Pöialpoiss. Jakob Grimm

Чтение книги онлайн.

      Istus kord vaene talumees õhtul kolde ääres ja kohendas tuld, naine ketras. „Küll on kurb,” sõnas mees, „et meil lapsi pole!

      Meil on nii vaikne, teistes majades aga kärarikas ja lõbus.”

      „Jah,” vastas naine ja ohkas, „oleks meil üksainuski laps, ükskõik kui väike, kas või pöidlapikkune, ma oleksin siis ka rahul. Armastaksime teda kõigest südamest.”

      Juhtus nii, et naine haiglaseks jäi ja seitsme kuu pärast poja sünnitas. Laps oli kõikide ihuliikmete poolest täiuslik, ainult mitte pikem kui pöial. Vanemad ütlesid: „Ta on just niisugune, nagu me soovisime. Ta on meie armas laps.” Kasvu järgi panid nad talle nimeks Pöialpoiss.

      Nad toitsid teda korralikult, aga laps ei kasvanud suuremaks, vaid jäi niisama pisikeseks kui oma esimesel elutunnil. Lapse silmist paistis arukus ja ta osutus peagi targaks ning osavaks, kellel õnnestus kõik, mis ta iganes ette võttis.

      Ühel päeval asutas talumees metsa puid raiuma minema. „Oleks nüüd keegi, kes vankri järele tooks!” kõneles ta endamisi.

      „Isa,” hüüdis Pöialpoiss, „mina toon, ole kindel, vanker on õigel ajal metsas!” Isa naeris ja ütles: „Kuidas see võimalik on? Sa oled ju liiga väike, ei jõua sina hobust juhtida!”

      „Sellest pole midagi, isa! Kui ema ainult hobuse ette rakendaks! Mina istun hobusele kõrva ja hüüan talle, kuhu tal minna tuleb.”

      „Eks me või proovida,” arvas isa.

      Kokkulepitud ajal rakendas ema hobuse vankri ette ja aitas Pöialpoisi hobuse kõrva. Siis hüüdis väikemees, kuhu hobune minema pidi: „Nõõ! Otse edasi! Paremale! Vasakule!”

      Kõik läks nagu nööri mööda ja vanker sõitis õiget teed pidi metsa.

      Kui väikemees vankrit parajasti vasakule käsutas käänama, tuli vastu kaks võõrast.

      „Mida see tähendab?” imestas üks meestest. „Vanker sõidab, mees juhib hobust, aga teda ennast pole näha!”

      „See pole õige asi,” arvas teine, „lähme vankrile järele ja vaatame, kus ta peatub!” Vanker sõitis aga päris metsa sisse ja otseteed raielangile, kus halud virnas seisid. Isa nähes hüüdis Pöialpoiss: „Näed, isa, siin ma vankriga olengi, aita mind alla!”

      Isa haaras vasaku käega hobusest ja tõstis paremaga pojakese hobuse kõrvast välja. Poiss istus lõbusana õlekõrrele. Kui mõlemad võõrad mehed Pöialpoissi nägid, ei teadnud nad, mida imestusest ütelda. Üks kutsus teise kõrvale ja ütles: „Kuule, see väike olevus võiks meile õnne tuua, kui me teda suures linnas raha eest näitaksime! Ostame ta ära!”

      Nad läksid talumehe juurde ja ütlesid: „Müüge see väikemees meile, me hoolitseme tema eest hästi!”