Mina ja minu pere. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

      LUGU KODUJÄRVEST

      Aasta kõige toredamad päevad algavad kevadel. Umbes sel ajal, kui ilmad muutuvad soojaks ja maapinnast tungivad välja esimesed rohulibled. Selsamal ajal hakkavad ka linnud laulma.

      See on hästi tore aeg, sest siis on kogu maailm täis igasugu uusi lõhnasid. Kevadel liigub mu nina vahetpidamata.

      Aga iseäranis tore on kevadine aeg veel sellepärast, et siis hakkab Jantsa kalal käima. Ta on ses suhtes täitsa nagu haige. Ta käib kalal peaaegu iga päev. Siinsamas lähedal on järv, mida ta nimetab Kodujärveks ja vaat seal ta käibki. Mind võetakse muidugi kaasa, sest mis kalapüük see ilma Kutsata oleks?

      Ei! Sellest ei tuleks midagi välja.

      Tegelikult olen ma oma elus nii palju kalal käinud, et ma polegi enam harilik koer.

      Ma olen eriline peni.

      Kalakoer.

      Aga selleks, et mind kaasa võtta, tuleb Jantsa alati enne kalaleminekut Mamma poolt läbi. Peale selle hoiab ta siin ka oma kalapüügiasju. Ja kolmandaks põhjuseks, miks ta siit alati läbi tuleb, on see, et Mamma aiamaalt kaevab ta omale kalapüügi tarbeks vihmausse.

      Oma kodu juurest poleks tal neid kusagilt võtta. Seal suurte majade vahel pole sellist kohtagi, kust neid kaevata. Aga siin Mamma juures on hea. Aiamaal on usse oh kui palju. Nii käibki ta neid siin kaevamas.

      Vihmaussid on ühed imelikud elukad. Mina pole neist aru saanud. Kuidas on võimalik, et üks elusolend elab maa all?

      Ei! Niisugune asi näib mõistetamatuna.

      Nad on üldse ühed veidrad elukad: pikad ja väänlevad nagu pesumasina voolikud. Libedad, aga lõhna pole ollagi. Tavaliselt on nii, et igal elusolendil on oma kindel lõhn, aga ussidest ära seda üldse loodagi. Nad lõhnavad ainult mulla järele, aga see on ka kõik.

      Niisiis algab meie kalaleminek sellega, et hommikul tuleb Jantsa meile. Mõnikord kohe päris vara. Niipea kui väljas valgeks läheb. Ja vaat siis lähme koos usse kaevama. Niipea kui Jantsa labida võtab, lähen ma pööraseks. Ma jooksen ümber tema, hüplen tema najal ja teen nii pöörast kisa, et mõnikord lähevad selle peale mu enda kõrvad ka lukku.

      See kõik tuleb suurest rõõmust, sest ma ju tean, mis mind nüüd ees on ootamas!

      Varsti oleme järve ääres!

      Ja kui ussid kaevatud, Jantsa ussipurgi ja õngeridvad kätte võtab ja me üheskoos teele asume, siis olen ma nii hasardis, et mõni inimene peab mind vist kohe täitsa lollakaks. Ma jooksen kiunudes siia-sinna, kõige sagedamini ikkagi Jantsast natuke maad ette. Mitte küll palju, vast kolmkümmend meetrit, jään siis seisma ja vaatan tema poole tagasi„Noh! Miks sa juba ei tule? Miks sa nii aeglaselt kõnnid? Miks sa ei jookse nagu mina? Kes siis järve äärde kõndides läheb?”

      Niimoodi võin ma ringi joosta kuni suure manteeni, mis jääb maja ja Kodujärve vahele. Siis ma enam joosta ei või. Mitte mingil juhul. Kui ma seda teen või isegi asfaldile söandan astuda, saab Jantsa kurjaks. Vahel teeb ta oma Kutsa suhtes päris kurja häält, aga selles pole ka midagi imelikku, sest suurel maanteel sõidab hästi palju masinaid. Ka niisugusel hommikusel tunnil. Enamjaolt on need suured jurakad palgiveokid, mis on teel Tallinna või Pärnusse. Ühe väikese koera jaoks on need masinad päris ohtlikud asjad.

      Ja kui neid masinaid tuleb tihedalt, siis võtab Jantsa mu sülle ja nii me siis üle tee lähemegi. Jantsa ja mina, kusjuures mina olen nagu kandetoolis.

      Aga mõnikord on asjad nii, et Jantsa solvab mind väheke. Iseäranis siis, kui kõnniteel on minemas mõni Jantsa tuttav ja too siis küsib, et kuhu sa selle koeraga lähed?

      Jantsal on niisugusel juhul vastus olemas:

      „See pole koer, vaid elussööt!”

      Teisel pool teed lastakse mind lahti ja siis võin ma juba ringi hakata jooksma. Järve ääres ja selle koha ümbruses, kus me tavaliselt kala püüame, kasvavad igasugu põõsad ja puud. Neid on seal hästi palju ja minu esimeseks tööks järve ääres on alati puude ja põõsaste märgistamine.

      Nii jooksengi ma kõigepealt seal siis paarkümmend minutit ringi. Ühe puu juurest teise juurde, ühe põõsa alt teise alla, ja lasen neist igaühele sortsukese pissi.

      Vaat sedasi märgistan ma ära kogu meie kalapüügikoha ümbruse. Jätan sõnumi kõikidele:

      „Hei, teie! Teadke nüüd kõik! See siin on Kutsa territoorium. Tema kuningriik, kus ta Jantsal kala aitab püüda! Või veelgi täpsemalt öeldes: kus Jantsa seda Kutsal aitab teha.”

      Vahel lähen ma oma märgistamisega nii hoogu, et satun Jantsast päris kaugele. Nii kaugele, et teda pole põõsaste vahelt nähagi. Mul endal poleks sellest midagi, aga Jantsale niisugune asi ei meeldi. Mina ka ei tea, mida ta kardab? Ega Kutsa siis nii rumal ka pole, et ta siin Kodujärve ääres kaotsi võiks minna.

      Niipea kui Jantsa avastab, et mind polegi enam silmapiiril, hakkab ta vilistama. Vahel ka hõikama. Vägagi niisuguse käskiva hääletooniga:

      „Kutsa! Siia!”

      Tavaliselt on mul tema vilet või häält kuuldes mõne huvitava lõhna nuuskimine pooleli. Ega niisugust asja siis ometi katki ei saa jätta.

      Seepeale muutub Jantsa hääletoon kurjaks:

      „Koer! Kohe siia.”

      Jantsal on nimelt niisugune komme, et kui ta mu peale millegipärast pahaseks saab, siis ei kutsu ta mind nimepidi, vaid nimetab koeraks.

      Aga kui tema hääletoon juba kurjaks on muutunud, tuleb mul sõna kuulata. Midagi muud ei jää lihtsalt üle. Tavaliselt ma jätangi siis nuuskimise järele ja lippan nii kiiresti, kui vähegi jõuan, tema juurde.

      Kui ma oma inimese juurde jõuan, siis on tal õnged juba lahti harutatud, vette heidetud ja ta on istunud väikesele pingile, mis seisab siinsamas meie õngitsemiskoha kõrval. Veest umbes kümne meetri kaugusel.

      Mina lähen siis ka selle pingi juurde ja viskan ennast siruli. Tavaliselt pikutan ma nii, et surun ennast lesides Jantsa jalgade vastu ja meil on kahekesi hea olla.

      Jantsa püüab kala, aga mina ajan oma nina taeva poole ja püüan igasugu lõhnu. Vahepeal vaatan kodu poole ka, sest see on ju siinsamas. Majakatus paistab järve äärde ilusti kätte, on teine nagu peopesal.

      Need suvised tunnid seal järve ääres on minu elu kõige õnnelikumad hetked.

      LUGU ÜHEST VäSINUD KOERAST

      Ma ei tea ise ka, millest see tuleb aga pärast kalalkäiku olen ma kole väsinud. See on üks veider asi, sest õigupoolest ei tee ma seal järve ääres ju midagi. Lihtsalt jooksen natuke ringi, nuusin siit ja nuusin sealt ja vahepeal haugun ka möödaminejaid, aga enamjaolt lihtsalt lesin ja vahin ilma.

      Kõrvad on hästi kikkis ja nina muudkui liigub.

      Mis on kus ja kus on mis?

      Ma lesin seal vahel tundide kaupa, aga ometi väsin sellest kõigest nii ära, et tagasi Mamma poole jõudes kukun külili ja jään magama.

      Paugupealt.

СКАЧАТЬ