Minu kass Jugoslaavia. Pajtim Statovci

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Pärast seda märkasin isa, kes oli jätnud oma kauba tegemise katki ja mu randmest tugevalt kinni haaras. Ptüi, sülgas ta noore mehe kauba suunas ja vedas mu visalt turult eemale. Äraminek tundus kestvat igavesti. Ta muljus mu kätt ja näis olevat pahameeles õige suuna kaotanud.

      Sööstsin alatasa kellelegi otsa ja palusin talt andeks. Ma ei üritanud isale vastu hakata, kuid proovisin selle lärmi sees ometi talt andeks paluda, öelda, kuidas ma kahetsen, kuid ta ei kuulanud. Kui turult välja jõudsime, kõrvetas päike nagu suur prožektor Priština kohal. Katsusin enda ümber kõik meelde jätta, sest teadsin, et see jääb mul viimaseks korraks isaga Prištinasse tulla. Kõik need suured ehitised, mis kümnekordsetena kerkisid ja mille fassaadid olid täis valge värviga kirja pandud loosungeid. Mehed ja naised, kes oma ostukottidega pikal sammul väikestest lastest möödusid, kes tänaval tubakat, närimiskummi ja välgumihkleid müüsid. Pikad sabad ikka ühte ja sedasama autot Yugo Skala 101, mida minu isa ja iga teine jugoslaavlane armastas. Hiljuti pinnatud teed, värske asfaldi lõhn, väikesed lehe- ja tubakakioskid, suurte elamukomplekside esised iluaiad, kohvikutes istuvad pensionärid, kes mängisid malet ja zhol’i.

      Isa lükkas mu autosse ja istus oma kohale. Enne, kui ta auto käivitas, küsis ta: „Kas sa tead, mis pärast surma juhtub?”

      Ta käivitas auto samal hetkel, kui mina suu avasin, et anda talle vastus, mida ta kuulda soovis.

      „Anna andeks, isa,” ütlesin ja langetasin pea. „Tean, mis pärast surma juhtub.”

      „Ära enam kunagi midagi sellist tee,” ütles ta.

      Sõitsime kaua teineteisele sõnagi lausumata. Linn ja selle inimesed jäid meist maha, meie ees paistis vaid pikk sirge tee, millest mõlemale poole jäid punasekatuselised majad ja nende taha kõrged mäed, mis näisid olevat maastikule joonistatud. Alles siis, kui linn meist üha kaugemale maha jäi, lõpetas ta hammaste kiristamise.

      Ta lubas mul akna lahti teha. Jahe tuul puhus aknast sisse. Külma puudutus tundus vabastavana, higi mu märjal otsmikul kuivas ja päikese soojus põimus ümber mu keha ja näo kui rahustav muusika.

      „Ma ei tee kunagi enam midagi sellist,” andsin vande.

      Teadsin, kui asjatu oleks olnud enese õigustamine, sest see ei oleks pannud teda teisiti mõtlema. Ta oli juba ammu mulle öelnud, kui ebaõiglane see mu õdede-vendade suhtes oli, et ta ainult mind kaasa võttis.

      Kui ma oleksin end julgenud kaitsta nagu täna, oleksin talle öelnud, et pärast surma kohtub inimene jumalaga. Jumalaga kohtumine on aga jumala äraolek või jumala puudumine, sest jumalat ei saa kujutada, sest see ei mahu ühelegi paberile, isegi mitte kogu universumisse. Jumal on midagi nii suurt, et tema juuresolek tähendab juba iseenesest tema äraolekut ja tema äraolek tähendab tema juuresolekut. Jumal otsustab, kas ta ulatab surnule käe, oleks olnud õige vastus. Jumala otsustada on, kus surnu oma igaviku veedab, sest kõik see, need teed ja need puud ja need mäed ja see aeg ja see maa, on silmapete. Need on vaid osa suurest testist, kus küsitakse mu isa kombel vaid üks küsimus: „Oled sa jumalale kuulekas olnud?“

      Isa naeratas ja pani käe mu reiele. See oli märg ja soe, ja ma tundsin, kuidas tema kämbla niiskus mu pükste kangasse imbus. Tuul keerutas mu juukseid ümber pea, möödasõitvad autod tuututasid isast mööda sõites.

      Ma ei tea miks, aga ma mõtlesin mehele turul. Kõigele temas, tema ilmekale näole, kindlatele liigutustele, säravatele pruunidele silmadele, mehistele õlgadele, kuidas tunduks mu nahal tema madal lõughabe, kuidas tema tugevad käed.

      Ja mul hakkas alakõhus selliselt kihelema, nagu ma ei olnud tundnud ka kõige metsikumates fantaasiates. Sulgesin silmad ja mõtlesin kogu tee ainult temale, täpselt nii, nagu mõtlesin temale kõikide nende järgnevate aastate jooksul, sest pärast seda korda ei käinud ma isaga enam kunagi Prištinas. Öösiti ja hommikuti mõtlesin mehele turul, kuni ühel päeval kohtasin üht teist meest.

      Kevad 1980

      Esimene kohtumine

      Kivi pealt oli näha kogu meie küla: selle keskpärased majad ja põllud, mille kontuurid olid arhitektuuriliselt täpsed. Madalad mäed kõrgusid nende taga pehmete patjadena, mida katsid tumerohelised metsad. Siin-seal oli näha hoonerühmi, väikeseid oranžikatuselisi maju. See oli minu lemmikkohaks kogu maailmas ja ükski koht pole paremaks osutunud.

      Ühel aprillikuu hommikul, kui päike alles tõusis, sain oma hommikused toimetused varem valmis. Nii ronisin kooliteel mäenõlvakule, et kivi peale istuma minna. Hetke pärast peatus lähedal asuval liivateel auto, mille juht jäi varju. Paistsid vaid lihaselised, karvatud ja jõulised käed.

      Juht küünitas aknast välja, justkui soovist tüdrukut paremini näha, justkui ei usuks ta oma silmi. Pilgutas silmi, kuniks kogus julgust, et huigata kivil istuvale tüdrukule, kes oma pea kiiresti kõrvale pööras. Nagu tellimuse peale tuli tuul ja lehvitas tüdruku pikki pähklipruune juukseid, mis kõik nagu aegluubis toimus. Juuste tagant tuli nähtavale veelgi kaunim nägu – sümmeetriline, veatu ja tugev. Mehele näis see silmnähtavalt meeldivat, sest ta hakkas rooli all olevat jalga närviliselt võbistama.

      „Mis teed?“ küsis mees ebakindlalt ja manas näole naeratuse, paljastades nii oma valge ja sirge hambakaare ning sügavad naerukurrud. Tüdruk viskas talle kiire pilgu, olles nähtust isegi ehk lummatud, kuid midagi nii häbematut ei suutnud ta sel hetkel endale tunnistada.

      Tüdruk ronis kiiresti kivilt maha, justkui oleks keegi tema salajasima peidupaiga paljastanud, ja häbistanud sellega täielikult selle väärikust. Hetkeks mõtles tüdruk, et kivi tähendus ei saa olla enam kunagi tema jaoks sama, sest keegi oli teda seal näinud, kuigi vaatepilt kivilt alla külale ja tema kiindumus sellesse ei olnud külaelanike jaoks mingi saladus.

      „Ei midagi,“ vastas tüdruk, kui ta vaikselt tee peale tagasi oli jõudnud. „Olen teel kooli, head päeva,“ lisas ta tagasihoidlikult.

      Koolini oli veel paar kilomeetrit. Autost mööda minnes jätkas ta kindlalt oma kõndi, sest tund oli peagi algamas ja kui ta kiiremini ei kõnniks, jääks ta hiljaks ja saaks õpetajalt vastu näppe.

      Ta polnud jõudnud palju kaugemale, kui kuulis selja taga autot ringi pööramas. Isa oli teda selle eest hoiatanud, mõtles ta. Isa oli talle öelnud, et Kosovo noori mehi ei või usaldada, et nad peatavad noori tüdrukuid linnas, töökohas, kus iganes, ja eksitavad ja häbistavad neid siis. Për me ja marrë fytyrën, ütles ta, pistis sigareti huulte vahele ja süütas selle vasaku käega, segades parema käega lusikat teeklaasis.

      Peagi jõudis auto tüdrukule järele, kes tundis end olevat liiga närvis nii põgenemiseks kui ka mehega kohtumiseks.

      „Tohin ma sind autoga kooli viia?“ küsis mees ja lutsis tüdruku selja taga huuli.

      „Ei, tänan, olen juba kohe kohal. Head päeva,“ kordas tüdruk, vihjates nii noorele mehele, et ta ei ole vestluse jätkamisest huvitatud.

      Sellegipoolest jätkas mees tema kõrval sõitu.

      „Selge,“ ütles mees enesekindlalt. „See on kindlasti ebamugav, aga minu arust oled sa kõige kaunim noor naine, keda ma olen näinud. Ma tahaksin su nime teada.“

      Kogu tüdruku olemus läks öeldu peale seest kuumaks, tema sisikond näis sulavat. Tüdruku pinge nagu lahtus ja mõne sekundi pärast pöördus ta mehe poole, kes autost talle endiselt naeratas. Tüdruk üritas peas kohtumist kui filmilinti kerida ja hoida seda tervena, sest ta jõudis kiiresti arusaamale, et nende kahe kohtumine oli olnud täiuslik. СКАЧАТЬ