Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“. Janika Vaht

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nende ainus erinevus oli iseloom. Kadakas oli oma kõrgest vanusest hoolimata särtsakas ja ääretult sarkastiline, psühholoogiaõpetaja aga rahulik, mõistlik ning suuteline kõiki end kuulama panema.

      Vana mees istus kiirustamata toolile ja suunas sõnad kolme kiusaja poole: „Lepik läheb Toomsalu kohale, Karu tuleb istub siia minu ette ja Viires vahetab Petersoniga kohad ära. Nüüd peaks klassis rahu olema.”

      Ausalt öeldes ei olnud mul kohtade vahetamise vastu midagi. Olin piisavalt lähedal aknale ja üsna taganurgas, et mitte õpetajale silma jääda. Ainus asi, mis mind häiris, oli see, et pidin istuma uue noormehe kõrvale. Mulle tundus, et olin peale poiste ainus inimene klassis, kes ei tahtnud temaga rääkida. „Ehk see polegi nii paha mõte,” sisendasin endale. Olin ju otsustanud esimese sammu astuda.

      Pidin just noormeest tervitama, kui ta mulle sõbralikult naeratas ja lausus: „Tere, mina olen Sander, Sander Saar. Loodan, et meist saavad head pinginaabrid!”

      Hakkasin siiralt uskuma, et too suvepäev oli olnud pelgalt unenägu või siis olin ma seda kõike endale niivõrd tõetruult ette kujutanud. Kas ta tõesti ei tundnud mind ära? Võib-olla hakkasin ma hulluks minema? Need kaks sama välimusega poissi olid täiesti erinevad.

      Naeratasin kohkunult vastu ning ütlesin: „Mina olen Mai Peterson.”

      „Mai on ilus nimi,” naeratas poiss, kelle nime olin lõpuks teada saanud. Tänasin teda ja jäin ehmunult enda ette vahtima. Olin tahtnud talt küsida, miks ta tookord nuttis, kuid enam ei olnud ma päris kindel, kas see ikka oli olnud tema. See rõõmsameelne noormees ei saanud olla seesama inimene. Patsutasin kätega põski ja sättisin silmad raamatusse.

      Niipea kui olin jõudnud uuest õpikust esimese lõigu läbi lugeda, tegi Sander minuga uuesti juttu.

      „Kas sulle meeldib psühholoogia? Mulle hirmsasti meeldib. Ma mõtlen, et ma võiksin päevad läbi psühholoogilisi romaane lugeda ja kellegagi filosofeerida.”

      „Kuidas filosofeerimine psühholoogiasse puutub?” mõtlesin mina. Tõsi, olin sel aastal filosoofia endale valikaineks võtnud, aga ainult sellepärast, et mul ei olnud soovi majandust õppida. Mulle oli kodusest majandamisestki rohkem kui küllalt. Küsisin puhtalt viisakusest, kas tema oli samuti endale filosoofiatunnid valinud.

      „Aga muidugi! Sina ka? Kui nii, siis me võime ju seal ka kõrvuti istuda!”

      Ohkasin tema entusiasmi ja energilisuse peale. Sander tundis kohe huvi, kas mulle oleks koos istumine tõesti nii ebameeldiv, et pean lausa ohkama.

      Saatsin talle tuima naeratuse ja vastasin: „Filosoofia on väga lai mõiste. Kardan, et sa filosofeerid veidike üle. Kui mina oleks sina, siis mind üldse ei huvitaks, mida keegi teine mõtleb. Ajaksin lihtsalt oma rida.”

      „Aga sina ise ei ole ju selline?”

      „Muidugi mitte, mina olen mina.”

      Poiss muutis kiiresti teemat, sest jutuajamine kiskus pisut pilkavaks ja ebameeldivaks.

      Ta naeratas ja ütles: „Seda küll. Aga me siis istume koos?”

      „Jah,” vastasin mina otsust kahetsedes. Mõtlesin, et nüüd sain küll käkiga hakkama. Sandril oli nii läbitungiv pilk. Kui ta mulle silma vaatas, tundus, et ta näeb minu hingesoppi ja kougib sealt välja kõik mälestused tollest suvepäevast, mälestused minu perest, küsimused tema enda kohta, mis keerlesid mu peas igal hetkel, kui teda silmasin. Ta oli nii salapärane, et ma ei osanud muud teha, kui mõelda, milline ta tegelikult olla võib.

      II

      Tunnid said läbi. Mari ja poisid olid enne mind lahkunud. Olin enda peale kuri, et sel aastal õpilasesindusega liitunud olin. Käis alles esimene koolinädal ja juba neljapäeval oli pikk koosolek. Istusin koos teiste gümnaasiumiklasside esindajatega nõupidamisruumis.

      Meie paralleelklassi esindas pikk ja kõhn prillidega noormees. Ta oli tark, hirmutavalt tark, ja iga lihtne inimene nagu mina pidi tema juttu tähelepanelikult kuulama, et asja mõttest üldse aru saada. Ta võis olla sarkastiline ja terav, sealsamas sõbralik ja lahke. Ja meie klassi esindasin mina, täiesti tavaline õpilane. Olin vabatahtlikult nõus olnud õpilaskogusse astuma, sest ma ei pidanud lõbusamaks õhtuid üksinda kodus veeta. Mõtlesin, et nii on mul vähemalt mingigi seltskondlik elu.

      Kui nõupidamine läbi sai, oli kell juba kuue peal. Õues sadas vihma. Hommikul oli taevas juba selginema hakanud, kuid nüüd oli jälle alanud näiliselt lõputu sadu. Sättisin end garderoobis soojalt riidesse ja võtsin nagist erkpunase vihmavarju. Seda avades silmasin laste mänguväljakul istuvat tumedat kuju. Noormehe juuksed olid vihmast läbimärjad ja tema õhuke sügismantel oli kleepunud riiete külge. Astusin läbi porilompide poisi juurde ja asetasin vihmavarju tema pea kohale.

      Mulle vaatas otsa paar tumedaid silmi, mis sel korral meenutasid mulle noormeest suvepäevast. Tema õrn naeratus aga tõi esile poisi, kellega olin alles täna vestelnud.

      „See oli ikkagi tema!” mõtlesin kergendusega.

      Hoidsin oma erkpunast vihmavarju Sandri kohal ja pidasin õigemaks vaikida. Taamal jooksid viimased õpilased, kott pea kohal, kooliväravast välja, vihm sadas mulle lagipähe ning Sander vaatas endiselt maha.

      „Jäta see enda kätte,” sõnasin poisile ja surusin vihmavarju talle pihku. Ta vaatas mulle küll küsivalt järele, kuid mina kõndisin sirge rühiga koolivärava poole.

      Väravast välja saades ohkasin raskelt ja vaatasin üles taevasse. Sadas jahedat vihma. Mõtlesin, mis on taevast niivõrd kurvastanud, et ta lakkamatult nutab. Surusin käed taskusse ja jalutasin bussipeatuse poole.

      Kodus tuli mulle vastu näljane kräunuv kass ja hõõrus end vastu mu ligumärgi sääri. Ta oli vana. Tema süsimust karv hakkas juba pruunikaks tõmbuma ning enam ei hüpanud ta mulle jalgadesse. Korraga avastasin, et korter tundus palju suurem, kui varasemast mäletasin. Tundsin närivat üksindust.

      Vahetasin läbimärjad riided pika pehme kampsuni vastu ja tõmbasin soojad põlvikud jalga. Kammisin juuksed läbi ja punusin kahte pikka patsi. Märkasin, et märjana on need tunduvalt tumedamad. Heitsin diivanile pikali ning vaatasin aknast välja. Ükspuha kui kaua ka ei saja, ei väsi ma vihmast. Mõtlesin, mida teeb praegusel hetkel Mari, mida Juku või mida Sander. Istub ta ikka üksinda mänguväljakul, minu vihmavari käes? Asetasin käsivarre silmadele ja enne kui arugi sain, olin unne vajunud …

      „Emme-emme, vaata, mis ma sulle joonistasin! See on kiisu, keda ma endale tahan!” kilkasin suurest erutusest ja imetlusest. Olin telekas näinud musta karvast kassi ja mõtlesin, et tahan endale ka sellist seltsilist. Elasime siis kahetoalises korteris, ruumi oli vähe, aga me kõik olime õnnelikud.

      „Mai, kunagi kui suuremaks kasvad ja me uue kodu saame, siis saad endale kiisu ka!” naeratas ema mulle lahkelt vastu. Tema heledad kiharad olid pehmed ja lõhnasid hästi. Alati mee järele. Mõtlesin, et olen selle lõhna unustanud. Tundsin midagi mööda põske alla nirisemas.

      „Mai … Mai on nii ilus nimi!” Isa ütles seda kogu aeg ja keerutas mind. Sel hetkel mõtlesin, et mul on maailma parim isa. Seda ta arvatavasti oligi.

      „Mai … Mai … Mai …”

      Ärkasin üles. Mu silmadest voolasid pisarad. Pühkisin näo kähku kuivaks, enne kui keegi näeb. Kass magas nurrudes mu kõhul ja suur korter oli tühi. Taipasin, et keegi ei saanudki mu kurvastust näha, kuna kedagi ei olnud läheduses.

      Tõstsin СКАЧАТЬ