Vend. Rein Raud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nad nägid mu vanaisa perekonnanime, ja tema õla tagant piilumas kõiki tema esivanemaid aegade algusest peale. Ja kui virvendus hajus – aga see juhtus kohe, kui ma ütlesin midagi, mida nad tegelikult ka kuulsid – siis nad põgenesid, kes kuidas, mõni ei ütlenud head aegagi. Kas tead – kui kõik see alandav protsess läbi sai ja nad olid minult välja petnud kõik, mis meil kunagi oli, ja ma olin lõpuks maandunud siia, milletagi, midagi oskamata, ainult kimp mälestusi kuklasse hingamas, siis esimese hooga tahtsin ma küll nutta ja karjuda, aga pärast seda sain aru, et tegelikult oli mul hea meel. Selle üle, et kõik see on nüüd läbi. Et ma olen vaba. Et ma olen ma ise. Ja et edasi läheb mul nii hästi või halvasti, kui mul läheb, aga et see on ainult mu enda tegemine.

      Ta neelatas korra.

      – Mul on tänini raske, jätkas ta, kui mõned inimesed mind vanast harjumusest veel teretavad, justkui ma oleksin endine. Ma ei oska neile vastata, ometi teevad nad seda – õpetaja Sool või proua Simbel või kaksikud poisid Hendrik ja Hindrek, – nojah, mis poisid nad enam – kelle ema oli kunagi Villas kokk, või siis Gabriel, tead küll, see vanapoisist fotograaf, kellesse ma olin gümnaasiumi ajal tükk aega vastu tahtmist, aga seda lootusetumalt armunud. Kuidas nad ei näe? See ei ole mina, keda nad tunnevad.

      – Saan aru, ütles vend.

      – Ei sa saa midagi, ohkas Laila. – Sa mõtled ikka, et ma olen tegelikult ka selline nagu sina. Tugev. Kes jaksab kõike.

      – Ei, vastas vend. – Ma ei mõtle sinust seda, mida ma ei näe, sest sind ma armastan niimoodi. Aga mulle paistab, et sa oled lasknud endal teisele poole painduda. Võib–olla on nii mugav, aga kindlasti ei ole nii õige, ja veel valem on süüdistada selles maailma. Ka lookas laudade vahelt võib näljasena läbi kõndida see, kes ei siruta kätt.

      – Ma ei taha neilt midagi. Mitte midagi.

      – Seda ma ütlesingi, ütles vend.

      Küllap see on telegramm, või siis on postiga tulnud näiteks mõnest kaubamajast nii suur kataloog, et ei mahu postkasti ära, mõtles naine trepist alla tõtates, sest kes see muu ikka praegusel kellaajal nende uksekella helistaks. Köögiuksest möödudes jõudis ta märgata paberilehte laual – aga sellega jõuab ka hiljem tegelda, niikuinii on abikaasa jätnud talle nimekirja toiduainetest, mida on vaja poest tuua, ja instruktsioonid selle kohta, mida ta õhtusöögiks soovib. Praegu kohendas ta oma hommikumantli hõlmu, lükkas käe läbi pisut sassis juuste ja tegi ukse lahti.

      Trepil seisis üks täitsa võõras mees, selline tugev ja päevitanud, üldse mitte mõttetu, rändurisaapad jalas.

      – Ma olen nii aru saanud, et teil on aednikku tarvis, ütles see mees.

      – Tõsi jah, oleme abikaasaga paar korda arutanud, et aed tuleks korda teha, ütles tema. – Aga konkreetsemalt me midagi otsustanud ei ole, lisas ta kohe. – Siin ees niidame ise muru, tagapool on jälle kangesti räämas ja seal on ju nii palju ilusat maad.

      – Sellepärast ma tulingi, ütles mees. – Lubate sisse astuda?

      – Loomulikult, noogutas tema, unustades korrapealt kõik, mida abikaasa oli võõraste inimestega suhtlemise kohta õpetanud.

      – Pidev töö mind ei huvita, seletas mees. – Aga kui soovite, võin ma Villa aia suhteliselt kiiresti restaureerida samasuguseks, nagu ta algselt oli, nii et kui siis kedagi tema eest püsivamalt hoolitsema palkate, on tal üpriski lihtne oma ülesannetega toime tulla. Ärge kartke – mul on kogemusi. Olen Inglismaal saanud samaga hakkama mitmes maamõisas, ja siis tegime veel korda ka paar jahilossi Wittenbergi lähedal, aga seal tegutsesin ma koos kohalikega, sest sakslased ei usalda neis asjus eriti välismaalasi. Muide, nende käest õppisin ma ka päris palju juurde.

      – Väga muljetavaldav. Äkki soovite teed või kohvi…või hoopis midagi muud?

      – Klaasi vett ehk paluksin. Kui lubate, siis on mul siin kaasas üks paber – üks leping – mille jätaksin teile läbi vaadata. Kindlasti tahate selle ka oma abikaasaga läbi arutada.

      – Just – selliseid asju me otsustame alati ühiselt.

      – Nii ma arvasingi. Ja küllap on tema ka Villa tegelik omanik?

      – Ei…õigupoolest on maja ja varad minu nimel. Mu abikaasa on tegev ärialal ja ta arvas, et nii on parem, mina sellest suurt ei taipa.

      – Kuidas iganes teil mugavam, naeratas mees. – Kui lubate, astun läbi homme samal ajal, täidame lüngad ja ma asun tööle.

      – Jään teid ootama.

      Nii meeldivalt erandlikud on need päevad, kui ka minul on mehele rääkida mõni ootamatu uudis.

      Hiljem õhtul, kui abikaasa kodus, tuligi see talle jälle meelde.

      – Tead, Mikk, üks kummaline mees käis siin ennast meile aednikuks pakkumas.

      – Tore, ütles Mikk silmi ajalehelt tõstmata.

      – Nii et täna on jälle see päev, naeratas Laila, kui antikvaar poe uksest sisse astus.

      – Nii on, vastas antikvaar õnnest särades. Ta oli käinud juuksuris ja lasknud oma habeme korrapäraseks pügada, tal olid seljas tema parim sinine ülikond ja tärgeldatud kraega valge särk, ees must lips kuldse nõelaga ja isegi oma jalutuskepi oli ta välja otsinud, mille luust nupp oli nikerdatud lõvipea kujuliseks.

      – Ma tahaksin näha autot, mis kinni ei peaks, kui ma selle üles tõstan, et üle tee minna, naeris ta.

      Poes oli parajagu inimesi – üks noor abielupaar, kaks sümpaatset, oma elus veel mitte midagi olulist kaotanud inimest, kellest Laila kohe aru sai, et neile võib näidata ka kõige olulisemaid aardeid, sest neil pole niikuinii raha, et midagi ära osta. Naisest oli näha, et kõik siin rääkis temaga. Aga kui Laila laotas tema ette letile nukumaja mööbli, jäi ta täiesti vaikseks, peaaegu liikumatuks, nagu oleks ta üleni kogunenud oma silmadesse. Juba nende noorusest oli aru saada, et nad ei saanud olla veel väga kaua abielus olnud, sellepärast mees ei tundnudki oma naist veel piisavalt, et taibata, mis toimub, aga Laila leevendas tema kärsitust suure mapi vanade maakaartidega ning võttis ühelt pähklipuust toolilt istumist keelava lindi pealt, et mees saaks neid laua ääres uurida. Harilikult antikvaar pahandas, kui Laila midagi taolist tegi, kuid mitte täna – oli ju see päev.

      Antikvaari poeg oli pealinnast käimas. Äriasjus, aga ikkagi.

      – Arvatavasti ma pärast lõunat enam ei tule, lausus antikvaar. – Felix ütles, et tahab minuga millestki rääkida, ja võib–olla on see pikem jutt.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне СКАЧАТЬ