Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ümber perimeetri. Lisaks andmed taimestiku ja loomastiku osas… Siis muidugi muudatused, mis on siin viimasel ajal… ee… see tähendab tegelikult baasi rajamisest peale tehtud ja mida see kaart ei kajasta. Mul on seda vaja homme hommikuks!“

      Reese avas laua sahtli ja võttis sealt oma isikliku kuvari. Lülitanud selle sisse, avas ta Tehisjärve kaardi.

      „Teie sünkroniseerimiskood paluks, proua,“ sõnas ta.

      „Ah… Oh…“ tegi Lassiere seepeale ja, kogunud end, andis Reese’ile oma seadme koodi.

      „Nii – nüüd on teil olemas andmebaas, mis hõlmab endas lisaks värsketele satelliidipiltidele ka kaarti. Sealhulgas on kihtide kaupa andmeid nii liikumisteede, fauna, floora, pinnase keemilise koostise, geoloogiliste alusstruktuuride, ilmavaatluste, veesüsteemi, ökoloogiliste koosluste ja ilmselt veel kõikvõimaliku muu pudi-padi kohta, mis mul esimese hetkega meelde ei tulegi.“

      „Ee… tänud, hr Reese,“ ütles Lassiere lastes silmadel kiiresti libiseda üle andmebaasi indekstabeli. Tema luure- ja teadusrühma liikmetel pidi ees seisma palju unetuid öid selle andmebaasiga töötamisel. Rääkimata välivaatlustest, saamaks kinnitust, kas see kõik ka usaldusväärne on, mida ökoloog nendega jagas.

      „Kuna teil on odav tööjõud omast käest võtta ja ilmselt suurt muud targemat niikuinii teha pole, kui ennast ehitamisega hõivatuna hoida, siis ärge pange pahaks, kapten, kuid ma ei soovita teil püüda siinseid inimesi enda kasuks tööle rakendada,“ ütles Reese vaikse häälega.

      Lassiere tõstis pilgu kuvari pildilt. Ilmselt polnud mõtet uuesti tüli norima hakata.

      „Meil on kaasas nelja päeva toiduvaru,“ sõnas ta. „Kuidas on meil võimalik lisa hankida?“

      „Selleks on valdavalt kaks meetodit“ – Reese tõstis ühe sõrme püsti – „te kas kauplete kohalikega, kui teil on selleks vahendeid; või“ – ta tõstis teise sõrme püsti – „lasete endale varustust järele saata.“

      „Teil ei ole siin ju transpordilainerite jaoks maandumisruumi,“ tähendas Lassiere sapiselt.

      „Nagu ma just ütlesin – teil on odav tööjõud omast käest võtta. Keegi ei tee teile takistusi maandumisväljaku ehitamiseks,“ tähendas Reese. Ta osutas taas baasi skeemile. „Minu arusaamist mööda oli algses projektis see kuhugi siiakanti ette nähtud.“ Ta vedas sõrmega ringi ümber maa-ala ühe suure hoone kõrval. „See, muide, on teie majutus,“ ütles ta hoonele viidates.

      Lassiere noogutas. „Heakene küll. Kus teil siin siis kaubakeskus on? Selline, mis suudaks toitu tarnida minu kahesajale sõdurile…?“

      Reese naeratas kergelt. „Sellist meil ei ole.“

      „Aga te ju ütlesite…“ alustas Lassiere häält tõstes.

      „Ma ütlesin, et teil on võimalik kohalikega kaubelda, mitte et saate hulgilattu jalutada ja sealt kärutäite kaupa nodi oma välikööki vedada,“ lõikas Reese tema protesti läbi.

      „Kuidas siis…?“

      „Eks ma saadan sõna laiali, et teil on soov kaubelda,“ selgitas Reese. „Küllap huvilised kokku tulevad. Aga tõsiselt – ma soovitan selle maandumisväljaku peale mõelda. Ja see kiiresti valmis ehitada. Ilmselt läheb teil seda vaja võrdlemisi tihti.“

      Lassiere silmitses ökoloogi. Kas selles pidi mingi vihje peituma? Umbes nagu see veest saamine ja veeks saamine, millega nad oma lonkavat koostööd olid alustanud.

      „Mis te sellega öelda tahate?“

      Reese naeratas. „Teil on ju langenuid vaja koju tagasi saata ja teil on vaja varustust täiendada ja mida iganes veel.“

      Te kõik surete! kajas räbalates naise sajatus taaskord Lassiere’i mälus. Te kõik suu-ree-ee-tteee!!!

      „Meil on langenuid ja haavatuid peaasjalikult seetõttu, et meid ei hoiatatud kohalike ohtlike eluvormide eest!“ Lassiere’i kaelal paisusid uuesti veresooned. Ta pani suu kinni ja ütles kaks hetke hiljem tigedalt: „Sama hästi võiksin teid lugeda vastutavaks meie puudulike luureandmete eest!“

      „See siin ei ole jalutuskäik pargis, proua. Uskuge mind, teil saab olema veel langenuid. Ja niipalju kui ma aru saan, siis vaevalt te tahate neid siin allavett lasta.“ Reese oli jätkuvalt justkui vana rahu ise.

      Pühade vägi! Kas nii nad siin kohtlevadki oma surnuid!? mõtles Lassiere. Sisimas mõistis ta, et tegelikult ei norinud ökoloog tüli. Ta lihtsalt konstateeris fakti. Nad ei olnud lahingus, kuid olid raskel missioonil ja selline hulk inimesi, sellisel maastikul, täitmas selliseid ülesandeid – õnnetused olid tõenäolised juhtuma ja mõnigi neist võis lõppeda väga õnnetult. Saast küll… siunas ta mõttes iseennast. Ta oli liiga kurnatud, liiga väheste kogemustega selle jaoks, mis siin toimus, ja kerge oli kaotada ohvitserile kohast väärikust. Ta pidi juhtima, mitte virisema!

      Lassiere tõusis ja korjas oma asjad kokku.

      „Tänud joogi eest, hr Reese,“ ütles ta. „Ja eriti nende andmete eest!“

      Reese tõusis ja naeratas jälle oma naeratust.

      Nad astusid koos uksest välja. Sadu oli järele jäänud, kuid õhk oli Lassiere’i jaoks lämmatavalt niiske. Frohide oli jätnud maha neli sõdurit – kapten peab olema turvatud, eks ole! Mehed istusid vihmapausi ära kasutades sealsamas lapikul kivil ja tõmbasid suitsu, kuid kargasid kapteni ja ökoloogi väljudes püsti ja võtsid valveseisangu.

      „Vabalt, poisid,“ ütles Lassiere. „Suundume majutusse. Relvad valmis, silmad-kõrvad lahti… See siin pole jalutuskäik pargis!“ Ta vaatas muigega Reese’ile otsa.

      „Proua,“ ütles ökoloog kummardades. „Järgnege mulle.“

      Ta juhatas sõdurid üle platsi ja mööda võsavaherada kaardil näidatud suure hoone juurde.

      „Öelge mulle, hr Reese, miks teid nimetatakse eestkõnelejaks?“ küsis Lassiere enda ees sammuvalt ökoloogilt.

      „Kuidas siis veel?“ vastas Reese küsimusega.

      „Hmmm… Näiteks baasiülem või juhataja või midagi sellist. Ma ei tea… Doktor? Te ju olete ökoloog…“

      Reese vaatas korraks üle õla naisele otsa ja noogutas. „Tõsi, minu peamised ülesanded on seotud siinsete ökosüsteemide uurimisega. Mul küll puudub formaalne haridus, aga julgen siiski väita, et mul oli hea õpetaja… Kuid ma ka kõnelen. Me kõik kõneleme, see tähendab, et kui on vaja teha mingeid otsuseid, mis mõjutavad paljusid, siis me teeme seda üheskoos ja igaüks ütleb, mis tema asjast arvab. Antud juhul olen ma eestkõneleja selles tähenduses, et kui me kõik teiega räägiksime, tekkiks sellest palju müra. Mõttetut, seosetut infot, mis ei oleks kellelegi kasuks. On vaja kedagi, kes teiega kõneleb. Seda, mida me arvame. Siis, kui selleks peaks vajadus tekkima.“

      Lassiere seedis kuuldut. „Teil ei ole siis alalisi juhtimise ja valitsemisega seotud institutsioone?“ küsis ta.

      Hämaruses kõlas ökoloogi naer. „Ei, milleks meile need? Me saame niisama ka hakkama. Ei ole vaja kellelgi oma nina teiste asjadesse toppida, teiste elu korraldada, selle üle valitsema kippuda.“

      Nad jõudsid võsa vahelt läbi. Suure kaarhalli ümber oli СКАЧАТЬ