Tõsine inimene. Mudlum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ema käskis vanematel lastel teha, need käsutati talle edasi, ja et ta oli väga arg ja tegigi kõik ära ega läinud kunagi kaebama, aga jäi eluks ajaks vimma kandma hoopiski.

      Lõpuks oli Emma palavusest ja enda mõtetest päris oimetu ja ronis alla jahedasse esikusse tagasi, noris köögist kardina tagant riiulist omale ühe meesaia. Vanaema oli vahepeal üles tõusnud ja küllap ta oli laudas või kusagil. Enamasti oli Emma ka ikka laudas kaasas, kui lehmi lüpsti, ja aitas piimanõule marlit peale panna, kui lüpsikust sooja piima ümber kallati. Marli peale jäid pisikesed laudakärbsed ja mõni lepatriinu. Natuke piima valati alati ühe lohuga kivi sisse, siilide jaoks. Pärast istus ta õueköögis ja üritas kadakajupist puulusikat vesta. Ta oli seda teinud terve nädal aega ja lusikas nägi juba välja nagu väikene küna.

      Päris õhtul hilja läksid nad emaga mere äärde, sest ema tahtis rahus suitsu teha. Kaasa võtsid väikese rauast pliidi, mis oli natuke suurem kui suitsupakk, selle sai lahti voltida ja sinna sisse käisid piiritustabletid, mis põlesid sinise leegiga. Lehmapildiga puljongikuubikutest sai keeta tulisoolast puljongit ja rohelise emailkruusi seest juua, istuda ja vaadata, kuidas päike merre vajub. Oli hästi vaikne, mõnusalt rahulik olla, vees polnud ainumat virvendust, taamalt kostis rukkirääkude präägutamist ja sekka ööhirmutaja mörinat.

      Emma ärkas hommikul selle peale, et ema käis teda juba mitmendat korda üles ajamas.

      „Kell on kümme! Mis nüüd siis, aja üles ennast voodist, toit on ammu jahtunud. Ma teen sulle kama kiiresti.“ Uniselt ajas Emma ennast voodist istukile, toas oli juba väga palav ja päike taevas suures kõrges. Akna taga õitsesid lõmpsid ja ajasid oma imalat lõhna tuppa. Täna pidi ta õue pealt väikesed heinakuhjad varju alla kärutama. See töö polnud raske ega midagi, ainult et need kõrvahargid, neid oli igal pool, kõige rohkem käru metallpõhja peal, kui sealt heinad maha kallutasid. Ta judistas ennast selle mõtte juures, täpselt niisamuti nagu kartulivõtmisel – ta võis küll neid konksuga üles kaapida, aga ikka võpatas, kui mõni eriti priske vihmauss pooleks läks.

      Emma sõi oma kama vastumeelselt ära ja läks välja, kõigepealt käis tikripõõsa juures, ega ta ei söönud neid korralikult, ainult imes mahla välja ja sülitas kestad maha. Oleks tahtnud hoopis sirelipõõsasse mängima minna ja raha teha. Raha tegi ta niimoodi – valis suured ja ilusad sirelilehed, parajad larakad, murdis nad rootsu mööda pooleks ja näksis hammastega täksid sisse, igasugu mustreid, need olid siis rahamärgid. Kui ta kodus linnas oli, võis ta end vahel vetsu ära unustada, sest vetsupaber oli selline nagu krepp-paber, ainult et pehmem, ja Emma kujutas ette, et see säbru seal peal on kiri, ta muudkui keris rulli lahti ja luges seda. Maal oli õuekemps ja seal olid naela otsas ajalehepaberi tükid, aga sinna ta ei tahtnud kauaks lugema jääda, palju kärbseid oli ja haises. Ta kartis, et äkki on mõni nastik kuskil, sest lauda ees sõnnikuhunnikus oli nastiku pesa.

      Kui teised lõunaks pikali viskasid, leiba luusse laskma ja puhkama, läks tema oma lasteõmblusmasinaga vuristama. Sellega ei saanud päriselt õmmelda, sest alla jäid suured aasad ja ülemine niit jooksis puhtalt välja, kui seda tõmbasid. Aga sellega sai teha piletikontse. Vuristad augurea sisse ja pärast sai sealt riba ära tõmmata nagu kinopiletil. Emma tegi tsirkusepileteid. Ta teadis, et ega keegi vaatama ei tule, ükskord ta oli juba teinud seda, sidus omale põlle keebiks nagu Katuse-Karlsson ja ronis õunapuu otsa ja püüdis sundida väikest koera ka oksa peale ronima, muid numbreid eriti varuks polnud. Ainult toolid taris õue ja siis pidi pileti ostma ja kontsu ära rebima. Niimoodi ei saa üldse õiget tsirkust teha, kui pead ise olema piletikontroll ja mustkunstnik ja akrobaat ja loomataltsutaja. Tal oli üks hästi vana, ilma kaanteta raamat, kus õpetati mustkunstitrikke, ja umbes kolm trikki oli ta selgeks saanud ka, aga kõik teadsid juba neid tükke.

      Piletid tegi ta sellegipoolest valmis ja toppis need padja alla villaste patside juurde. Ta tahtis ühtelugu midagi teha, kuigi polnud täpselt selge, kuidas ja milleks. See oli sellepärast nii, et ta oli hästi palju mõelnud mingeid toredaid asju, ja siis katsus neid päriselt teha, aga selgus hoopiski, et ta ei oska hästi, või et ei tule välja, või et pole üldse kellelegi vaja. Emma kahtlustas, et emaga on samamoodi, kui ta suure haamriga mõne asja juures seisis, mis ei tahtnud kokku minna või lahti tulla.

      Õhtul, kui kaste oli juba maas, läks Emma ennast muru peale rullima. See oli kõige toredam asi üldse, sirutas käed üle pea, ajas keha sirgeks nagu pulk ja rullis niimoodi pikalt edasi-tagasi mööda muru, kuni maailm kõik ringi käis ja pea läks uimaseks. Siis tegi veel edaspidi ja tagurpidi kukerpalle otsa.

      Kui emal puhkus läbi sai ja nad pidid hakkama linna tagasi sõitma, tahtis vanaema iga hinna eest neid saatma tulla. Iga väikse jupi järel puhkas jalgu ja ema ütles talle muudkui – „mine tagasi, ära vaeva ennast!“, aga vanaema tahtis tulla lõhega kivini ja tuligi. Ja jäi sinna seisma, kuni teised pöörasid metsa vahele ja teda enam ei näinud. Septembris viidi ta haiglasse.

      See oli varane novembrikuu, Emma ei olnud kunagi varem sügisel maal käinud. Nad olid maal terve nädala, perekondlikel põhjustel lubati koolist ja töölt vabaks. Sadas peenikest vihma ja oli soe, aed oli raagus ja lage, Emma kiikus ja kreegipuudelt pudenes kreeke. Vanaema oli aidas. Öösiti põles tema juures küünal. Sügisõhtud lähevad vara pimedaks, Emma käis aita küünlaid juurde viimas ja ta ei kartnud üldse. Toas käis kibe askeldus, seinad oli vaja üle tapeetida, uuel tapeedil olid väikesed sinised meelespea moodi lilled. Küla pealt kanti kokku tasse ja vaagnaid, köögis keesid kümneliitrises potis salatikartulid.

      Matusepäev oli päikeseline ja soe. Kui kirst hauda lasti, kaeti see rohelise-kollasekirju baikatekiga, teine täpselt samasugune, punase-kollasekirju jäi alles, Emma magas selle all iga suvi. Pärast oli kodus peielaud ja vastu õhtut, kui mehed olid kõvasti napsu võtnud, puhkes päranduse pärast tüli. Misasja nad seal tülitsesid, Emma ei saanud aru. Vanaemal polnud ju muud kui paar laudakitlit ja sitsist pearätt, ja paar paari kalosse. Maja peal kirstus oli kolm rahvariideseelikut paeltega kokku seotud, et voldid välja ei läheks, ja natuke linast voodilinariiet ja üks roositud tekk. See oli pooleli jäänud ja selle pärast nad vist kisklesidki. Emmale anti tükk kärjemett ning kupatati ta jalust ära magama. Aga kärg oli liiga hilja tarust võetud ja kannud olid täis väikesi vastseid. Emma pidi selle suust välja sülitama. Hommikul oli ta pealegi juba hammustanud ussitanud kreeki, valge uss vonkles sees.

      Üks tädi, kelle juures nad ka vahel külas käisid, oli Emmale näidanud oma suririiete kohvrit. Tal oli seal kollasest atlasssiidist kleit ja õhuke gaasiriidest roosidega pearätik ja sukad ja mis kõik veel. Tal oli kõik ammu valmis mõeldud, misvärvi riidega kirst peab olema ja et tutid ääres. Emma juurdles tükk aega, millised riided tema oma suririiete kohvrisse paneks ja milline kirst, kas halli siidiriidega ja voltidesse säetud, või hoopis valge või must, kas punast kirstu üldse tehakse? Ja kuidas asparaagus on pea ümber ja padja peal on laiali väikesed lilled.

      Pärast matuseid oli ema justkui vanemaks jäänud. Mina ei saa kunagi selliseks nagu ema, mõtles Emma. Ta ei teadnud, milliseks ta saab, ta teadis, milliseks ta ei saa. Emal olid kurvad silmad ja kuri suu ja ta oskas rääkida väga lahke ja väga kurja häälega, ta oskas oma häälega kõike teha. Emmale ta ütles ka ikka – „mis tooniga sa räägid!“ ja „minuga sellisel toonil ei räägita“. Mida suuremaks Emma kasvas, seda vähem ta emaga rääkis, sest igast rääkimisest võis kasvada tüli. See oli õieti päris arusaamatu asi, kuidas ükskõik millest, mis nad rääkima ei juhtunud, võis alati puhkeda selline pahandus, et mõlemad nutsid ja paugutasid uksi. Emma muutus väga kangekaelseks, ta ei palunud kunagi vabandust, ei öelnud, et on süüdi, ja lõpuks õppis ära ainult kuulama, aga mitte kunagi midagi vastu ütlema. Aga mida vanemaks jäi ema, seda leebemaks ta tasapisi muutus, lõpuks ei pannud ta enam üldse tähele, kas Emmal on pikad või lühikesed juuksed, või kas tal on ehk liiga lühike seelik. Aga seda märkas ikka, et too käib palja peaga. „Peapõletiku saad,“ porises ta. „Kes su lapsed siis üles kasvatab.“

      Ja СКАЧАТЬ