Tugitoolitšempioni eined. Contra

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuuks Tartust Tallinna ja telekas jäi esimese hooga Tartusse maha. Siiski tuli hirm, et ühikas Lasnamäe veere peal, kus me elasime, ei pruugi kõigil ühisteleka vaatajatel vutihuvi olla. Sõitsin häälega Tartusse, võtsin teleka ja hakkasin tagasi hääletama. Jällegi hea, et oli väiksemat sorti telekas, mahtus suuremasse kilekotti ära ja õnneks tõi lahke autojuht mind Tallinnas Lasnamäele maja ette.

      Tõsi, selgus, et ilmselgelt tahavad peaaegu kõik, enamasti vene keelt kõnelevad ühikaelanikud, just jalgpalli vaadata. Nende seltsis, mäletan, vaatasin üht kummalisemat lõunaslaavi derby’t läbi aegade. Sloveenia juhtis Jugoslaavia vastu 3:0. Imelühikese ajaga tekkis seis 3:3. Mängu lõpuni jäi veelgi aega, aga seis enam ei muutunud. Aga ette rutates võib öelda, et see dramaatika polnud midagi võrreldes Serbia ja Sloveenia vastasseisuga üksteist aastat hiljem.

      Veel samal aastal Sydney olümpia ja ka 2002. aastal Salt Lake City taliolümpia ajal sõitis telekas turvaliselt auto pakiruumis Räpinasse, kus mu naine käis iga paari kuu tagant nädalakese kaugõppes. Mõlemal korral tuli just sõidu ajal olümpiavõit. Huvitav on märkida, et Jüri Jaansoni mõlema olümpiavõidu ajal olin Mustvee kandis ja otsepildis kumbagi ilusat hetke ei näinud.

      Olen juba nii vana mees, et minu esimesed aastad telespordiradadel kulgesid mustvalgelt. Ehk just seetõttu oli üks minu esimesi lemmikuid (kui mitte kõige esimene) Gunde Svan, kelle lumivalge dress torkas paremini silma kui mõne teise hall vorm.

      1986. aastal nägin esimest korda jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Avamängu ajal (Itaalia-Bulgaaria, 1:1) olime külas minu ristiema ja – isa pool ning neil oli juba värvikas olemas. See oli nagu võlumaailm, muru oli nii roheline. Varem ega hiljem pole miski nõnda roheline olnud.

      Viimane eesti spordi mustvalgelt nähtud suurhetk oli tõenäoliselt Allar Levandi pronksisõit Calgary olümpial – öine seanss, mille ajal suurem osa eesti rahvast ei maganud.

      Kirjutasin kakskümmend aastat hiljem, kui minult telliti luuletus pronksiööst, niimoodi:

      kahekümne aasta eest

      oli pronksiöö

      eestlasi ei huvitand

      et homme ootab töö

      teleka ees vaprana

      ärkvel püsisid

      kas saab pronksi levandi

      pingsalt küsisid

      tuli pronks ja algas siis

      vabadussesööst

      ah kui kenad mälestused

      on sest pronksiööst

      Jah, võib tõdeda, et ka meie ümbritsev elu muutus sellest peale järjest värvilisemaks. Aga see 1988. aasta märtsis ostetud Rubiin oli mulle pikki aastaid spordimaailmas teenäitaja. Ja pääses „nurkapidi” luuletuse sissegi:

      Erki Noole Eesti rekord

      sootuks nägemata jäi

      sest mu televiisor Rekord

      vakka jäi ei enam käi

      ja et ma ei näinud Götzist

      sõbrad mind ei tereta

      öelge ometi kust põrgust

      saan ma uue teleka

      neid ei tooda üle piiri

      sest on kinni idaturg

      uue Rekordi? Rubiini?

      kas toob mulle toonekurg?

      Minu esimene taskuraadio oli Läti päritolu ja kandis nime Selga. 1988. aastal So˘uli olümpiamängude ajal jäid paljud kuumad hetked ajavahe tõttu just kooliajale, olümpia oli septembri teises pooles. Ega see kooliajal raadio kuulamine teab mis meelakkumine muidugi ei olnud. Tunnis seda teha ei saanud, ka vahetunnis oli lärm suur, nii et pidin otsima vaiksemat nurgakest ja enda krapikest vastu kõrva suruma, et midagigi kätte saada. Tollal jäi septembrisse ka kolhoosi kartulite võtmine, aga enamasti ma vist surusin ennast õhtusse vahetusse, sest õpilased ei pidanud niikuinii täistööpäevi tegema ja So˘ulis hakkas meie lõuna ajal juba ööks kiskuma.

      So˘uli olümpia tähtsamad hetked sain siiski telekast kätte, Erika Salumäe finaal oli laupäeval lõuna ajal ja korvpallifinaal, mis tõi kuldmedali ka Tiit Sokule, oli piisavalt vara hommikul, enne kooli.

      Teise raadio ostsin endale kakskümmend aastat ehk viis olümpiat hiljem, aga sellest juba pärastpoole.

      2001

      0,2 arevat sekundit

      Lahti maailmameistrivõistluste ajaks 2001. aastal oli eesti suusaspordi seis muutunud juba üsna ilusaks. Kas selle tulemusel, et 1974. aastal hakkas ETV suusatamise maailmameistrivõistlusi üle kandma? Ma olen isegi 1974. aastal sündinud, esimesi „põhja alade” maailmameistrivõistlusi nägin teadlikult 1985. aastal. Tol aastal hakkas esile kerkima Allar Levandi, järgmistel maailmameistrivõistlustel oli ta üsna teravas medalikonkurentsis. Individuaalne medal jäigi saamata, oi, see neljas koht aastal 1991, kui kaks austerlast tal lõpusirgel tee lihtsalt kinni panid, oli eriti valus. Olümpiapronks iseäranis magusal hetkel kaalub siiski nii mõndagi üles.

      Kui veel omadele kaasa elada ei saanud, isegi viiekümnendatekuuekümnendate kohtade peale mitte, oli ometigi meile, koolipoistele, väga oluline kirjutada üles stardiprotokollid, niipalju kui nimesid ekraanilt noppida õnnestus. Mõni nimi sai ka kuulmise järgi kirja pandud, nii on mu kaustikus kirjas suusataja nimega Müts – hiljem selgus, et ta on tegelikult Radim Nyč, Tšehhoslovakkiast. Ja lõpuajad panime samamoodi kirja.

      Kord hakkas õpetaja, kes oli ka kooli direktor, tunni lõppu venitama – seisame ilusasti ja nii edasi. Mu klassivend kaotas kannatuse ja jooksis uksest välja, koju, sest mis sa hädaga teed, kui esimesed suusatajad juba mõne minuti pärast stardivad.

      Üheksandas klassis sain päevikusse märkuse: „Margus lahkus omavoliliselt tunnist. Põhjendas sooviga vaadata televiisorit.” Järgmiste maailmameistrivõistluste ajal olin üheteistkümnendas klassis, siis kasutasin üsna omapärast skeemi. Läksin teisest või kolmandast tunnist hambaarsti juurde, kus tollal olid tavalised pikad elavad järjekorrad, milles pidi ootama mitu tundi. Hambaarstitooli ma vist alati ei jõudnudki, igatahes hääletasin pärast hambaarsti juures käimist koju ja huvitaval kombel see skeem toimis päris kenasti.

      1985. või 1987. aastast mäletan veel sellist juhust, et telekast näidati Mihhail Gorbatšovi kõnet ja see sõitis naiste viie kilomeetri sõidule nii kõvasti sisse, et näha sai vaid paari viimast finišeerijat.

      Tasapisi hakkasid kahevõistlejate saavutuste kõrvale tekkima ka korralikud kohad murdmaasuusatamises. Rõõmustasid Elmo Kassin, Urmas Välbe ja verinoor Kristina Šmigun. Uhh, siis tuli 1998. aastal valus laks – meie suurim olümpialootus, maailmameistrivõistlustel juba mitmeid esikümnekohti korjanud Meie Kristina murdis mootorsaaniga lustides rangluu ja sai lausa rahvavaenlase tiitli. Tekkis väljend „rahvuslik rangluu” ja õli lisas tulle see, et Kristina ei tahtnud sel ajal ajakirjandusega ehk siis rahvaga suhelda.

      Ometi ei läinud Eesti suusatamisel Naganos halvasti, Andrus ja Jaak sõitsid välja kohad esikaheksas, mis tundus siis lausa imeline saavutus.

      Seejärel tulid Ramsau 1999 ja Kristina hõbemedalid. Aga mitte ainult. Number kahena alustanud Andrus Veerpalu lõpetas viiekümne kilomeetri klassikadistantsi esimesena ja mõistagi sõitis igas vaheajapunktis liidriaja välja, mis on juba iseenesest rõõmustav saavutus. Lõpuks oli tugevam ainult Mika Myllylä, kes aga sattus 2001. aastal Lahti maailmameistrivõistlustel dopinguskandaali, kus jäid vahele kuus soome suusatajat, sealhulgas legendaarne Harri Kirvesniemi. Kümme aastat hiljem СКАЧАТЬ