Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke

Чтение книги онлайн.

      “Mitte kunagi.” Danielle näis olevat küsimusest üllatunud. “Ta ostis mulle isikliku komplekti tööriistu, mida mul võib majas tarvis minna. Hoian seda köögisahtlis.”

      Hannah noogutas, kujutades ette, missugune oleks võinud olla Danielle’i karistus, kui ta oleks mõnda Boydi tööriista kasutanud ja unustanud selle õigele kohale tagasi panna.

      “Aga Boydi vasar? Kas sa puudutasid seda?”

      “Jah. Teadsin, et polnud seda ise kasutanud, aga ma ei tahtnud, et Boyd ärrituks, kui näeb, et see ei ripu õigel kohal. Ta … ta oleks võinud selles mind süüdistada. Seepärast võtsin vasara kätte ja see oli … kleepuv.” Danielle’ist käis läbi kerge värin. “Vaatasin oma sõrmi ja siis … siis kukkus vasar mul käest.”

      “Kas sa mõistsid, et vasar oli verine?”

      “Ma ei mäleta. Eks vist mõistsin, sest ma ei oleks muidu sellest lahti lasknud. Astusin Boydi auto juurde ja … nägin teda. Põrandal maas.”

      “Mida sa edasi tegid?”

      “Põlvitasin ja kontrollisin pulssi. Aga seda ei olnud. Ja siis üritasin teda elustada. Ta oli ikka veel soe ja ma mõtlesin, et ehk …” Danielle surus maha nuuksatuse ja hingas värinal sügavalt sisse. “Aga sellest ei olnud kasu. Istusin lihtsalt seal minut aega ja vahtisin teda. Ma … ma ei suutnud seda lihtsalt uskuda! Ja tõusin alles siis püsti ja läksin kööki, et Hannah’le helistada.”

      Hannah vastas enne, kui Mike jõudis küsimuse esitada. ”Vaatasin kella, kui telefon helises. Danielle helistas mulle kell kümme. Kui ta palus mul enda juurde tulla, siis sõitsin otse siia ja lasin veerand üksteist uksekella.”

      “Selge.” Mike kirjutas kellaaja märkmikusse ja pöördus tagasi Danielle’i poole. “Suudad sa äkki midagi veel meenutada? Mõni heli, mis sind äratas? Kõrvaltänaval mööduva auto mürin?”

      Danielle mõtles veidi aega ja raputas siis pead. “Ma ei usu. Võib-olla ajas mingi heli mind üles, kuid ma ei mäleta, mis see võis olla.”

      “Üks asi veel, Danielle.” Mike’i näolt peegeldus suur kaastunne. “Ma tean, mida su abikaasa sulle tegi, ja olen kindel, et oli hetki, mil sa tundsid tema ees hirmu. Kas pole nii?”

      “Jah,” tunnistas Danielle ja üks pisar veeras mööda ta põske alla.

      “Lõid sa kunagi Boydi vastu, kui ta oli sind löönud?”

      “Oh ei!” Ainuüksi sellele vihjamine muutis Danielle’i ilme ärevaks. “See oleks asja veelgi hullemaks teinud. Ma teadsin, et Boyd ei tahtnud mind lüüa. Ta armastas mind, aga ta ei suutnud midagi parata.”

      Mike asetas käe Danielle’i õlgade ümber. “Võib-olla armastas ta sind tõesti, aga ta tegi sulle ka väga palju haiget. Paljud koduvägivalla all kannatavad naised jõuavad mingil hetkel punkti, kus nad ei suuda enam olukorda taluda. Osa lahkub, kuid teised leiavad endas julguse mehele vastu hakata. Kui su abikaasa ähvardas sind ja sa võtsid selle vasara enda kaitseks kätte, siis oli sinu tegu täiesti õigustatud.”

      “Ma tean,” Danielle neelatas raskelt, “aga see polnud nii. Kui ma Boydi leidsin, siis oli ta juba surnud. Tean, et keegi tappis ta, aga mina … mina see ei olnud!”

      Danielle surus maha nuuksatuse ja Mike ulatas talle diivanilaual olevast karbist pabersalvräti. “Olgu. Tahtsin olla täiesti kindel, et sa saad aru, et mitte keegi ei süüdistaks sind, kui sa oleksid teda enesekaitseks löönud. Muud midagi.”

      Hannah’ kõhus hakkas keerama, kui ta peas kõik asitõendid kokku liitis. Danielle’i sõrmejäljed olid mõrvarelval, ta riided olid Boydi verega koos, ta tunnistas, et Boyd oli teda teisipäeva pärastlõunal peksnud, ja seda tõestas ka tema sinine silm. Hannah teadis, et koduvägivalla all kannatavate naiste puhul polnud sugugi ebatavaline, et nad hakkasid oma mehele vastu alles tunde, päevi või isegi kuid pärast viga saamist. Boydi mõrval ei olnud ühtegi tunnistajat, vähemalt mitte veel, ja kõik kaudsed tõendid viitasid sellele, et Danielle oli ületanud kriitilise piiri ja Boydi pea vasaraga sisse löönud.

      “Sa … sa usud mind, eks ole?” küsis Danielle Mike’i poole pilku tõstes.

      Mike kallistas teda kergelt, enne kui püsti tõusis. “Jah, usun küll.”

      Hannah ohkas sügavalt kergendusest. Mike oli üks ausamaid mehi, keda ta tundis. Mees ei valetanud ja Hannah oli kindel, et ta uskus Danielle’i öeldut. Aga šerif Grant? Käes oli valimisaasta ja treener Watsoni mõrv oli sündmus, mida Lake Eden Journal nimetaks prominentseks kohtuasjaks. Kui šerif Grant uskus, et Danielle oli süüdi, siis võis ta otsustada, et ei soovi uurijaid rohkem koormata. Hannah vaatas Mike’i poole ja avastas, et mees jälgib teda. Kas ta oli taibanud, mis mõtted Hannah’ peas keerlesid? Hannah pidi temaga rääkima, mida varem, seda parem.

      “Danielle, see on olnud sinu jaoks tõeline šokk.” Hannah astus lähemale, et diivanil Mike’i kohale istuda. “Arvan, et peaksid püüdma puhata.”

      Danielle tupsutas läbimärja salvrätiga silmi. “Ma … ma ei saa. Pean helistama … Boydi sugulastele ja …”

      “Täna õhtul on selle jaoks juba liiga hilja,” katkestas Hannah. “Aga ma aitan sind hommikul kõige sellega.”

      Danielle vajus seljaga vastu patju ja näis, et ta tundis kergendust. “Aitäh, Hannah, aga ma ei usu, et saan puhata. Iga kord, kui ma silmad sulen, näen Boydi nägu ja kõike seda … seda verd!”

      “Ära mõtle selle peale.” Hannah teadis, et nõuanne oli kasutu, kuid ta pidi midagi ütlema. Alati kui keegi ütles, et millegi peale ei tasu mõelda, ei olnud võimalik seda enam peast saada. “Joome tassi kakaod. See parandab su enesetunnet.”

      “See on sinust nii lahke, Hannah, aga mul ei ole kakaod.”

      “Kas sul kakaopulbrit on?”

      “Ma … ma arvan küll. Seda peaks natuke ühes kapis olema.”

      “Aga suhkrut? Ja piima?”

      “Suhkur on purgis ja piim külmikus.”

      “Sellisel juhul teen kakaod nullist. Nii on see veelgi parem.”

      “Ma … ma ei ole eriti hea kokk. Kuidas sa kakaod nullist teed?”

      Hannah naeratas. Vähemalt oli ta suutnud Danielle’i mõtted Boydi surnukehalt kõrvale juhtida. “Näitan seda sulle millalgi. Praegu aga tahan, et sa heidaksid diivanile pikali ja prooviksid lõdvestuda. Sa pead jõuvarusid täiendama.”

      “Olgu.” Danielle’i hääl oli jõuetu ja nägu haiglaselt hallikas. “Aitäh, Hannah.”

      Hannah voltis lahti üle diivani seljatoe rippuva lapiteki ja sättis selle Danielle’i peale. “Puhka, Danielle. Oleme mõne minuti pärast tagasi.”

      Mike sai Hannah’ vihjest aru ja järgnes talle kööki. Ta istus toolile ja jälgis Hannah’t, kui too avas kapisahtleid ja vajaminevaid koostisaineid leidis. Danielle ei olnud näidanud välja liigset tagasihoidlikkust, kui oli tunnistanud, et ei ole eriti hea kokk. Peaaegu kõik tema kappides leiduvad toiduained olid pooltooted. Hannah leidis kappidest kiirkartuliputru, hakkliha ja tuunikala maitsetega makaroniroogade segu, pudingipulbrit, СКАЧАТЬ