei piisa. Parimaks vahendiks on praegu ravimid, ning kuigi need võivad väga mõjusad olla, ei ravi nendega sugugi kõike. Paljud minu patsiendid kas ei soovi enam tablette võtta või on neil liiga palju kõrvalnähtusid. Vajame uusi tööriistu. Kui see töötab, siis oleks see fantastiline.”

      ADHD pole kaugeltki ainus häire, mis töömälu võimekusele negatiivset mõju avaldab. Schweitzer on nüüd alustanud väikesemahulise uurimusega, mille katseobjektideks on lapsed, kel on geneetiline vaimne puue nimega fragiilne X-sündroom. Kuigi uurimusega pole veel lõpule jõutud, ütleb ta: „Võin kinnitada, et paljud neist lastest saavad ülesannetega hakkama. Suurem osa neist on selleks võimelised. Vanemad on väga rõõmsad.”

      Veel üks grupp, mis sageli kognitiivset taastusravi vajab, on vähiravi läbinud lapsed. „Umbes 20−40 % СКАЧАТЬ