Usk on uskmatus. Jaan Kaplinski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ometi anda kirjelduste taolisi sõnastusi ja nõutakse nende tunnistamist ja nendest kinnipidamist ka siis, kui inimesed neid ei mõista ja on üsna kahtlane, kas mõista saavadki.

      Läänemaises usus, siis väga suuresti ka kristluses, on igasugune usk tugevasti seotud usuga keelesse ja loogikasse. Sakraalne keelekasutus matkib loogilist. Sakraalsed laused (näiteks usutunnistus) on antud kirjeldustena. Kuigi need kirjeldused ei ole normaalsed kirjeldused ja järelikult ka mitte ühetähenduslikult õiged või valed, on usklikkudelt nõutud nende tunnistamist õigeks, valdavalt isegi ainuõigeks. Kuigi seal, kus Aristotelese loogika tingimusteta ei kehti, ei saa ainult üks kirjeldus olla õige ja kõik teised valed. Kirjeldamatut saab kirjeldada paljudel erinevatel viisidel, mis kõik on ühtaegu õiged ja valed. Loogikaseadusi kasvõi ühes punktis ignoreeriv teoloogia ei saa tegelikult olla ühene: peaks olema palju võrdväärseid teoloogiaid, teoloogia peaks olema pluralistlik.

      Teoloogilist pluralismi kirik aga varasematel aegadel taluda ei saanud ega saa hästi nüüdki. Püütakse säilitada aristotellik kirjeldusviis, mis saab olla lihtsalt ja üheselt tõene või väär – nii on tagatud kiriku ja kristluse organisatsiooniline ühtsus. See toetub mingi teoloogia näivale loogilisele ainuõigsusele. Rangele intellektuaalsele analüüsile ta vastu ei peaks – sellist analüüsi aga välditakse. Välja arvatud mõnes sakraalses vormelis, on hoidutud väljumast kodukeele ja koduloogika piiridest. On säilitatud maailma, isegi niisugust imet nagu Kristus sisaldava maailma, loogilisus ja kodusus.

      See näitab taas, et usu põhifunktsioone on meid maailmaga lepitada, maailma nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt talutavamaks muuta, olgu või intellekti enda piiramise hinnaga. Usu intellektuaalne külg avaldub selles, et ta aitab meil ignoreerida vasturääkivusi ja paradokse ning lugeda õigeks üht võimalust seal, kus tegelikult kumbki ei pruugi õige olla. Usu emotsionaalne külg, millele on seni hoopis rohkem tähelepanu pööratud, avaldub selles, et me kaldume ikka pidama õigeks meeldivamat, positiivsemat võimalust. Me usume pigem seda, et Jumal on olemas, kui seda, et teda ei ole, kuigi väga võimalikult kumbki väide ei ole korrektne. Me usume muidugi pigem seda, et see Jumal on hea, kui seda, et ta on halb. Me usume igavest elu, õigluse lõplikku võitu kasvõi viimase kohtupäeva kaudu ja paljut muud.

      Meie usk on tihti otsekui olemasoleva maailma täiendus ja parandus – paneme talle juurde selle, mis siin puudu on. Kristlase usk annab talle igavese hea isa, igavese elu tema juures, õigluse, andeksanni ja armastuse. Muslimit ootab pärast surma paradiis – kaunis aed kaunite neidudega. Hindu ja buddhist loodavad vabaneda halvast karmast, oma pahade tegude koormast ning koguda head karmat ja selleläbi sündida järgmises elus soodsamas kohas. Kommunist usub nagu teisedki, et praegustel vaevadel ja puudustel on mõte ja õigustus – me kannatame tulevase õnneliku elu pärast ja nimel.

      Meie ajal on loodetud inimest usust vabastada. Tegelikult oli siin pigem tegemist tema pööramisega uude usku, varasemal ajal tähendas see usku revolutsiooni ja proletariaadi diktatuurisse, hiljem rohkem sellesse, et Nõukogude Liit on kõige parem riik maailmas ja kõik, mis meie riigijuhid ütlevad ja teevad on tingimata õige. Selline usk ei saa muidugi kaua kesta, mõne aja aga täitis ta oma funktsiooni päris korralikult. Nüüd näib ta olevat hääbumas ja huvitav on, mis tuleb tema asemele. Ilmselt mitte valgustatud ateism või agnostitsism, vaid taas mingi segu usust ja unustusest, usust ja meelelahutusest.

      Praegu näib religioon Ida-Euroopas olevat populaarsem kui kunagi ja ka populaarsem kui Lääne-Euroopas, kus inimesed elavad palju turvalisemas ja huvitavamas maailmas. Võiksime öelda, et Idas domineerib ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks usk domineerima unustuse üle, Läänes on vastupidi.

      Nagu ma alguses juba nimetasin, on usk ja meelelahutus – kõhklen ikka, kas eelistada “meelelahutust” või “unustust” – üksteisele lähedased. Võiks peaaegu öelda, et meelelahutus on rikaste usk ja usk on vaeste meelelahutus. Ning kuna Läänemaailm on rikas, lubab ta inimestel leida lohutust ja elada paremas, korralikumas ja hubasemas maailmas ilma sellesse uskumata: see maailm luuakse lihtsalt tehniliste vahenditega, mille hulgas eriline koht on illusioonitehnoloogial – kinol, televisioonil, videol, meelelahutusmuusikal, ent ka alkoholil ja narkootikumidel, mis aitavad inimestel rohkem või vähem ignoreerida seda ebameeldivat nähtust, mida nimetatakse tõeluseks, kui parafraseerida Itaalia filosoofi ja kirjanikku Umberto Ecot. Vaevalt on usul Läänemaailmas erilisi perspektiive seni, kui läänemaailm ei muutu vaesemaks. Ega ilmaaegu usumehed ole eriti vihased kõlvatuse, meelelahutuse ja toreduse peale – nendes nähakse konkurente. Kui püüda mõelda roheliselt, on usk ilmselt keskkonnale ja sedakaudu ka inimsoo tulevikule ohutum ja seega perspektiivsem nähtus nagu tuuleenergeetika ja päikesesoojaga majade kütmine. Tuleviku-utoopias võivad siis meile kangastuda maastikud tuulerataste ja kirikutega või näiteks pühade hiitega.

      Ent peale tehniliselt organiseeritud unustuse-meelelahutuse kohtame tihti ka lihtsat elementaarset unustust, inimese soovimatust tõde teada, tõelusega kokku puutuda. Ma mäletan, et mina kohtasin seda murdeeas, kui äkki tundsin, et olen üksi: sõbrad, kellega seni olin igasugu asju arutanud, tõmbusid eemale ja ei soovinud enam rääkida tõsistest asjadest nagu elu, surm, armastus, luule. Ma ei saanud siis aru, mida see tähendab, nüüd olen aga jõudnud veendumusele, et inimese elu kõige tõsisem kriis ongi tema kokkupõrge tõelusega, mis üldjuhul tuleb murdeeas, siis kui noore inimese elujõud kahaneb, osa sellest pöördub seksuaalsfääri, valmistub uue elu sigitamiseks ja seeläbi jätab inimese enda vähem kaitstuks kui seni. Lapse elujõud on nii tugev, et ta kannatab tõelust välja ja tunneb selle vastu rohkem huvi kui hirmu. Murdeeast saadik on asi teisiti: täiskasvanu tunneb rohkem hirmu tõeluse ees kui huvi tema vastu. Muidugi on erandeid, aga neid ei ole palju. Ning need erandid võivadki alguses olla hämmastuses sellest, miks keegi nende senistest sõpradest ei taha enam millestki tõsisest rääkida, miks nad räägivad šabloonselt bravuursete fraasidega, käituvad rituaalselt ja hoiavad isegi eemale sellest inimesest, kes tunneb huvi tõsiste asjade vastu ning oleks valmis nendest rääkima. Ma ei ole selle kohta kuskil midagi lugenud, arvan aga, et selline elementaarne unustus on hoopis olulisem ja tugevam jõud, kui võiks mõelda. Temast ja temaga seotust tuleks veel juttu teha.

1989

      USK JA USKMATUS

      Kui saame aru, et elu ja maailm, millesse oleme sattunud, on paradoksaalsed, absurdsed, et neid ei saa päriselt mõista, seletada ja nendega ei saa päriselt leppida, on meil kaks teed – uskuda, et elu ja maailm ei ole paradoksaalsed ja absurdsed, või oluline osa elust ja maailmast üldse unustada. Tundub, et me ei suuda ei intellektuaalselt ega emotsionaalselt võtta asju nagu nad on – kogu tõde oleks lihtsalt väljakannatamatu. Sellised on juba mõned tema osakesedki nagu tõde surmalaagritest – Auschwitzist või Kolõmast, tõde Etioopia näljahädast või lihtsalt tõde armsa inimese pikast ja vaevalisest suremisest. Pealegi ei ole me üksi kannatamas – kannatavad ka loomad ja mine tea, võibolla ka taimed.

      Segu kahest rohust – usust ja unustusest – on inimsoo kannatusi mõnevõrra leevendanud, kuigi pole meid teinud leebemaks oma väiksemate vendade – loomade vastu. Me käitume endiselt samamoodi kui meie kauged esivanemad – ei söö oma lähemaid sugulasi, tapame ja praeme aga rahulikult kaugemaid, loomi, linde, kalu. Ning ka humaansetes Lääne demokraatlikes ühiskondades mõeldakse välja loomade surmalaagreid – linnu-, sea- ja veisevabrikuid. Võibolla on kord tulevikus meie järglastele suur mõistatus, kuidas me saime nii põhjalikult unustada selle, mis oli karbonaad või kalaroog enne ja kuidas ta meie lauale jõudis. Ka need meie hulgast, kes peavad end vagaks, ei mõtle sellele; veel vähem lasevad nad end häirida, et nende Jumala poegki alustas pidulikku jumalagajättu sõpradega sellest, et lasi tappa ühe kauge sugulase – lambatalle.

      Näiteid meie soovist ja võimest uskuda ning unustada peaaegu kõike võib tuua väga palju, nii palju, et see võib sünnitada meelemasendust. Ja pealegi, ei ole arvatavasti mõtet usu ja unustuse vastu võidelda. Inimene ei pöördu nende poole halvast tahtest, vaid sellest, et usuta ja unustuseta ei jaksa ta lihtsalt elada.

      Tegelikult СКАЧАТЬ