Tõendid taeva olemasolu kohta. Eben Alexander, MD

Чтение книги онлайн.

      See sõnum täitis mu pöörase ja lõputu kergendustundega. Mulle oleks justkui kätte antud reeglid mängu jaoks, mida ma ilma seda ise mõistmata kogu oma elu mänginud olin.

      „Me näitame sulle paljusid asju,“ ütles tüdruk ilma tegelikult neid sõnu kasutamata, vaid nende kontseptuaalset olemust otse minuni toimetades. „Kuid lõpuks lähed sa tagasi.“

      Tema jutt tekitas minus vaid ühe küsimuse.

      Tagasi kuhu?

      Tuletan teile meelde, kes seda lugu teile praegu jutustab. Ma pole arulage sentimentalist. Ma tean, kuidas surm välja näeb. Ma tean, mida tähendab, kui elav inimene, kellega sa parematel päevadel juttu rääkisid ja nalja viskasid, muutub operatsioonilaual elutuks objektiks, vaatamata sellele et sa veetsid tunde, võideldes selle eest, et tema kehamasinat töös hoida. Ma tean, mis asi on kannatus ja vastusteta lein lähedaste nägudel, kes on kaotanud kellegi, keda nad kunagi ei arvanud, et nad kaotada võivad. Ma tunnen bioloogiat ja kuigi ma pole füüsik, pole ma ka selles vallas pea peale kukkunud. Ma teen vahet fantaasial ja reaalsusel ja ma tean, et see kogemus, millest ma püüan teile ähmase ja vägagi puuduliku ülevaate anda, oli kõige tõelisem kogemus minu elus.

      Õigupoolest ainsad kogemused, mis tõepärasuse vallas sellele konkurentsi võiksid pakkuda, olid need, mis sellele järgnesid.

      8. IISRAEL

      Järgmise päeva hommikul kella kaheksaks oli Holley tagasi minu palatis. Ta vahetas Phyllise välja ja võttis üle tema koha minu voodipeatsi kõrval ning pigistas minu endiselt reageerimisvõimetut kätt oma peos. Kella 11 paiku saabus Michael Sullivan ning kõik inimesed palatis moodustasid minu ümber ringi. Betsy hoidis minu käest kinni, et ka mina oleksin ringi lisatud. Michael luges palve. Me olime just peaaegu lõpuni jõudnud, kui üks nakkushaiguste spetsialistidest värskete uuringutulemustega palatisse sisenes. Ehkki öösel oli minu antibiootikumide doosi korrigeeritud, oli mu valgete vereliblede arv veelgi suurenenud. Bakterid jätkasid takistamatult minu aju manustamist.

      Valikuvariandid hakkasid kiiresti otsa lõppema ning arstid käisid koos Holleyga veel kord läbi kõik minu toimingud eelmise paari päeva jooksul. Seejärel laiendasid nad oma küsimusteringi kuni paari eelneva nädalani. Kas miski, ükskõik mis, mis ma sel ajal tegin, võiks aidata minu praegust seisundit seletada?

      „Noh,“ ütles Holley, „ta käis paar kuud tagasi tööasjus Iisraelis.“

      Dr Brennan tõstis pilgu märkmikult üles.

      E. colibakterirakud ei või DNAd vahetada mitte üksnes teiste E. coli bakteritega, vaid ka teiste Gram-negatiivsete bakteriaalsete organismidega. Ülemaailmse reisimise, antibiootikumide ja kiiresti muteeruvate uute bakteriaalsete haigustüvede ajastul on see fakt äärmiselt tähendusrikas. Kui mõned E. coli bakterid leiavad ennast nende jaoks ebasoodsast bioloogilisest keskkonnast koos teiste primitiivsete organismidega, mis on paremini kohandunud kui nemad, siis võivad E. coli bakterid paremini kohandunud bakterite DNA üles korjata ja enda omaga liita.

      1996. aastal avastasid arstid uue bakteriaalse tüve, mis kandis Klebsiella pneumoniae karbapeneemide ehk KPC DNA geneetilist koodi. KPC on ensüüm, mis annab oma peremeesbakterile antibiootilise resistentsuse. See ensüüm avastati ühe patsiendi maost, kes suri Põhja-Carolina haiglas. Tüvi äratas koheselt paljude arstide tähelepanu üle maailma, kui avastati, et KPC on võimeline muutma selle omastanud bakteri resistentseks mitte üksnes mõne kindla antibiootikumi, vaid kõikide antibiootikumide suhtes.

      Kui toksiline antibiootikumikindel bakteritüvi (kelle mittetoksilist sugulast leidub kõigi meie kehades) inimeste seas levima hakkaks, suudaks see inimrassile omajagu kahju tekitada. Farmatseutilise arengu kümmeaastaku plaanis ei leidu ühtegi uut antibiootikumi, mis meid sellises olukorras aidata saaks.

      Dr Brennan teadis rääkida, et paar kuud varem oli haiglasse toodud ägeda bakteriaalse infektsiooniga patsient, kellele anti mitmeid tugevaid antibiootikume, et tema Klebsiella pnemoniae põletikku kontrolli alla saada, kuid mehe seisund muutus üha halvemaks. Testid kinnitasid, et ta põdes endiselt Klebsiella pnemoniae’d, mis ei allunud antibiootilisele ravile. Täiendavad testid näitasid, et bakter, mis elas mehe jämesooles, oli omandanud KPC geeni otsese plasmiidide ülekande tulemusel tema resistentselt Klebsiella pneumoniae nakkuselt. Lühidalt öeldes oli tema proovi abil võimalik luua bakteriliik, mis võiks rahva seas levides pakkuda konkurentsi Mustale Surmale ehk katkule, mis 14. sajandil pool Euroopat hävitas.

      See kõik leidis aset paar kuud tagasi Iisraelis Tel Avivis Souraski meditsiinikeskuses.