Muhulaste imelikud elamused Tartu juubelilaulupeo puhul. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      Siimu peas keerles alatasa küsimus, kuidas vanapiigast edaspidiseks reisiks lahku saada ja Liisuga üksinda jääda. Seal tuli talle Kai ise pooldis appi. Ta kutsus Siimu teistest kõrvale ja küsis närtsinud häälel, kas on veel niisuguseid koledaid veesõitusid tulemas. Ja Siim kostis mureliku häälega, millest sügav kaastundmus kostis:

      „Ei, veesõitusid enam ei tule, vaid Tallinna sõidame siit hobustega ja sealt kihutame raudteel edasi. Aga või see raudteehaigus parem on kui merehaigus! Mõne pureb teine veel palju hullemini ära ning tapab teinekord kah.”

      „No miks sa seda mulle siis kodus ei öelnud!” virises Kaieke. „Ega ma nüüd üksi või tagasi minna. Hea küll, siis sõidame mõlemad maad mööda sinna laululinna; oma jalga ma raudteele ei tõsta, kui seal mind jälle surmatõbi ootab.”

      Oh häda! Kaiega maad mööda, kuna Lõhe Liisu – ei, seda ei tohtinud sündida! Aga kuidas sest lõksust pääseda? Siimu leidlik aju sünnitas aga varsti uue nõu. Ta tahtis Kaiest juba siin lahti saada, muidu oleks see Tallinnani teiste ja temaga ikka ühes sõitnud ning teel polnud võimatu juhus, et Kai veab jutu „raudteehaiguse” peale ning teadjad seletavad, et seda pole olemaski.

      Kuna naisterahvad ühte trahterisse ootama jäid, läksid mehed Tallinna sõiduks voorimehi kuulama. Kuid Haapsalust oli laulupidulisi juba kaunisti läbi läinud ja suur hulk oli neid praegugi koos; nõnda tuli küüdimeestest suur puudus. Kes olid nobedad, need veel said; kes jäid hiljaks, need pidid kas ootama või ilma jääma. Siim muretses meelega ainult kahe inimese tarvis ühes vankris ruumi, ja need kaks pidid olema Lõhe perenaine ja ta ise. Kaiega oli tal teine kavatsus. Ta leidis turult ühe rändava kaupmehe, kes peale raamatute kõiksugu muud laadakaupa müüs, nagu krõmpskaunu, suitsukala, saviriistu jne. Mees ütles enda olevat Tartu poole teel. Ta lai vene vanker oli kaubakaste üleni täis ja isteruum seepärast vähene, aga mees oli siiski valmis hea sõna ja veel parema sõiduraha eest üht teelist peale võtma. Oma rõõmus tõotas Siim talle otse häbemata küüdihinna, jättes selle muidugi Kaie maksta.

      Tõi siis vanapiiga trahterist, seletas, et terves linnas enam ainust voorimeest ei olevat, kiitis oma nutikust, et ta on osanud selle erakordse küüdimehe hankida, ning kahetses väga, et ta Kaiega ühes ei või sõita, vaid jala järele pidavat kõmpima – enesesalgamine, millega Kai tema armastuse suurust võivat mõõta. Et Kai ka teisi kuulis küüdimeeste puudusest kõnelevat, siis uskus ta Siimu ja pidi teekonna ilma temata ette võtma. Lahkumine oli muidugi liigutav. Kummagi silm ei jäänud kuivaks – igatahes mitte mõrsja oma.

      Kai troonis kõrge kasti otsas nagu kukk kirikutorni tipus. Küüdimees andis hobusele piitsa ja vanker hakkas liikuma.

      Oh seda hoolt ja õrnust, millega kehkles ja vehkles isand Sikusarv nüüd Lõhe lese ümber, kui nad Haapsalust Tallinna poole sõitsid! Ta oli peigmees ja toapoiss korraga. Kohendas alatasa Liisu istet, pakkus talle ühte ja teist, ostis talle süüa ja juua – Kaie raha eest muidugi – ning ajas terve tee lõbusasti juttu, et kallikesel aeg igavaks ei läheks. Liisu küsimuse peale, kuhu on jäänud Sitika piiga, vastas Siim lühidalt ja külmalt, seda ta ei teadvat, – mis temal sellega tegemist!

      Kui peolised Tallinna jõudsid, oli rongi minekuni veel mitu tundi aega. Siim läks oma kallikesega „Kolme korstna” võõrastemajja, sest Liisu oli teekonnast väga väsinud ja tahtis paar tundi magada. Pannud armukese ilusti puhkama, sai Siim mahti linnas natuke ringi luidata. Õnneks ei osutunud see talle aga mitte. Oli mees juba teelgi tublisti va kibedat tipsutanud, kestis nüüd see rõõmsa tuju tõttu edasi, ja varsti oli Siimukene „paras poiss”, kes paari ruttu leitud topsivennaga kukkus ühest trahterist välja, teisest sisse, ega mõelnud enne kojumineku peale, kui rahapunga tühjus seda tungivalt nõudis.