Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“. Janika Vaht

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talle vastu naeratades. Võib-olla polnudki nii halb, et ma talle kõik ära rääkinud olin. Võib-olla see oligi see miski, mis lausa anus, et ta mulle oma elust jutustaks.

      VI

      Jõulud lähenesid kiiresti. Ma polnud päris kindel, kas ma ootasin jõule, kuid mingisugune veider ärevus pakitses hinges sellegipoolest. Olin otsustanud endale sel talvel kindlasti kuuse muretseda.

      Kui päeva lõpus koolist lahti sain, riietasin end kiiresti mantlisse ja tõmbasin mütsi tugevasti kõrvadele, sest õues sadas laia lund. Astusin uksest välja ja jäin keset autodest hõredaks jäänud parklat üles vaatama. Mu näole langes paksu laia lund.

      Avasin oma peopesad ja pöörasin silmad kinnastele langevaile lumehelvestele. „Lumehelbed on just niisama erinevad ja erilised nagu inimesed. Kuigi igaüks on isesugune, helgivad teatud valguses kõik,” mõtlesin end ümbritsevaid inimesi meeles pidades.

      Surusin käpikutes käed taskusügavustesse ning kõndisin aeglaselt bussipeatusesse. Minust möödusid väsinud lapsed, tüdinud õpetajad ja koju kihutavad autod. Mõtlesin, et mina ei taha kunagi olla inimene, kellel on kiire. Tahtsin olla keegi, kes märkab enda ümber olevat ning suudab seda mõista. Ma ei tahtnud elada plaani järgi ning unustada väikeste asjade nautimist. Otsustasin koju jalutada. Kavatsesin otsetee asemel ringiga minna, et talvine lume alla mattunud linn mulle kindlasti meelde jääks.

      Üle õla selja taha kiigates nägin kooli välisukse kohal säravaid kuldseid tulukesi, akendel meisterdatud lumehelbeid ning mõne klassi aknal isegi küünlaid. Mõtlesin endamisi, kas see mitte ohtlik pole, kuid arvasin, et ei ole mõtet sellega pead vaevata, sest ilm oli ilus ja õhtu tuulevaikne.

      Koju minnes enam päevavalgust näha ei olnud. Tänavalaternad olid süüdatud ja valgustasid laisalt langevat lund. Tundus pisut veider ja isegi hirmutav, et kogu tänav oli surmvaikne.

      Munakivitänavale pöörates nägin enda ees tuttavlikku kogu, kes kandis musta mantlit ja sinist nahast õlakotti. Ta kõndis aeglaselt, ent ka minul polnud kusagile kiiret. Aeglustasin tempot ning hakkasin eeskõndijaga samas rütmis astuma. Olime üksteisest vast neljakümne meetri kaugusel. Jalutasime ligi pool tundi, kuni avastasin end oma kodu juurde keerava tänava otsast. Sander seisis mu maja ees ning paistis kõhklevat, kas astuda trepile või mitte.

      Mu näol väreles õnnelik muie. Kuid rõõm segunes kerge hämmeldusega. Sander oli tulnud minu juurde! Seisin kohapeale naelutatuna. Ma ei julgenud lähemale minna, sest kartsin, et mind nähes läheb ta minema.

      Ometi tahtsin, et ta mind näeks. Tahtsin, et ka tema satuks segadusse, et ta märkaks mu säravaid silmi. Ma pidin tema juurde minema. Liikusin kiiresti, ent helitult üsna Sandri lähedale. Kuna kogu tänav oli vaikne, kostsid mu sõnad lustaka kajava sosinana: „Mida sa siin teed?”

      Sander pööras end ehmununa ümber ja vaatas mulle üllatunult otsa. Tema näost lugesin välja, et ta ei olnud minuga kohtumist oodanud.

      „Hei, ma arvasin tegelikult, et sa oled kodus,” ütles ta vaikust lõhkudes. „Su psühholoogiaõpik jäi minu kätte, homme on kontrolltöö.”

      „Ja sellepärast tuled sa kõige pikemat teed pidi minu juurde? Et mulle õpikut tuua?” hakkasin tögavalt naerma. Vastasmajade akendest langesid tänavale soojad valgusvihud. Minu majas ei põlenud ükski tuli ning see mõjus külma ja mahajäetuna. Akendest immitsev valgus paistis ka Sandri näole. Nägin, et see oli üsnagi ilmetu ning pigem tõsisevõitu.

      „Tahad sa mulle midagi rääkida?”

      „Ah, ei ole midagi. Näe, võta oma õpik. Homme näeme.” Sander tuhises must hoogsal sammul mööda.

      Hõikasin: „Sander, oota!” ning jooksin talle järele.

      Ma isegi ei kahelnud, et miski vaevas teda. Haarasin ta varrukast ja hakkasin teda vaikselt kättpidi tagasi sikutama, kuid ta tõmbas end lahti ja ütles mulle tõsiselt silma vaadates: „Homme näeme.”

      Ta ei kõlanud üldse kurjana, kuid tema silmis ei olnud mingisugustki enesekontrolli. Vaatasin talle natuke aega pika näoga järele ja läksin siis, räsitud õpik käes, tuppa.

      Kui kooli jõudsin, oli mul õhtune kentsakas intsident meelest pühitud. Esimese tunni lõppedes kiirustas Sander mu lauast mööda ja ütles vaikselt: „Anna eilse pärast andeks.”

      Ma ei olnud seda üldse südamesse võtnud. Eks igal inimesel ole omad veidrused.

      „Sa vist ei taha rohkem rääkida …” ütlesin vaikselt omaette, nähes, et Sander on juba üle ukseläve astunud.

      Temaga pidi midagi lahti olema. Arvasin, et parem on lasta tal omaette olla. „Kui ta tunneb end paremini, tuleb ta ise minu juurde,” veensin end.

      Aga nii möödus ligi nädal.

      Olin oodanud, et ta võtab end kokku ja hakkab ise minuga uuesti rääkima. Oli lõunapaus ning enamik õpilasi oli sööklas. Tulin just pirukaid ostmast, kui nägin Sandrit trepil istumas. Lähenesin talle selja tagant ja prantsatasin tema kõrvale. Lükkasin kaks kaneelisaia tema poole ja hakkasin porgandipirukat nosima. Sander vaatas mulle küsivalt otsa.

      „Mis sa ootad? Need on sulle,” ütlesin iseenesestmõistetaval toonil. Ta võttis paberkoti ja hakkas isukalt saiakesi sööma. Istusime päris tükk aega vaikuses ja vaatasime suurest trepikojaaknast välja.

      „Vahepeal ma mõtlesin, et ma ei tulegi enam sinuga rääkima,” ütlesin vaikust lõhkudes, hääles muretu lustakus.

      Sander pööras end tähelepanelikult minu suunas. „Kas sa ei tundnud must üldse puudust? Sa justkui põgened mu eest.”

      Hakkasin kergelt naerma.

      Sander muigas. „Mina mõtlesin, et sa oled solvunud, aga ma ei arvanud, et mul oleks põhjust teist korda vabandama tulla. Paistab, et meil oli kerge arusaamatus.”

      Sander nügis mind õrnalt õlaga. Nügisin vastu, ning me sõime oma allesjäänud pirukaid edasi.

      Kuna reedene päev oli lühem kui ülejäänud koolipäevad, läksin kohe pärast tundide lõppu linna, et endale kuusk muretseda. Ilm oli ilus. Päev hakkas vaikselt õhtusse veerema, ent ei olnud veel päris pime. Kesklinn oli soojades jõulutuledes ning ka mööduvad inimesed paistsid palju sõbralikuma ilmega ringi käivat kui tavaliselt.

      Pidin tõdema, et jõulud on tõesti ilus aeg. Kõik tundub palju helgem, ilusam ja lõbusam, kui tegelikult on. See on illusioonide aeg: saad oodata ja soovida kõike, mida ihkad, mis sellest, et võid hiljem pettuda. Aga hea on midagi oodata. Ja seda ma ka tegin.

      Seisin poeakende ees ja vaatasin väljapanekuid. Korraga patsutas keegi mu õlale ja ütles madalal soojal häälel: „Tervist.”

      Tundsin, kuidas kogu mu keha ja hing ühekorraga meeldivalt elavnesid.

      „Mida sa linnas teed?” küsis Sander sõbralikult naeratades.

      „Kuuske ja ehteid otsin, aga unustan end alailma kõike muud tegema.”

      Sander hakkas naerma ja küsis, kuidas ma kavatsen kuuse koju viia, isegi kui peaksin selle leidma. Vastasin, et plaanisin seda teha liinibussiga.

      „Paistab, et sa vist isegi ei kujuta ette, kui suured puud päriselus on,” naeris tema edasi.

      Millegipärast СКАЧАТЬ