Tasuja. Eduard Bornhöhe

Чтение книги онлайн.

      "Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun sinu täku selga, sina võta minu mära – muidu hakkan kohe koju traavima.” Ja ähvarduse tõenduseks hakkas ta mära pead ümber kiskuma. Jälle otsis Jaanus silmadega tuttavast kohast nõu ja vaigistust – ja kangekaelne junkur sai oma tahtmist. Jaanus ronis õhates täku seljast maha ja upitas Oodo üles. Ise istus ta vagase mära selga, üleskeevat pahameelt vai gistas sõbralik naeratus Emmi näol.

      "Pai Oodo,” palus viimane südamlikult, “jää meie juurde, sõidame ilusti ühes. Ja nüüd hakkad oma vanaisast jutustama, eks, Jaanus?”

      “Räägi seda, kuidas ta karja hunte maha lõi ja puu otsa riputas,” nõudis Oodo, kuningliku toredusega kõrgelt alla vaadates. Jaanus juhtis mära Emmi omaga joonde ja hakkas jutustama. Ta ei unustanud sellejuures kordkorralt murega Oodo poole piiluda. Nad ratsutasid üle rohu ja lilledega kaetud nurme, mis kaugemal aga künklikuks ja auklikuks läks. Veel kaugemal algas mets, mille sees Prohveti-Pärdi koobas – reisi lõppsiht – seisis. Kui Jaanus oma jutuga sinnamaale oli jõudnud, kus tugev Vahur otsib huntide ülesriputamiseks parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi, vilistas; täkk hüppas õhku ja pühkis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagajärele.

      “Oh jumal!” karjatas Emmi.

      "Katsume nii ruttu kui saame järele!” ütles Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad, kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul koormata edasi tormas, kuni metsa kadus. Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi. Jaanus kükitas junkru keha juurde, rebis ta riided lahti, surus kõrva südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: “Ta pole muud kui minestanud – vist peapõrutuse pärast.”

      “Aga ta ärkab jälle ellu ja saab terveks?” hädaldas Emmi.

      “Kui ta ärkab, pole tal vist enam kondivalugi. Aga me peame ta nüüd Prohveti-Pärdi juurde kandma. Istu sina jälle hobuse selga ja võta minu mära oheliku otsa. Ma võtan Oodo selga. Küll me ta ellu toimetame.” Sellega tõstis ta hingetu keha maast ja hakkas vahvasti edasi sammuma. Emmi, märad ja Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud.

      5. peatükk

      Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus – tema päris nimi oli Bartholomäus ehk Bartel Löwenklau – istus oma koopa suu ees madalal puupingil, kujutades vanadust ja vagadust, käed ristis põlve ümber. Tema vanad, kuid imeliselt läikivad silmad vaatlesid puulehtede liikumist, kuna tasane tuuleõhk neid kiigutas. Kord mühas äkiline hoog metsaservalt, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned keerlesid murtult maha. Nad olid niisama head kui teisedki, aga neid murdis ootamatu hoog. Onne asi. Ja selle ohvriga rahul, vaikis tuul ning läbisegi paisatud lehed kohendasid end paigale, nagu poleks midagi juhtunud.

      "Ühed langevad, teised püsivad,” ümises vanamees; “ei või ühesugune õigus maailmas valitseda. Uks kaob teenimata hädas, teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab, kui pea kord enese kätte jõuab? Ei maksa nutta, ei maksa õnnetuste üle kurta.”

      Vanameest valdasid mälestused.

      Unustuse hõimust tõusid ammu mööda läinud ajad. uhke rüütli noored elupäevad. Siis elas ta külluses, lõbutses, armastas. Siis ratsutas ta raudriides, toredalt ehitud täku seljas võidumängule ja võidule. Tema mehine kuju köidutas kõige ilusamaid silmi. Tema tugev käsivars sirutas kanged vastased liiva peale. Ja õhtul puhkas ta kusagil magusasti lõhnavas kambris ja kivikõva sõjamehe lõvihääl rauges pehmeks, araks armastuse sosinaks.

      Siis kutsus keiser teda sõtta kaugele maale. Truu rüütel täitis kohust, kiskus end mõrsja käte vahelt lahti ja tõttas truuduse vandeid kaasa võttes otsekohe võitlusse, kus vaprate tegude järel tema väesalk viimaks lüüa sai. kuna teda ennast kangema vaenlase oda rabas ja hingetuna võõrale pinnale paiskas. Lahingu torm mühises mööda, halastajad maainimesed tõstsid haavatu üles ja viisid oma koju! Palavik raputas mõne nädala nõrkenud keha, surm istus kord juba sängi äärel, lugedes minuteid, et pingule tõmmatud elulõnga läbi lõigata. Aga lahked neiusilmad valvasid haige üle, pehmed virgad käed kohendasid kõvaks läinud aset, kastsid kuivanud huuli magusa märjaga, meelitasid põgenevat hinge rohtudega tagasi. Ja kondine tont sängi ees peitis nurisedes vikati selja taha, taganes iga päev sammu ukse poole, põgenes viimaks oma koledasse kodusse.

      Ühel hommikul lõi paraneja silmad lahti ja vahtis otsekohe kahe ilusa silma sisse, mis naeratades tema pea kohal ilmusid ja kohe jälle kadusid.

      “Ära põgene, ingel!” sosistasid haige huuled.

      “Oled sa minu Helene?” Ilusad silmad jäid kadunuks. Haige rüütli noorusjõud hakkas häbenema, sirutas ennast, rabeles ja heitis haiguse välja. Paari päeva pärast tõusis noormees sängist ja võis jumalat ning heldeid hoolitsejaid südamest tänada. Siis võttis ta rännukepi ja läks tubli maarahva õnnesoovide saatel kerge südamega teele. Kaks ilusat silma vaatasid talle kahetsedes järele, kahvatud huuled sosistasid:

      “Nüüd läheb ta oma Helene juurde.” Ja siis tuli suur pööre, mis vana tarka enam nutma ei pannud, see raske Õnnetus, mille üle ta enam ei kurtnud:

      Saksamaal möllas kodusõda kahe keisri vahel ", seal vältas jälle esimese Habsburgi poolt kord asjata sõideldud rusikaõigus. Rüütel Löwenklau leidis mõrsja teise mehe kaisust, oma lossi põletatult, maad vaenlastest laastatult ja ära võetult. Ta otsis õigust, aga polnud mõistjat; ta katsus ka Õnne rusikaõigusega, kuid selleks puudus jõukus. Ta läks kloostrisse, aga munkade välispidine püha paiste ja kodune koeraelu tegid temale kloostrielu jälgiks. Ta kaotas himu inimeste seas elada, rändas kaua mööda ilma, uuris loodust ja tema saladusi. Viimaks sattus ta Eestimaale ja leidis siin soovitud rahupaiga. Tema koobas oli madal ja seestpidi ilma iluta. Aga jahe selge ojake sirises alt mööda, peegliks lilledele, kes ennast tema sees uhkusega vahtisid, isekeskis visistades: “Ui, ui, kui pisikesed, peenikesed me oleme! Ui, ui, kui kauni karvaga ja lõbusa lõhnaga! Ui, ui!” Ümberringi tõusid kõrged, toredad puud pilvede naabrusse, sealt jahutavat tuult ja kosutavat vihma maha meelitades. Ju kui tuulehoog neist läbi kohises, siis liigutasid nad heas tujus oksi ja kähistasid lehtedega: “Ohoo, tohoo, tuuleõhuke, õõtsuta meid! Õõtsuta, õõtsuta õrnasti, hellasti. Ooh, kui hea, oh-ohoh! Ohohohooooh!” Vanamees oli sügav loodusetundja, kes metsarohtude arstivaid jõudusid kasutada mõistis. Ta oli ümberkaudse vaese rahva arst, keda kui imetegijat austati. Tema ise ei salanud ilmaski rohtute loomulikku jõudu ega püüdnud nõia nime saada. Siiski uskusid talupojad kindlasti, et ta üleloomulikke asju tunneb ja vaimudega läbi käib, ja austasid seda enam. Niisugune mees oli Prohveti-Pärt – üks pimeda keskaja vähestest valgusekujudest.

      6. peatükk

      Ähkides jõudis Jaanus oma koorma ja seltsiliste – Emmi, hobuste ja Tarapitaga üksiklase koopa juurde, kus ta ikka veel uimase Oodo pehme muru peale pani. Prohveti-Pärdile seletas ta lühidalt, mis sündinud oli.

      Vanamees katsus veidi junkru pead ja liikmeid, kadus siis koopasse ja tuli pea, läbipaistva märjukesega täidetud klaasike käes, tagasi. Selle klaasikese suu hoidis ta Oodo nina ees. Kui minestanud poisile märjukese hais ninasse oli tunginud, hakkas ta kohe liigutama, tõmbas korra sügavasti hinge ja lõi silmad lahti.