Tulen öösel sulle koju. Aapo Ilves

Чтение книги онлайн.

      Hansa panka vei

      ma. Uma

      perämidse tsilga.

      Esi rüäst ta tei

      ja tempse.

      Inämb ma ei pelgä,

      et või tulla mõni ull

      ja üüldä,

      et oll nätä -

      sammagonni ait,

      a Eestih

      tuud tohe-es tetä.

      Hansa panga nukah sais ja

      tiin taah hääd protsenti.

      Inne esi või säält maitsa,

      tõõsõ’ saa-õi senti.

      Nii, ku tsuvva’ jalga saava’,

      seto’ Vinnemaale läävä’.

      Teevä’ hummogu jo varra

      piiri pääle jäŕekõrra.

      Mille naa’ ei kotoh püsü?

      Olõ esi’ miis ja küsü

      naade kääst, et mille nii.

      Seto om jo hitra miis.

      Seto tiid, kuis nahka kuuri,

      lää õi pottega ta vuuri.

      Kate pääga kulli maale

      sõit ja sääl võtt kuurma pääle.

      Rahanummõr sääl tekk duubli -

      kroonist saat päält kate ruubli.

      Viina, pentsu, pentsu, viina,

      Bellomorkanal ja Priima.

      Nii, ku tsuvva’ jalga saava’,

      seto’ Vinnemaale läävä.

      Tiidku toda egä hoŕo -

      sääl om setolt võetu moro.

      Ku saas seto sätti piiri,

      võtas tagasi Kuriili’.

      Setomaa, ku müüdä nüüri,

      õigõlõ juusk Hiina müüri.

      Postkontor kinni pantu

      ja aoleht kah käü õi

      ja poodi mant om kaonu

      tuu Vello, kiä tan jõi.

      Tuu arvada om tollõ,

      et müüja Soomõ läts.

      Läts kõrras, a no kõnõldas -

      tal niigrega om lats.

      Ja koolitarest müüdä

      ku kõnni, pelgä tuud,

      et tare satas sälgä,

      ku tormi murtu puu,

      sest opma latse’ lüüdu

      Kaagverre, Puiatu

      ja tare kate krooni iist

      om maaha huiatu.

      Ku tiiäs, mis saa mäkist…

      No arvada, et tuu -

      naa’ kiäki lakja käkis,

      ku mõtsa’, jõõ’ ja suu’ -

      kõik lüvväs kilekotti

      ja maaha müvvetäs

      ja devalveerit kruunõga

      siist ullõ püvvetäs…

      eestläne olla om umbõlõ hää

      ku postiga tellitu vahtsõnõ pää

      ta olgõlõ säti ja ütlõ: miä tuust

      et tettü ta olõ-i kõvõmbast puust

      sõs kimmäle ilosa mõttõ om pään

      ku pääle om kirotet “meid in tsapään”

      ja arvada tulõ et viil olõs aus

      ku süämele tunnistust müü miki maus

      ma olõ nii hitra ku olõ-i viil nätt

      mul all omma jala’ ja külen kats kätt

      ma võlsi ja varasta ku kiäki jätt

      mu elojärg nõsõs ma olõ-i pätt

      ma tiiä kon lomp asus kunna kun umma’

      ja tävvegä naara ku naabril lätt summa

      ma mõistä jo kõnõlda “velkomme tuu”

      mu olgõ pääl vahtsõnõ pää miä om puu

      mu esä oll kõva miis esi niisamma

      ku kugista neftiga segätü kamma

      ja СКАЧАТЬ