Uus toaneitsi. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      „Miks kirevase pärast ei taha te siis mitte riietuda.”

      „Ei taha? Oh, parunihärra, kui te teaksite, kui väga ma tahan! Magasinitäie riideid tõmbaksin selga, kui soovite, – aga ma lepiksin ka palja särgiga, ainult pükstega, – ei, koguni üheainsa väikese kobrulehega, kuna- viigilehed meil ei kasva Kas arvate, et mulle lõbu teeb nõnda palja jalu kuni kaelani teie ja kõigi teiste härraste ees seista ?“

      „Kus te riided siis on?”

      „Seda võiksin niisama hästi teiltki küsida, – seda –”

      „Küll nüüd! Te olete joobnud! Ma tahan sedamaid samme astuda, et teie üleannetu mäng lõpeks!” Nõnda hüüdis vana parun ja läks puhkides kiiresti minema. Ta näis olevat tõsisel arvamisel, et nokastanud üliõpilane teda peale kõige ka veel julges pilgata.