Vaim. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka emal mõned lilled koju võtta, aga ema keeldus. Nende kodus olevat taimi niigi juba kõik kohad täis.

      Jah, vanaema armastas tõesti lilli. Kunagi oli tal ju siinsamas, magamiskambri akna all olnud vägev lillepeenar. Helena astus voodi juurde ja küünitas ennast aknast välja vaatama. Praegu polnud seal muidugi peale poolde seina ulatuvate hangede midagi ja poleks tegelikult olla saanudki – lillepeenar oli hingusele läinud juba tükk aega enne vanaema surma, siis kui ta juba nii haigeks ja viletsaks oli jäänud, et ei jõudnud nende eest enam hoolitseda. Helena suu kiskus korraga naerule. Talle meenus üks aastatetagune lugu, mis nüüd, täiskasvanuna tundus päris naljakas, ehkki toona polnud ta sugugi aru saanud, miks kõik tema teguviisi üle nii kangesti itsitavad.

      Helena võis tookord olla kusagil kuue- või seitsmeaastane. Maal peeti vanaema sünnipäeva ning ka onu Jaan, ema kaksikvend, oli seks puhuks koos oma perega kohale sõitnud. Onu lapsed olid Helenast mõned aastad vanemad, ent sellegipoolest oli nende kahe tüdrukuga vahva mängida. Kui onu lõpuks teatas, et neil on aeg end kodu poole sättima hakata, oli Helena päris pettunud. Vanaema oli tema tuju kiiresti parandanud, andes väikesele tüdrukule tähtsa ülesande. “Ole hea laps, mine too onu Jaanile mõned lilled,” palus ta ning ulatas väikesele Helenale käärid. Tüdruk kepsles rõõmsalt õue ja vaatas ringi. Milliseid lilli küll onule korjata? Talle hakkasid silma ilusad kollased lilled, mis kasvasid taamal kuuri seina ääres. Need meeldiksid onule kindlasti!

      Kui Helena mõne aja pärast lillesülemiga tuppa jõudis, vakatas kogu seltskond hetkeks ning seejärel purskasid kõik naerma. “Kulla laps, see on ju puhas umbrohi,” sai vanaema lõpuks sõna suust. Aastaid hiljem sai Helena teada, et tema korjatud kaunite kollaste lilleõite ametlik nimetus oli harilik tõlkjas ehk rahvakeeli Rakvere raibe. Ja tegemist oli tõepoolest kõige pesuehtsama umbrohuga. Tookord oli ta muidugi üsna hämmeldunud ega saanud sugugi aru, mida ta valesti oli teinud. Vanaema ju ei selgitanud, missuguseid lilli ta korjama pidi!

      Helena meenutuse katkestas pööningult kostev vali mürtsatus. Tüdruk keeras ennast akna juurest välkkiirelt ringi ja tundis, kuidas tema põsed suurest ehmatusest tulitama hakkavad. Ta seisis tükk aega ühe koha peal, kurk kuivamas ja süda hirmunult pekslemas, ja kuulatas ärevalt. Vaikus. Ainus heli oli tule praksumine kaminas ja kusagilt kaugelt-kaugelt kostus koera haukumist. Helena astus ebalevalt elutuppa, heitis pilgu üles palkidest tahutud lae poole ja kuulatas veel. Ikka ei midagi. Majas oli nii vaikne ja rahulik, justkui oleks tüdruk äsjast kolinat üksnes ette kujutanud. Ent ta teadis väga hästi, et pettekujutlusest oli asi väga kaugel. Heli oli väga tuttav, täpselt samasugust mürtsu oli ta kuulnud ka tookord aastate eest vanaema ja vanaisa juuresolekul, kui vanaema seda tuuletõmbuse tõttu ümber kukkunud tabureti süüks oli üritanud ajada. Sellest vahejuhtumist oli küll pea kaks aastakümmet möödas, aga Helenal oli mürtsu kuuldes täiesti selgesti meeles, kus ja millal ta seda varem oli kuulnud. Seepärast tõusis tal nüüd kananahk ihule ja süda tagus ikka veel meeletult. Siiasõitu plaanides polnud tal need tondilood üldse meeldegi tulnud ja tegelikult oli ta mõni aeg tagasi koguni kaalunud, kas vahest ei võinud see kõik siiski olla vaid lapsik fantaasia – eks kardavad ju pea kõik lapsed mingis vanuses kõiksugu kolle ja vaime. Nüüd aga tundis ta just samamoodi hirmu nagu kakskümmend aastat tagasi. Ometi oli temas tekkinud ka mingi vastik uudishimu. Helena oli vahel õudusfilme vaadates ikka imestanud, et kuidas need tegelased mingit kahtlast häält kuuldes küll kohe asja uurima julgesid minna – päriselus teeks ju igaüks tõenäoliselt hoopiski vaikselt sääred… Nüüd aga tõmbas miski teda otsekui magnetiga üles pööningu poole, et välja uurida, mis pagan seal oli juhtunud.

      Ettevaatlikult, süda pekslemas, avas ta elutoa ukse, süütas esikus lambi ja astus pööningutrepile. Trepiaste kääksatas vaikselt, hetkeks tardus tüdruk paigale. Seejärel hiilis ta pikkamisi trepist üles.

      4

      Pööningu ukse taga lõi Helena korraks kõhklema. Talle kangastus elavalt too hetk lapsepõlvest, mil ta samme kuuldes oli trepist üles roninud ja tühjal pööningul seisnud, hämmeldunud ja segaduses, taipamata, kelle samme ta siis ometi trepil oli kuulnud. Ta jõudis korra koguni kartma hakata, et vahest oli keegi, näiteks mõni kodutu, lihtsalt majja tunginud, aga selle mõtte heitis ta kohe peast. Võimatu. Uks oli ju lukus ja aknad korralikult suletud.

      Helena hingas sügavalt sisse ja tõmbas pööninguukse järsu rapsakuga lahti. Muidugi polnud siin kedagi, nagu võiski arvata. Ainult vastik tolmuhais lõi ninna. See hämar ruum oli just samasugune, nagu ta lapsepõlvest mäletas – ikka needsamad igivanad pappkastid ja üksik kolme jalaga taburet nurgas. Ta lõi ukse kinni ja kõndis aeglaselt trepist alla. Maja oli endiselt täiesti vaikne, justkui poleks tõesti midagi juhtunud. Oli ta vahest ikkagi seda mürtsu ette kujutanud? Elas ta oma lapsepõlvemälestustesse nii sisse, et hakkas isegi kuulma samasuguseid asju nagu toona? Kui nii, siis hakkan küll päris segi minema, mõtles Helena. Ta väristas õlgu. Maja polnud küll enam nii külm kui enne, tuli praksus hoolega kaminas, aga vastikult jahe oli sellegipoolest. Ja kõht korises. Kell oli ikkagi juba kolm läbi ja ta polnud hommikust saadik midagi hamba alla saanud. Seljakott oli ka veel autos.

      Helenal oli jõudnud juba meelest minna, kui külm õues on. Tal oli ikka sulemantel seljas ja saapad jalas, sest toas polnud temperatuur kaugeltki nii kõrgele tõusnud, et võinuks need ära võtta. Õues aga napsas käre külm tal justkui hammastega ninast ja põskedest kinni ning silmad hakkasid vett jooksma. Ta lippas kärmelt auto juurde ja sikutas tagaistmelt oma seljakoti ning seejärel toidukoti. Vastikult hämaraks oli õues läinud. Masendav, mõtles tüdruk tagasi maja poole kõndides. Kell on alles mõni minut kolm läbi ja juba hakkab pimedaks minema. Ela nagu kuskil polaarjoone taga. Helena tundis, et pärast äsjajuhtunut pole just kõige meeldivam väljavaade pimedas üksipäini sellesse majja jääda. Ent seda oli ta ju ise tahtnud. Selleks ta siia oligi tulnud, et üksi olla! Ometi polnud ta nüüd enam sugugi kindel, kas see ikka oli kõige õigem plaan. Elame-näeme, mõtles Helena. Kui midagi veel peaks juhtuma, saan ju alati autole hääled sisse panna ja linna tagasi sõita. Keegi ei käsi mul tingimata siia ööbima jääda.

      Köögis koukis Helena pirukad, vorstikesed ja mahla kotist välja ning asus einestama. Ümberringi oli endiselt hääletu ja tüdruk tundis, et hakkab tasapisi rahunema. Vana kulunud valge- ja punasetäpilise vakstuga köögilaua taga lihapirukat pugides meenus talle taas lugu lapsepõlvest. See oli esimene kord, kus vanaema oli tema peale nii kurjaks saanud, et lausa tutistas. Aga tagantjärele mõeldes, eks ta oli selleks ikka omajagu põhjust ka andnud. Mõni teine vanaema oleks sellise asja peale tõenäoliselt koguni vitsa käiku lasknud.

      Oli olnud üks ilus suvepäev, mil Helena taas mõneks ajaks maale oli saadetud. Ta ei mäletanud täpselt, kui vana ta siis võis olla, aga et vanaisa elas veel, siis ilmselt alla kaheksa – võib-olla nii kuue- või seitsmeaastane. Just sel suvel oli vanavanemate maja juures pidevalt luusinud üks võõras koer. See suur must peni kuulus ilmselt kellelegi naabritest. Igatahes ei sallinud vanaema ega vanaisa kumbki seda elukat silmaotsaski, sest too tallas lillepeenardes ja kakas igale poole. Vanaisa oli mitu korda ähvardanud õhupüssi välja tuua ja krantsi minema peletada, aga Helena oli sellest kuuldes protestima hakanud. Talle meeldis suur sõbralik koer, kes ennast alati paitada lasi.

      Tol päeval oli vanaema küpsetanud suure kausitäie lihapirukaid. Viimased olid Helena suured lemmikud ja ta pugis neist kõhu täis. Vanaisa oli läinud lõunauinakut tegema ja vanaema rohis maja taga peenraid. Helena märkas korraga aknast koera ja lippas muidugi kohe jälle teda paitama, endal poolik lihapirukas käes. Pirukalõhna tundes oli koer täiesti pööraseks läinud. Ta liputas saba, kargles ümber tüdruku ja sirutas koonu paluvalt pirukatüki poole. Ega Helenal kahju olnud, ta andis tüki koerale ja too kugistas selle ahnelt alla ning jäi tüdrukule paluvalt otsa vaatama. Helena pidas aru. Kutsu näis olevat näljane ja vanaemal oli kausis nii palju pirukaid! Ta ei paneks kindlasti tähelegi, kui paar tükki koerale anda. Õhinal lippas Helena tuppa ja haaras köögilaualt pirukakausi, kavatsedes koerale ükshaaval pirukaid söötma hakata. Igatahes läks koer pirukakaussi nähes arust СКАЧАТЬ