Tugitoolitšempioni eined. Contra

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jah, tõesti, esimesed kaks viset kõrbesid, aga iga katse oli eelmisest parem. Kui esimene tulemus algas koguni kuuega ja teine oli pisut üle seitsmekümne, siis isikliku rekordi lähedane kaheksakümmend üks meetrit on juba korralik tulemus. Ei saa öelda, et mehel kehvad närvid oleksid, ta suutis ennast kolmandaks katseks vägevalt kokku võtta.

      Järgnevatel aastatel tuli meetreid tasapisi manu, stabiilsusega küll asjad korras polnud. 2001. aastal viimasel hetkel normi täitnud, otsustas ta ühe sähvatuse põhjal siiski mitte Edmontoni sõita. 2002. aastal olid mitmed kenad visked, aga Euroopa meistrivõistlustel oli mees võimeline vaid seitsmekümne kuue meetriseks kaareks. 2003 ei lubanud ka midagi head, aga viimasel hetkel täitus ikkagi maailmameistrivõistluste norm. Seekord otsustas Andrus, et siiski peaks maailmameistrivõistlustele sõitma ja see otsus vabastas temas midagi: mõni päev hiljem paugutas ta Valgas – kõlab kenasti, peaaegu kodus – 87,83 meetrit, mis on tänase päevani kehtiv Eesti rekord. Maailmameistrivõistlustel Pariisis jäi ta sellele paari meetriga alla, aga esimesel katsel visatud 85,17 oli tulemus, millest peaaegu keegi enamat ei suutnud. Vaid Sergei Makarov, aga see ei olnud mingi õnnetus. Antsla mees maailma hõbedal! Siinjuures ei jäta ma Urvaste valla elanikuna mainimata, et Andu ei ole Antslas ühtegi kooli lõpetanud, küll on ta seda teinud Urvaste vallas Kuldres. Võib öelda, et Antsla kool ei saanud nii kõva savi voolimisega hakkama. Kuivõrd olen ka ise Antslas keskkoolis käinud, pean lisama, et minuga nad tulid vist napilt toime.

Kergejõustiku maailmameistrivõistlused Pariisis,meeste odavise,31. august 2003

      1. Sergei Makarov (Venemaa) 85,44

      2. Andrus Värnik (Eesti) 85,17

      3. Boris Henry (Saksamaa) 84,74

      5. Aki Parviainen (Soome) 83,05

      6. Christian Nicolay (Saksamaa) 81,77

      ..

      Esimene käik Lilleküla staadionile

      Alustuseks paiskan sellele reale mõtte, et „Lilleküla staadion” kõlab ikka nii ilusasti. Olgugi ma suur Tartu õlle sõber, staadioni nimena on Lilleküla kenam. Ka väljapoole näitab see sõna või nimi või need sõnad midagi eriti eestlaslikku. Lill ja küla. Roheline küla keset linna, kus lilled õisi ei kasvata, sest sel pole mõtet – sest nad on loodud tallamiseks ja selleks piisab lihtsalt roheline olemisest.

      Minu esimene külaskäik sellele staadionile oli puhas juhus. Oli just asja Tallinna, üsna sportlikku asja, pidin niikuinii minema raadiosse contrarünnakuid sisse lugema. Tegin seda aastatel 1997–2004 iga kahe kuu tagant. Contrarünnak tähendas sporditeemalist luuletust, mis läks eetrisse kohe pärast hommikusi spordiuudiseid Raadio 2-s. Nii et kuna asja oli, otsustasin juhust kasutada. Pealegi selles paaris põnevust jätkus – 0:1 kaotus Moldovas sealse Sheriff Tiraspoli vastu jättis võimalusi küllaga. Pealegi tundus Moldova sihuke kahtlane riik, et ega nende klubi ikka eriti kõva ei paistnud ja esimese mängu kaotus pidi olema puhas juhus. Tutkit, brat. Väga kõva vastane oli, samas lootus püsis. Mingid väravalöömisvõimalused Floral olid, vastastel ka. Ja ometigi lõid kümme minutit enne lõppu just Tiraspoli mängijad otsustava värava ja ega siis jäänud muud üle kui nukrutseda – vastaste võõrsilvärav tähendas, et Floral on vaja kümne minutiga lüüa kolm väravat. Ühe nad lõid ka, mis hetkeks rõõmustas, aga lõpuvile tuletas ikkagi meelde, et selleks aastaks on kõik.

      Kuid staadioni üle oli hea meel, see tundus selline päris, just jalgpalli jaoks tehtud. Enda üle oli ka hea meel, et suutsin mugavustsoonist välja rabeleda ja seekord mitte telekat eelistada. Parema meelega vaatan võistlusi ikka telekast, sest see võimaldab asju paremini planeerida ja ka õllejoomine mängu ajal on kodus paremini organiseeritav.

Meistrite liiga2003/20041. eelring,1. mäng, FC Sheriff Tiraspol – Tallinna FC Flora, 16. juuli 200388. Tudor2. mäng, Tallinna FC Flora – FC Sheriff Tiraspol, 23. juuli 200380. Nesteruk – 88. Viikmäe

      Puuuuuuuuum!

      See on tuntud hüüatus Inglismaa Premier League’ist. Kirjutatakse ehk o-dega, aga ma tahan siin rõhutada, kui sarnased on inglise ja võru keel. Ka võrupäraselt hääldatakse Mart Poomi perekonnanime Puum.

      Poom tuli jalgpalli Lõvidest, mis oli Eesti jalgpalli taassünni vedur ja saavutas Eesti jalgpalli jaoks vaimustavaid tulemusi ärkamisajal. Nende mänge Soome noorteturniiril ei õnnestunud küll näha, kuid lehest loetud tulemused panid iseenesest vaimustusest kiljuma. Kamp noori lõvipoisse moodustas peagi ka Eesti koondise tuumiku. Esimesena jõudis tõeliselt vingesse liigasse just Mart Poom. Inglise klubi Derby Countyt keskmine vutisõber ehk eriti ei teadnud, aga kehvad meeskonnad Premier League’i ei kuulu. Nagu ka Inglismaa esiliigasse, kuhu Derby County lõpuks pudenes. Poom laenati Sunderlandile, kuid taas polnud meeskonnaga õnne, ka see kukkus esiliigasse. Ja seal siis said Poomi endine ja paegune tööandja kokku.

      Mäng hakkas juba läbi saama, kui Derby avas skoori. Sunderland paiskas kõik jõud rünnakule, ka eestlasest väravavaht liikus vastase väljakupoolele. Nurgalöögist lendas pall kena kaarega karistusalasse, sinna ilmus kollases särgis Poom, kerkis kõõõõrgeleee õhku ja tegi kuramuse kauni pealöögi. Kolleegil Derby Countyst ei olnud just erilisi võimalusi.

      Seda väravat maksab üha internetist üle vaadata – niipalju kui ma olen väravavahtide löödud kolle näinud, on see neist ikka kõige uhkem. On puurilukke, kes on kenasti omandanud ka karistuslöökide või näiteks penaltite löömise kunsti. Üks selline meister oli kolumblane René Higuita, kellest jäid siiski paremini meelde väravad, mis löödi tema selja taha pärast seda, kui mees oli üritanud enda võimupiire ületada ja liiga valel ajal liiga julgelt oma valvatavast objektist eemale lipanud.

      Öeldakse, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, aga kust sa tead, millised need kõige õigemad liistud on, kui kõiki järele ei proovi.

Derby County – Sunderland,20. september 2003Pealtvaatajaid: 22 53590.+1 Taylor – 90.+3 Poom

      Veerpalu: back to Val di Fiemme

      Val di Fiemme maailmameistrivõistlused 2003. aastal ei olnud Andrus Veerpalule eriti edukad. Aga ei Veerpalu ega Val di Fiemme suusakuurort jäänud niisama jõude passima. Algas uus suusahooaeg ja tegelikult juba sama aastanumbri sees kogunesid tippsuusatajad Val di Fiemmesse maailma karikavõistluste punkte jagama. Andrus Veerpalu otsus sprinti sõita pani kulmu kergitama. Kui eelmises loos oli kingsepast ja liistudest juttu … Samas – parim harjutamine on ikka võistlusrajal. Ühisstardist sõitude pealetung nõudis ka Andrus Veerpalult sprinterlike omaduste lihvimist.

      Aga oh imet, Veerpalu murdis ennast veerandfinaali, kusjuures tollal pääsesid kvalifikatsioonist veerandfinaali vaid kuusteist paremat. Ja on ju sprint tõsine vastupidavusala, tuleb neli korda vägevalt spurtida, ja mida ring edasi, seda vahvamaks lähevad pikemate maadega harjunud meeste võimalused.

      Eks poolfinaalis oli ka pisut õnne, sest neljast mehest kaks pääsesid tollal poolfinaalist edasi, aga soomlane Pyykönen murdis kepi ja jäi kohe maha ning itaallane Pasini vajus ka ära, nii et Andrus ei pidanud liialt rabelema.

      Andrus jõudis finaali nelja parema hulka, kuigi kakskümmend viis korda lühemal distantsil. Võis rääkida Val di Fiemme kordusetendusest: Andrus kolme norralase vastu. Seekord sai Andrus ühest jagu ja uskumatu kolmas koht oli tõsiasi.

      Tol ajal polnud veel nii tavaline, et üks ja sama mees võib pjedestaalile tõusta nii viiekümne kilomeetri suusatamises kui ka sprindis.

Maailma karikavõistluste etapp Val di Fiemmes,meeste sprint,16. detsember СКАЧАТЬ