Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid. Koostanud Varje Varmis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kasvasid suureks ja jätkasid loomist. Nad lõid jõed, lilled, loomad ja lõpuks ka inimesed. Vasakukäelisest sai öö valvur ja paremakäelisest päeva valvur. Kui nad olid loomisega ühele poole saanud, oli kõik ideaalses tasakaalus.

      Kui Taeva Naine suri, visati tema pea taevasse ja see on tänaseni seal ja tema nimi on Vanaema Kuu. Ta peegeldab öösel valgust, aitab inimestel aega arvutada, kontrollib vete tõusu ja mõõna, pakub seltsi tähtedele ja vasakukäelisele kaksikvennale, öö valvurile. Ta on kõigi naiste juht, kontrollib naiste elu ja tagab selle, et sünniks uus elu.

      Esimese naise ja esimese mehe loomine (Navajo)

      Esimesed inimesed tulid läbi kolme erineva maailma ja peatusid neljandas maailmas. Nad olid oma eelmistest elupaikadest välja aetud, sest nad tülitsesid omavahel ja petsid abikaasasid.

      Neljas maailm oli valge ja musta segu ja taevas oli enamasti sinine ja must; seal ei olnud ei päikest, kuud ega tähti, ainult neli lumiste tippudega mäge erinevates ilmakaartes.

      Hilissügisel kuulsid inimesed kaugel idakaares häält hõikamas. Nad kuulatasid ja ootasid ja peagi tuli hääl lähemale ja kostus valjemini kui enne. Nad kuulatasid veel kord ja nüüd kostus hääl väga lähedalt. Hetk hiljem ilmusid nähtavale neli müstilist olendit. Need olid Valge Keha, neljanda maailma jumal; Sinine Keha, vihmade valitseja; Kollane Keha ja Must Keha, kes mõlemad olid tule jumalad.

      Sõnagi lausumata püüdsid jumalad märkide abil inimesi juhendada, kuid inimesed ei mõistnud nende märke. Kui jumalad olid lahkunud, pidasid inimesed aru selle kummalise külaskäigu üle ja püüdsid edutult märkide tähendusi ära mõistatada. Jumalad tulid inimeste juurde neli päeva järjest ja püüdsid märkide abil suhelda, kuid ikka tulutult.

      Neljandal päeval, kui jumalad hakkasid lahkuma, jäi Must Keha teistest maha ja kõneles inimeste keeli: „Näib, et te ei mõista meie märke, nii et ma pean teile selgitama, mida need tähendavad. Me tahame luua inimesi, kes sarnaneksid meiega. Teil on küll samasugused kehad nagu meil, kuid teil on metsloomade hambad, jalad ja küüned. Uute inimeste käed ja jalad saavad olema sellised nagu meie omad. Samuti olete te mustad ja haisete. Kui me kaheteistkümne päeva pärast tagasi tuleme, peate olema puhtad.“

      Kaheteistkümnenda päeva hommikul pesid inimesed ennast puhtaks. Naised kuivatasid ennast kollase maisiga ja mehed valge maisiga. Peagi kuulsid nad kaugusest hõikeid, saabuvate jumalate hääli. Kui jumalad kohale jõudsid, nägid inimesed, et Sinise Keha ja Musta Keha käes oli kummalgi üks püha kitsenahk; Valge Keha kandis kahte maisitõlvikut, ühte valget ja ühte kollast ning mõlemad tõlvikud olid terasid täis.

      Jumalad laotasid kitsenahad maha peaga lääne suunas ning asetasid nende vahele maisitõlvikud, otsadega idasse. Valge maisi tõlviku alla panid nad aga valge kotka sule ja kollase maisi tõlviku alla kollase kotka sule. Siis käskisid nad inimestel kaugemale minna, et tuul saaks vaba tee. Valge tuul hakkas puhuma idast ja kollane tuul läänest. Samal ajal kui tuul puhus, saabusid kaheksa jumalat, Miraažinimesed. Nad tulid ja jalutasid neli korda ümber maha asetatud esemete. Kui nad jalutasid, hakkasid maisitõlvikute alla pandud kotkasuled liikuma. Kui Miraažinimesed olid jalutamise lõpetanud, tõstsid nad pealmise kitsenaha üles. Maisitõlvikud olid kadunud ja nende asemel lebasid mees ja naine.

      Valge maisi tõlvikust oli saanud mees, Esimene Mees, ja kollase maisi tõlvikust naine, Esimene Naine. Tuul oli olnud see, kes nad ellu äratas, ning nii jäigi, et suust välja ja sisse liikuv õhk annab inimesele elu. Kui õhk enam ei liigu, siis me sureme.

      Jumalad palusid inimestel okstest onn ehitada ja kui see valmis sai, läksid Esimene Naine ja Esimene Mees sinna sisse. Jumalad ütlesid: „Elage kokku nagu naine ja mees.“

      Neljanda päeva õhtul sündisid Esimesel Naisel hermafrodiitsed kaksikud. Veel neli päeva hiljem sündisid poiss ja tüdruk, kes kasvasid neli päeva ja hakkasid siis kokku elama nagu mees ja naine. Ühtekokku sündis Esimesel Naisel ja Esimesel Mehel viis paari kaksikuid ja kõik, välja arvatud esimesed, hakkasid kokku elama ja said lapsi.

      Neli päeva pärast seda, kui viies paar kaksikuid sündis, tulid jumalad uuesti tagasi ja võtsid Esimese Naise ja Esimese Mehe endaga kaasa idas asuvatesse mägedesse. Paar jäi sinna neljaks päevaks ja kui nad tagasi tulid, viidi kõik nende lapsed neljaks päevaks idas asuvatesse mägedesse. Jumalad õpetasid neile nõiakunsti kohutavaid saladusi. Nõiad kasutavad alati maske ja pärast seda, kui lapsed tagasi tulid, panid ka nemad vahetevahel maskid ette. Nad palvetasid heade asjade eest, mida nad vajasid – rikkaliku vihma ja küllusliku saagi eest.

      Ka abielluvad nõiad väga lähedaste sugulastega, nii nagu seda olid teinud Esimese Naise ja Esimese Mehe lapsed. Kuid pärast mägedest naasmist läksid kõik õed ja vennad lahku. Nad vaikisid oma esimesed abielud maha ja abiellusid nüüd Miraažinimestega. Kuid nad ei rääkinud mitte kunagi – isegi mitte oma perele – sellest, mida jumalad olid neile õpetanud. Igal neljandal päeval sünnitasid naised lapse, kes kasvas nelja päevaga suureks ja abiellus ja sai omakorda igal neljandal päeval lapse. Nii sai Maa peagi Esimese Naise ja Esimese Mehe järglasi täis.

      Kunst

      Indiaanlastel puudub mõiste ’kunst’. Kaunilt kujundatud esemete kirjeldamiseks kasutati mõisteid ’hästi tehtud’, ’mõjus’ või mõnikord ka maagilises mõttes ’võimas’. See aga ei tähenda, et väärtuslikke esemeid ei hinnatud. Otse vastupidi – kõrgtasemel käsitöö oli väga tähtsal kohal.

      Kunstnikud ammutasid sageli inspiratsiooni loodusest, kuid kasutati ka geomeetrilisi motiive. Palju kujutati unenägudes nähtud loomi ja elukaid, keda peeti inimeste kaitsjateks.

      Eraldi väärivad märkimist rõivad, mida kanti pidulike sündmuste ja tseremooniate ajal. Üldlevinud olid nt sulgedest peakaunistused ja helmestest kaunistused. Igal suguharul olid vaid neile iseloomulikud mustrid ning rõivaste kaunistused ja kasutatud sümbolid näitasid, kui heal järjel inimene oli. Kuna indiaanlased suhtusid loodusesse väga lugupidavalt, kasutati looduslikku materjali võimalikult palju ära (nt loomanahad, okassea okkad, lindude suled).

      Muusika

      Indiaanimuusika selgrooks on laulmine. Lauldakse kas üksi või kooris. Kooris laulmine võib tähendada ka samaaegselt sarnase viisi laulmist. Harmoonia ei ole oluline. Lauldakse kas pingestatud või n-ö lõdvestunud häälega. Esinejad ei oota apalusi või sõnalist kiitust, sest nad musitseerivad kogukonna heaks. Sageli tantsitakse laulmise ajal. Tavaliselt laulavad ja tantsivad mehed ja naised eraldi ning neil on oma laulud.

      Muusikat ja laulusõnu peetakse sageli kellegi omaks. Näiteks kui šamaan näeb või kuuleb unes muusikat ja seda siis esitab, kuulub see temale. Muusikapala võib kuuluda ka suguharule, st keegi võõras ei tohi seda luba küsimata esitada. Muusikat kasutatakse näiteks teatud rituaalide juures (nt ravimine) või lihtsalt meelelahutuseks (nt unelaulud).

      Muusikariistad võivad olla lihtsad ja looduslähedased või keerulisemad, mille valmistamiseks kulub nädalaid ja isegi kuid (nt flöödid, trummid). Kaunistused ja kasutusviis näitavad suguharusiseseid suhteid. Kaunistused on sageli maagilise tähendusega või seotud legendidega, pühade jutustustega.

      Tants

      Tantsud on indiaanlaste elus väga tähtsal kohal. Neid kasutatakse näiteks religioossete sündmuste või igapäevasündmuste tähistamiseks, toetamiseks. Tantsitakse väljas ja tantsijateks võivad olla nii mehed kui ka naised või koguni kogu suguharu. СКАЧАТЬ