Stseene meie elust. Johanna Reeds

Чтение книги онлайн.

      “Sul on õigus, Megan, ma pean eemale tõmbuma. Aga enne tuleb välja selgitada, kes minu naabreid terroriseerib.”

      “Ja tõmbugi eemale. Aga kuidas sa selle välja mõtled selgitada?”

      “Eile pidasin juba meie rahvaga kiirnõupidamise. Me hakkame öistel tänavatel patrullima. Täna on minu kord.”

      “On laupäev, aga sina tolgendad õues binokliga?”

      Megan raputas etteheitvalt pead, kuid siis elavnes järsult.

      “Et kas niimoodi hakkadki sa Bakeri järele luurama?”

      “Tema järele samuti.”

      Sara kohmetus, otsekohe märkas seda ka tähelepanelik abiline.

      “Nii, nii-ii,” venitas Megan. “Ma teadsin seda. Ta on päris kena ja sa tahad teda!”

      “Ainus, mida ma tahan, on see, et meie elukeskkond oleks rahulik,” vaidles Sara silmakirjalikult vastu. “Kui kurjale juba eos piiri ei pane, laieneb see kiiresti ja sellega on palju raskem võidelda.”

      “No nii, nüüd nimetad sa seda noormeest juba kurjaks!” muutus Megan rõõmsaks. “See tähendab, et ta on väga kena. Minu ema ütleb ikka, et mida halvem on noormees, seda magusam rõõm.”

      “Kust tema teab?”

      Megan kehitas õlgu.

      “Küsi midagi lihtsamat. Kui minu ema kuulata, siis mind leidis ta kapsalehe alt.”

      Sara hakkas naerma.

      “Aga sa ei tea ju, kui paha poiss võib olla.”

      Megan kehitas jälle õlgu ega öelnud midagi.

      “Muide, ma unustasin sulle öelda, et minu uus naaber istus võib-olla vangis. Kuigi, ega ma selles väga kindel pole,” lisas Sara abilise näol imestust nähes.

      “Kuule, kuigi ta on ilus mees, aga mulle tundub, et sul on parem temaga siiski mitte tegemist teha,” soovitas mõistlik Megan.

      “Arvad, et ta on ohtlik?”

      “Raske öelda, kuni veel midagi juhtunud pole. Kuid soovitan sul rohkem usaldada kainet mõistust kui oma südame häält.”

      “No selle pärast pole sul küll vaja muretseda!” teatas Sara tuliselt. “Mul pole mingit kavatsust rohkem romaane arendada.”

      “Jah?” kergitas Megan skeptiliselt kulme. “Esmakordselt meie tutvuse jooksul näen ma sind nii ärritatuna. Mida sa mulle ka ei räägiks, aga sa juba tungisid selle noormehe ellu.”

      5. peatükk

      SARA COLE SAMMUS pimedal kõrvaltänaval tema järel. Norman astus meelega aeglasemalt, et ta maha ei jääks. See olukord ajas teda naerma, samas aga ka ärritas. Sara, kellel olid jalas teksad ja pluus pinguldas ahvatlevat rinda, kujutas endast magusat suutäit iga hulguse jaoks, kes mööda öist linna jõlkus. Kuna tuli välja, et Sara on nii hilja õhtul väljas tema pärast, pidas Norman oma kohuseks tema järele vaadata. Kuigi mõtles juba ka selle peale, kuidas sundida Sarat teda rahule jätma.

      Neil päevil oli Norman tundnud kummalist erutust, nii et ta juba kolmandat ööd järjest ei suutnud magada. Oma liigse ettevaatuse tõttu viivitas ta sellega, mille pärast ta tegelikult Saint Edmundisse oli tulnud. Pärast pikki otsinguid oli ta leidnud oma isa. Kaks õhtut oli Norman seisnud tema maja ees, kuid ei olnud uksele koputanud. Ta oli siiani isa peale tige ja üksnes sellest piisas, et teda takistada.

      Kui jutt käiks vennast, ei kahtleks Norman Baker hetkegi. Viimased kümme aastat oli ta Ballateri ajalehtedes otsimiskuulutusi avaldanud. Olid ju nende ekslemised mööda orbudekodusid alanud just sealt. Isegi siis, kui ta viidi üle NATO lennukikandjale, leppis Norman kokku ühe tuttava erus oleva lenduriga, kes jätkas kuulutuste avaldamist ajalehtedes ja talle posti saatmist. Loomulikult tasu eest.

      Aasta tagasi kroonis Normani pingutusi osaline edu. Tema ema nägi üht kuulutust ja kirjutas. Oma järjekordse sõidu ajal Inglismaale kohtus Norman temaga, lootes saada mingitki informatsiooni Arthuri kohta.

      Kohtumine oli äärmiselt raske, kuid nad vähemalt rääkisid. Beatrice Baker avaldas vanemale pojale oma versiooni perekonna lagunemise kohta. Pärast seda, kui isa nad maha oli jätnud, kaotas ta varsti töö. Aeg oli raske, sõda oli alles hiljuti lõppenud, ja omamata raha või sugulasi, kelle poole oleks olnud võimalik abi saamiseks pöörduda, andis Beatrice oma lapsed lastekodusse. Mõneks ajaks, nagu ta siis arvas. Kuid kui ta oli jalule saanud ja nende järele tuli, oli sotsiaalsüsteem ta pojad juba alla neelanud ja talle öeldi, et tagasi ta neid ei saa. Arthurist ei teadnud ta midagi.

      Norman pöördus puhkuselt tagasi äärmiselt rusutuna. Et oma jubedast olukorrast välja tulla, sukeldus ta ülepea töösse. Varsti ülendati ta kapteniks. Mingi aja pärast sai ta ootamatult kirja emalt, see tõigi ta Warwickshire’i krahvkonda Saint Edmundisse. Gerard Baker oli oma endisele naisele kirjutanud. Alkoholist lahti saanud, tahtis ta andeks paluda kõigilt, kellele ta nii palju halba oli teinud. Kaasa arvatud Norman.

      Nüüd mõtles Norman sellele, et isa oli oma kahetsusega päris palju aastaid hiljaks jäänud.

      Surunud huuled karmiks kriipsuks, keeras ta nurga taha ja jäi Sarat ootama. Norman otsustas naise koju saata ja öelda talle otse, et ärgu käigu tema järel. Tal oli vaja end isaga kohtumiseks moraalselt ette valmistada, aga kui see kodukana tal sabas jõlgub, ei suuda ta oma mõtetele keskenduda. Aitab juba sellest, et ta temast pidevalt mõtleb – kujutab ette, et surub ta oma embusesse, suudleb… Esimesest hetkest, kui Sara läbi heki tema õuele tungis, ei läinud ta Normanil peast.

      “Ma ei roni tema ellu,” kuulis ta läheneva Sara häält. “Mida Megan ka ei räägiks, ma ei roni tema ellu…”

      Ta rääkis iseendaga.

      “Tema elu” – see on minu elu, eeldas Norman. Kas Sara pole mitte minusse armunud? Kurat, olukord on veel hullem, kui ma arvasin! Nüüd ei saa ma temast enam lahti!

      Oma peidukohast nägi Norman, kuidas Sara kõnniteelt maha astus, peatus ja, leidmata otsitavat, nõutult ringi vaatas.

      “Ega te järsku mind ei otsi?”

      Norman astus ettepoole.

      Ehmunult piiksatanud, Sara pöördus ja suunas mehele taskulambi tuhmi valguse.

      “Teil on patareid tühjad,” märkis Norman.

      “Miks te käite sellisel tunnil üksinda mööda tänavaid?” küsis naine vihaselt.

      “Mis see teisse puutub?”

      Normani pilk oli kinnitunud kahele nööbikesele, mis hoidsid Sara pluusi rinna kohalt koos. Sara oleks pidanud vaid käed laiali ajama ja…

      “Puutub küll,” vaidles Sara vastu, “sest ma esindan meie elurajooni avaliku korra tagamise komiteed. Meil on hiljuti olnud vandalismi juhtumeid.”

      “Seda enam pole teil vaja üksinda tänavale tulla, pealegi öösel. Võite niimoodi mõne pahatahtliku kiskja ohvriks langeda.”

      “Siiani on mulle vastu tulnud vaid üks kiskja. СКАЧАТЬ