Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib tähendada seda ja teist?” oli Mitte absoluutselt kindel, nagu ta oli absoluutselt kindel vist kõiges, mis talle pähe tuli.

      „Mina tean selles linnas kõiki asju, kõiki! Mina uurin seda linna,” kaitses end Kolla.

      „Sina uurid, aga mina armastan!” esitas Mitte oma argumendi.

      Jälle armastab! Keda ta veel armastab?

      „Mina armastan ka! Tule, ma näitan sulle veel ühte asja, mis on kirjutatud!” kutsus Kolla.

      Nüüd haaras Kolla Mitte käest kinni ning vedas tüdruku üle Vallikraavi ehk Vallitralli tänava, edasi mööda valli üles, lagunenud muld- ja laudtreppi pidi Toomemäe ehk Tomma kõrgele nõlvale. Väänilistest, end maa peale sirutanud puujuurtest oli rohkem tolku kui trepiastmetest.

      See käimine on üks mägironimine. Aga mis sa peale hakkad, kui Tartu on hirmus mägine linn?

      „Kas paneme võidu või? Kes enne üles saab?” pani Kolla ette.

      „Ei, mulle meeldib, kui sa mind tirid,” ütles Mitte ja naeratas.

      „Mulle meeldib ka sind tirida,” habises Kolla.

      Nad jõudsid üles Toomemäe metsistunud ossa.

      Närbunud rohuplatsil seisis Ernst von Bergmanni pruunikast graniidist ausammas kahe graniitistmega kummalgi pool.

      „Kes see vuntsidega onkel on?” küsis Mitte.

      „Ei tea,” tunnistas Kolla, endal piinlik.

      Ta on mitu korda siin käinud, alati endale lubanud, et selgitab välja, kes see von sihuke on, kelle ausammas on maha võtmata, kuid ikka on meelest pühitud. Von’id on väga head inimesed, näiteks habemega naine Benita von Schloß, kes elas tema majas korteris number viis, kinkis talle Konstantin Pätsi suurte piltidega elulooraamatu. Ütles veel: „Võta, poiss, võib-olla läheb sul kunagi vaja!” Vahest see von oli karvutu mees?

      „Ise uurid Tartut ja ei tea,” heitis Mitte ette. „Ma mõtlesin, et sa kõike tead. Mulle meeldivad targad poisid. Ma arvan, et poiss ei pea olema ilus, poiss peab olema tark, siis on ta õige poiss.”

      Kas mina olen inetu? Jälle tuleb solvama!

      „Seda ei tea keegi, kes see von Bergmann oli, seda ei tea isegi mu isa,” vabandas Kolla oma teadmatust. „Ta on täiesti unustatud, tema ja ta kuju. Isa ütles, et sellepärast ta ongi siin võsa vahel alles, et unustati ära. Muidu oleks maha võetud, tükkideks purustatud ja prügimäele veetud, nagu võeti maha Kalevipoeg ja teised.”

      „Kes su isa on?” küsis Mitte.

      „Vedurijuht,” vastas Kolla.

      „Vedurijuht, see on lahe!” kiitis tüdruk.

      Poisil hakkas häbi. Ta ju valetab! Ja isa just ütles, et ära valeta kunagi, ilma sõnagi valetamata saab vabalt elada.

      „Oli vedurijuht. Nüüd on vabamees,” täpsustas Kolla. „Lähme edasi!”

      „Kuhu sa mu viid?” küsis Mitte.

      „Laipade juurde,” ütles Kolla.

      „Oo, laibad on jube lahedad,” kiitis Mitte. „Laibad on sama lahedad kui vedurijuhtimine.”

      Lagunevate elumajade vahelt mindi vana anatoomikumi taha, sealt jõuti laibakuuri aukartust äratava maailmatu ukse ette, mille lukul oli päratu võtmeauk.

      „Kus need laibad on?” nõudis Mitte. „Ise lubasid!”

      „Nuusuta! Laibalõhn!” ütles Kolla ja näitas eeskuju – surus nina võtmeaugule. „Äge!”

      Mitte proovis ka.

      „Äh, see pole üldse laibalõhn! Tegelikult ei tea sa mitte midagi. See on mingi niisuguse pulbri lõhn, mida mu papsil kogu aeg vaja läheb. Ma tean seda väga hästi,” ütles Mitte.

      Kas nüüd jätab maha või? Tuleb välja, et ma pole ei tark ega ilus …

      „Kes ta on, see sinu isa, kui tal laibapulbrit vaja läheb?” küsis Kolla.

      „Assekas,” vastas maalijapiiga.

      Mida see assekas tähendab? Küsida ka ei julge, muidu peab päris lolliks ja jätab hoopis maha. Meie esimeselt kohtumiselt Tempo kohvikus pani ta plagama, kui ma prantsuse kunstist rääkisin, miks ei võiks ta sama siin teha?

      „Oo, vaata, mis siia on kirjutatud!” hüüatas Mitte.

      Tüdruk näitas oma vasaku käega uksele kriidiga sirgeldatud tundeavaldusi:

      „I love you rakastan sinua

      Je t’aime

      Es mīlu tevi.”

      „Ma tean …” ütles Kolla.

      „Jällegi sa tead!” lõikas Mitte. „Õukadi, ma näen prantsuse keelt! Ja täiesti õigesti. Isegi apostroof on õigesti. Vabšee, seda ei usugi. Isegi prantslased panevad selle mõnikord valesti, teisele poole kaldu. Tead, mina kirjutasin selle!”

      „Sina?” ehmatas Kolla.

      „Mina!” kinnitas Mitte suisa silma.

      „Hoopis mina kirjutasin selle!” ütles Kolla.

      „Mina! Sina kirjutasid „kasutu”, mina selle siin! Ära kõike endale kahma!” kärtsatas tüdruk.

      „Mina ei kirjutanud „kasutut”! Ma kirjutasin selle,” ei andnud poiss alla.

      „Mina!”

      „Mina!”

      „Kuule, ma lähen kohe minema! Sa ei oska ju prantsuse keelt, sa ei saanud seda kirjutada!” paiskas tüdruk.

      „Ära mine. Aga ikkagi kirjutasin mina,” ei jätnud poiss. „Mina tegin seda, mina kirjutasin!”

      „Sina! Kuidas sina? Kas sa üldse tead, mida need tähendavad? Tead või? Tõlgi ära, kui tead,” nõudis Mitte. „Tõlgi, kui mees oled!”

      Ei tulnud tõlge üle poisi huulte, kurk oli erutusest otsekui krambis.

      „Said! Sa ei tea, mida need laused tähendavadki! Ei tea! Sul ei ole millegagi tõestada, et sina! Ei ole! Millega sa tõestad? Millega? Noh, tõesta ära!” nõudis Mitte.

      Ta ju teadis, mida need laused tähendavad! Miks mõnikord ei tule vajalikud sõnad üle huulte? Miks need seisavad suus nagu mingi tammi taga kinni? Mingi hingelise tammi taga.

      „Millega? Millega, millega,” korrutas Kolla. Kuidas sa tõestad, et kaks korda kaks on neli? „Aga millega sina tõestad, et sina?”

      Mitte kääris üles oma parema käe dressivarruka, seal olid ristjad armid, värskelt korpunud lõikehaavad, punetasid valgel nahal.

      „Sinu pärast tegin. Jube valus oli, kui tegin. Praegugi valutab.

      Isa СКАЧАТЬ