Minu postipoiss. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      Minu postipoiss

      Vähemalt kolm korda aastas – lihavõtteks, nelipühiks ja jõuluks – sõitsin endisel ajal ühest Balti raudteejaamast postiküüdiga paarkümmend versta Soome lahe poole. Kaks või koguni kolm korda juhtus mulle sama postipoiss küütijaks, pärast soovisin teda jaamapidajalt ise selleks ning minu soovi täideti sõbralikult, kui Hindrek kodus ning sõitmiseks prii juhtus olema.

      Me olime headeks tuttavateks saanud. Et ma küllalt baltlane ei ole, kes pikemat jutuajamist teenijate inimestega kombe- ja seisusevastaseks peab, siis lühendas lobisemine postipoisiga mu igavat teekonda märksa. Hindreku jutt meeldis mulle. Sel oli mõnu. Igaks toiminguks on vaja annet ning maitset, kui see peab meeldima, isegi saapa jalgatõmbamiseks, isegi nina nuuskamiseks. Hindreku kõnelemisest märkasin mõlemat. Ta ei olnud pooltki sõnaküllane muliseja, ta kõneles kaunis vähe, aga mis ta ütles, see oli hästi öeldud, see käis pihta.

      «Minu postipoiss», nagu teda taotsesin hüüda, oli ühe käega. Vist oligi see tema kehaline viga eelkõige mu huvi tema kohta äratanud ja aegamööda säilitanud. Imetlesin juba esimesest sõidust peale seda osavust, seda tõket tundmata väledust, millega Hindrek oma ühe käega kõiki neid talitusi sooritas, milleks teistel kahest käest vahel küllalt ei ole. Harjumuse ja harjutamise mõjul oli ta oma puuduva kehaliikme nähtavasti ammugi unustanud. Kus vaja, seal tarvitas ta teise käe asemel hambaid, lõuga, rinda, jalgu. Ta rakendas hobused ette üksinda, juhtis nelja hobust oma ainsa ning pealegi pahema käega, lühidalt – tegi kõik, mida teevad kahekäelised, ja isegi enam. Parem kuuekäis, õlani tühi, seisis tal alati vöörihma vahel kinni. Niipea kui ta sealt vallandus ja hakkas lipendama, pistis pahem käsi ta uuesti rihma vahele.

      Ma ei teadnud, missuguse õnnetuse läbi Hindrek nii tarvilikust liikmest ilma oli jäänud; kord küsisin selle järele, aga vastusest, mis mulle anti, märkasin, nagu oleks Hindrekul vastumeelt asjast lähemalt kõnelda. «Jäi veski vahele,» kohmas mees, «olin siis veel poisike.» Ta hakkas hobuseid nõõtama ja tegi siis teist juttu.

      Sellest oli juba peale aasta möödunud, kui ühel kevadisel õhtul jälle Hindrekuga tuntud teed sõitsin. Ei tea, kuis see juhtus, aga suu lipsatas mul taas küsida Hindreku kadunud käsivarre järele. Minu üllatuseks kostis aga postipoiss seekord: «Käisin jahil, püss läks käest lõhki, põletik lõi haavale sisse …»

      Kas ta oli vahest tüdinenud kõigile järelepärijaile ühte ja sedasama vastamast või oli tal asja oma õnnetuse õiget lugu salata, seda võisin nii ja teisiti oletada. Kuid ma olin uudishimulikuks saanud ning ütlesin seepärast sõbralikul toonil: «Kuule, sõber, sa luiskad. Kord jäi su käsi veski vahele, kord jälle lõhkes sul püss. Tunnista mulle nüüd, kumb jutt on vale, või on seda vahest mõlemad?»

      «Kas ma’s rääkisin kord veskist?»

      «Mis sa veel küsid! Pole sugugi ilus heale sõbrale sedaviisi hambasse puhuda.»

      Hindrek köhatas, nõõtas, salvas piitsaga ja nihutas end pukil edasi-tagasi. Nägin kõrvalt, et ta nägu oli häbelikul, kohmetul muhelemisel. Aga ta ei lausunud sõnagi.

      Õhtu oli vaikne ja kaunis. Õhus valgus midagi, mis täitis sooned elu ja rammuga, lõbu ja iharusega. Loojenenud päike oli jätnud taevalaotuse täis hõõguvat armukuma, ning lõhnav tuuleke, mis hõljus üle lillerikka aasa meie juurde metsaveerele, paitas meie palgeid nähtamatu näkineitsi siidpehme käega. Olime mõlemad meeleolus, mille sisimat õnnetunnet ei osata seletada ega eritella.

      Korraga tuli mulle hea uid, nagu säherdune sellisel meeleolul mõnikord tuleb. Mul oli reisipaunas pudel head šerrit. Klaaski ei puudunud. Naudime siis seesugust õhtut ülendatud tundlusel, paisutame rinda veel enam; siis avaneb ehk mu seltsilise suletud suugi. Varsti sädeles vein klaasis, Hindrek pidi peale hakkama. Viisakuse pärast tõrkus mees esmalt vastu, peatas aga viimaks hobused, pistis ohjad põlvede vahele ning sirutas oma kareda päevitunud käe veiniklaasi järele. Maitses ja matsutas, maitses jälle ja tühjendas siis klaasi ühe lonksuga. Näis, kui oleks ta sellest isegi kohkunud, sest ta vahtis natuke aega klaasi põhja, enne kui ta selle mulle kohmetul naeratusel tagasi andis.

      Jõime veel teisedki klaasid. Hindrek laskis end ainult veel vähe sundida. Proovides matsutas ta jälle suud ja ütles siis mõtlikult pooleldi iseenesele:

      «Just seesama – tõesti seesama …»

      «Mis «seesama»?»

      «Ei ühtigi …»

      «Aga sa ütlesid ometi midagi.»

      «Ah soo, – tahtsin öelda, et ma sama märjukest vist kord ennemini olen joonud.»

      «Soo? Kus siis?»

      «Ei mäleta … Sellest on juba liiga palju aega möödas … See oli kord ühel – ühel sünnipäeval …»

      «Kae! Siis oled ju toredaid sünnipäevi pühitsenud. See vein pole odav. Jutusta, kus ja kunas see oli.»

      Kallasin veel kord klaasid täis, jõin ise ja andsin postipoisile. Hindreku päevitunud nägu, mida piiras valkjaks pleekinud pruun habe, muheles juba lõbutundlikult hõrgu joogi mõjul. Ta oli mütsi veidi teise kõrva peale nihutanud. Oma imeselgete vesihallide silmadega vaatas ta järsku vabalt, julgelt ja nagu sügaval uurimisel minu otsa.

      «Härra,» ütles ta, «teie küsite nii palju ja ma ei taha vastata. See pole minust ilus, sest teie olete mu vastu hea ja lahke. Aga vaadake, lugu on see – ma pole veel ühelegi hingele õigust rääkinud, et kuidas ma oma käsivarrest ilma jäin.»

      «Praegu küsisin ju ainult, kelle sünnipäeval sa šerri veini jõid,» vastasin talle.

      «Jah, kullake, see kõik on ju tiks krempel,» tähendas Hindrek, sügades kõrvatagust ja lükates mütsi nüüd teise kõrva peale viltu. Seejuures piilusid ta läikivad silmad ühtelugu minu poole. «See kõik oli samal päeval – aga sest on juba oma seitseteistkümmend aastat möödas,» lisas ta mõtlikult juurde.

      «Ma näen, et sa varjad mingit saladust, Hindrek. Kui sul minu vastu usaldust ei ole, siis ära parem räägi. Ma arvasin, et oleme kahekesi head sõbrad, kes peavad teineteisest lugu. Kui sina teisiti arvad – minugipärast.»

      See mõjus.

      «Ei sugugi, mitte märkigi,» kogeles ta end vabandades. «Ärge seda põrmugi mõelge! Ma tunnen härrat ja tean, mis mul tast tuleb pidada … Aga see lugu – tulise pihta, see lugu –»

      Ta jõi klaasist, mida ta üha käes hoidis, veel ja ma panin tähele, et ta jämedad sõrmed klaasi ümber tasakesi tukslesid. Nähtavasti ta võitles endaga. Ta kulmude vahel punsusid kaks kortsu. Järsku pöördus ta istmel rohkem minu poole.

      «Hea küll, ma tahan siis jutustada. Asi on vana ja – teie mulle kõigiti ustav. Ei tahaks ju – kas mõistate? – ei tahaks ju inimestele lõugu sattuda.»

      Ning Hindrek algas. Ta keel oli veidi pehme, põsed õhetasid ja silmist vilkus imelik kaugelelendav ärevusepilk. Magus unine vaikus puhkas metsaladvikul ja nurmel, kerge hõbedane udu hõljus all jõeorus, millele aeglaselt lähenesime, ja aisakella helin, hobuste kabjaplagin ning vankri vurin sulasid kokku ühetooniliseks, suigutavaks uneviisiks. Ses ümbruses ja sellisel meeletujul kuulatasin oma postipoisi salalugu, millest vist tuligi, et ta minusse nii sügavasti mõjus.

      «Ma olin neljateistkümne-aastane poisike, kui isa mu mõisa toapoisiks pani. Parun ise soovis mind, sest ta ütles isale, ma olevat terane poiss. Isa ise oli sealsamas kutsariks. Oi, ta oli tore kutsar! Kas teate, tal oli habe – ma ütlen – kahe küünra pikkune! Ja tihe nagu vilt! Muidu seisis see põues särgi all, ulatudes vöö vahele, aga kui ta istus pukis, siis laskis teda tuule käes lehvida nagu vaipa. Oi, härra, see oli alles habe! Ei ta olnud juudi moodi must, aga nii mustjastõmmu ja läikis, et lust oli vaadata, ja nii soe ja pehme oli teine, kui СКАЧАТЬ