Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks. Merle Sild

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli imelik oskus mässida ennast paari hetke jooksul sujuvalt mingisugustesse probleemidesse, millest väljarabelemiseks kulus palju aega ja kangelaslikke pingutusi.

      See oli mingi teine elu, millega Maril ei olnud tegemist, aga mehe meelest oli just tema kõige eest vastutav.

      Kas mees ei abiellunud temaga just ta emalikkuse pärast, et pikale veninud lapsepõlve veelgi pikendada?

      Et olla vastutusvõimetu ja – tundetu väike poiss ja teha asju, mis täismehi õlgu kehitama panevad?

      Jah, mõtles Mari, kuidas keegi tunnetab aja kulgemist… Mõne jaoks võib aeg seisma jäädagi.

      See kõik korduski nagu lõputu päev, mis iga kord pärast unetut ööd algas uuesti ikka ja jälle samast alguspunktist. Lõputute igati olemasolevate põnevate valikute ja ikka jälle samade üksluiste otsustega.

      Palli loopimine ühest käest teise.

      Mängimine vastastikku ja iseendaga.

      Mõned visked teeb vahepeal Elu ise.

      See oli naise rutiin.

      Armastus mehe vastu pani ta tegema ühtesid ja samu otsuseid päevast päeva, see oli ring, mis nõudis sees püsimist.

      Suhtering.

      Abielu.

      Kirg, lähedus, kohustus.

      Mari ei mäletanudki enam, mis kadus esimesena või millal kõik kolm otsa said.

      Kas said otsa või ei tundnud ta neid enam ära.

      Ja mille alla liigitada armastus?

      Armastus võis olla see, mis ühendas kõiki muid mõisteid ja armastus võis olla ka ainult ähmaselt vilkuv kild nende abielus, mis pani neid ka lahus olles ikka ja jälle teineteise peale mõtlema.

      Seitsmest paberile kantud aastast oli mees tema kõrval olnud ainult kaks − kui mitte veel vähem.

      „Töö, mu kallis, töö!“

      Abielu on kindlaim koht, kus oskus armastada muutub kergesti oskuseks sissetulekuid suurendada.

      Ta teadis, et ta saab tulla alati, kui ta naise järele igatseb.

      Aga mitte vastupidi, naeratas Mari omaette.

      Kurvalt.

      Naine tundis ennast nagu leib riiulil.

      Kinni makstud, vajalik.

      Hoiule pandud, uks kinni lükatud.

      Mida vähem õhku, seda parem.

      Oli see siis üldse kooselu?

      2.

      Minekute aeg

      Soome majad vajasid ehitamist ja algul oli Mari ise see, kes oma vanu tutvusi kasutades töö ja tegija kokku viis, saamata arugi, et materiaalset stabiilsust otsides kaotab ta hingelise ja lahusolekust võib saada harjumus.

      Mari unistas tõelisest kodust, mida korter, kus nad elasid, ei olnud.

      Ei saanudki olla, kui seal kunagi kedagi kohal ei olnud.

      Mari lootis, et raha teenides suudavad nad ka päris kodu luua ja siis, kui kõik on valmis ja olemas, algab ka elu.

      See oli üks vähestest naise ideedest, mille mees peaaegu heaks kiitis.

      Nad kumbki ei taibanud, et kui on armastus ja inimene, kellega seda jagada, tuleb seda ka teha, kohe ja selsamal ajahetkel. Ei saa mõelda, et elu algab siis, kui on raha seda elada ja muu aeg tuleb lihtsalt üle elada.

      Elu ei pea üle elama, elu on antud nautimiseks.

      Kui pole raha naudinguid osta, saab need endas leida ja teisega jagada.

      Võib püüda, midagi maksmata, päikesetõuse ja – loojanguid.

      Mari mõtles tagantjärele, et ehk mees siiski taipas seda, aga ei tahtnud välja näidata.

      Tema oleks ometi pidanud ju teadma?!

      Mees, naise pea.

      Või mõtles Mari nii ainult selleks, et ennast vähem süüdi tunda?

      Ega mehel muid võimalusi nii väga ei olnudki. Viiekümnele läheneval töötuks jäänud mehel oli raske ennast jälle kehtestada.

      Pealegi avanesid 2000ndate alguses uued teed, kui kõik kusagile läksid. Mehed Soome, naised Inglismaale.

      Soome läksid kõigepealt väljavalitud, ingerisoomlased.

      Siis niisama head sebijad, kellel oli õnnestunud mõne soomlasega tutvuda ja hiljem tema kaudu töökoht leida.

      Järgnesid kuldsete kätega töömehed.

      Naised igatsesid meeste järele ja läksid ka.

      Ökonomistidest ja õpetajatest said seal koristajad.

      Soomes hakkasid tööd saama ka need, keda Eestis enam kusagile ei võetud. Peaaegu iga külajoodik kasutas võimalust vähemalt korra elus kelkida, et läheb kohe Soome tööle või on sealt äsja tulnud.

      Tänavatele ilmusid soomlaste vanad autod.

      Mari mäletas, et kui paarkümmend aastat tagasi pidi keegi peres olema töökas ja ühiskondlikult aktiivne või omama häid tutvusi, et hankida autoostuluba ja selle tulemusena sadade, kui mitte tuhandete hulgast väljavalituna rooli istuda, siis nüüd tarvitses noortel kogemusteta rullnokkadel kuu aega Soomes musta tööd teha ja auto oligi istumise all.

      Eestlastel oli kombeks pidada isiklikku soomlast, kellel külas käia ja keda külla kutsuda, sedakaudu tulid Datsunid ja Fiatid.

      Nüüd oli bemarite aeg.

      Liiklus hakkas nõudma rohkem elusid kui kunagi varem.

      Eesti oli Euroopasse jõudnud, ja vastupidi.

      Inimesed olid energiat täis.

      Kõik liikus.

      Tundus, et Eestisse olid jäänud ainult kinnisvaramaaklerid, et välismaalt suure rahaga naasnutele ülikalleid maju ja kortereid müüa.

      Piirid olid kadunud ja mitte ainult riikide vahel.

      Liiga kiiresti harjus mees pikkade lahusolekutega, aga ehk oli see rahulolu näiline, eks temagi tahtnud lasta enda eest hoolitseda, kuid rahulikum oli Soomes raha teenida.

      Raha kandmine naise arvele oli võimalus ennast omamoodi vabaks osta. Kodustest kohustustest ja igapäevastest probleemidest.

      Mari oleks leppinud palju vähemaga, kui ta oleks saanud igal hommikul mehe kõrval ärgata, aga ta mängis mõttega, et kui kõik on korras, majalaen makstud, asjad ostetud, siis.

      Küll jõuab.

      Ta teadis paljusid peresid, kes nii mõtlesid СКАЧАТЬ