Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke

Чтение книги онлайн.

      Hannah Swensen libistas selga vana lendurijope, mille ta oli Helping Handsi komisjonikauplusest päästnud, ja kummardus, et võtta sülle hiiglaslik oranž kõuts, kes end tema jalgade vastu nühkis. “Olgu, Moishe1. Saad ühe portsu veel, aga rohkem enne õhtut süüa ei saa.”

      Hannah tassis Moishe kööki ja pani toidukausi kõrvale maha, meenutades päeva, mil kass oli end tema korteri ukse taga sisse seadnud. Kassi väljanägemine oli olnud siis tõeliselt närune, ta kasukas oli pulstunud ja räpane ning Hannah oli talle otsekohe kodu pakkunud. Kes teine oleks tahtnud endale üheteistkümnekilost poolpimedat ja lõhkirebitud kõrvaga kassi? Hannah pani talle nimeks Moishe ning nende vahel tekkis kohe tugev side, kuigi kass ei oleks Lake Edeni kassiarmastajate klubis ühtegi auhinda võitnud. Nad olid mõlemad lahinguis karastunud – Hannah oma iganädalastest konfrontatsioonides emaga ja Moishe karmis tänavaelus.

      Moishe nurrus rahulolust, kui Hannah ta kaussi toiduga täitis. Ta näis olevat põhjusega tänulik selle eest, et ei pidanud enam tänavatel toitu ja turvalist kohta välja nuuskima, ning näitas oma tänulikkust lugematutel viisidel välja. Hannah oli leidnud alles hommikul pool hiirt köögilaua keskelt, otse longuvajunud säntpoolia kõrvalt – Hannah unustas seda pidevalt kasta. Kui enamik naisi oleks selles olukorras oma abikaasa järele kiljunud, et too selle vastikuse eemaldaks, siis Hannah tõstis korjuse sabapidi üles ja jagas Moishele ohtralt kiidusõnu, et ta korteri närilistest vaba hoidis.

      “Näeme õhtul, Moishe.” Hannah paitas heldinult kassi ja haaras pihku autovõtmed. Ta tõmbas parasjagu kätte nahkkindaid, olles valmis kohe lahkuma, kui helises telefon.

      Hannah heitis pilgu õunakujulisele seinakellale, mille ta oli ühelt väljamüügilt endale soetanud. Kell oli alles kuus. Ema ei helistaks ometi nii vara, ega ju?

      Moishe tõstis toidukausi juurest pilgu, mille ilmet tõlgendas Hannah kaastundeavaldusena. Moishele ei meeldinud Delores Swensen ja ta ei olnud teinud vähimatki katset oma tundeid varjata, kui Delores oli juhuslikel aegadel ja ette teatamata tütrele külla tulnud. Pärast mitut ribadeks tõmmatud sukkpüksipaari oli Delores otsustanud, et talle piisab ka teisipäevaõhtustest ema-tütre õhtusöökidest.

      Hannah võttis toru, katkestades automaatvastaja sõnumi ja ohkas, kui kuulis oma ema häält. “Tere, ema. Pean kohe uksest välja minema, seega räägi lühidalt. Ma olen juba niigi tööle hiljaks jäänud.”

      Moishe ajas saba püsti ja väristas seda, suunates oma taguotsa telefoni poole. Hannah summutas kassi viguritest tekkinud naeruturtsatuse ja tegi loomale vandeseltslaslikult silma. “Ei, ema, ma ei andnud Normanile oma telefoninumbrit. Kui ta tahab minuga ühendust võtta, siis peab ta selle ise leidma.”

      Hannah kortsutas kulmu, kui ema alustas taas oma tuttavat epistlit, kuidas meestes õigesti huvi äratada. Eilne õhtusöök oli olnud katastroof. Kui Hannah ema juurde saabus, siis ootasid teda ees kaks lisakülalist: ema vastselt lesestunud naaber, proua Carrie Rhodes, ja tema poeg Norman. Hannah oli pidanud imalmagusast Havai hautisest ja Red Owli toidupoest ostetud šokolaadikattega pähklikoogist koosneva õhtusöögi ajal Normaniga viisakalt vestlema, samas kui mõlema ema näod särasid heatujuliselt, kui nad märkisid, et nende lastest saaks ikka väga kena paar.

      “Ema, ma pean tõesti …” Hannah jäi vaiki ja pööritas lae suunas silmi. Kui Delores mingil teemal juba kord jutustama hakkas, siis oli võimatu talle midagi vahele öelda. Hannah’ ema uskus, et iga kolmekümnendale eluaastale lähenev naine peaks olema abielus. See, et Hannah oli vastu vaielnud, et talle meeldib ta elu just sellisena, nagu see on, ei olnud Delorest peatanud ning seetõttu tutvustas ta tütrele absoluutselt kõiki vallalisi, lesestunud ja lahutatud mehi, kes Lake Edeni linna sattusid.

      “Jah, ema. Norman tundus väga tore, aga …” Hannah krimpsutas nägu, kui ema jätkas Normani headele omadustele omalt poolt sära lisamist. Mis oli küll Delorest veennud, et tema vanim tütar võiks olla huvitatud kiilaneva peaga hambaarstist, kes oli temast mitu aastat vanem ning kelle lemmikteemaks olid igemehaigused? “Ema, anna andeks, aga ma jään hiljaks ja …”

      Näis, et Moishe tajus oma perenaise frustratsiooni, sest ta sirutas välja ühe oranži käpa ja keeras sellega oma toidukausi ümber. Hannah jõllitas kassi hetke üllatunult, ent siis ilmus ta suule lai naeratus.

      “Ma pean minema, ema. Moishe ajas just oma toidukausi ümber ja kogu mu põrand on Meow Mixi täis.” Hannah kasutas ära ema hingetõmbepausi, mille too oli Normani teenimisvõimalusi kirjeldades teinud, ja pani toru hargile. Siis pühkis ta kassitoidu kokku, viskas selle prügikasti ja kallas Moishele uue kausitäie. Ta lisas mõned kiisumaiused, et Moishet taiplikkuse eest premeerida, ning jättis uksest välja tõtates kassi rahulolevalt toitu nosima.

      Hannah kiirustas trepist alla maa-alusesse garaaži, keeras oma maasturi ukse lahti ning ronis rooli taha. Kui Hannah alles oma äri avas, siis ostis ta Cyril Murphy automüügiplatsilt kasutatud Chevy Suburbani. Ta lasi auto pärlmutterpunaseks värvida, et see pargituna kindlasti tähelepanu ärataks, ja esiustele maalida kuldsete tähtedega oma äri nime – Cookie Jar. Ta tellis isegi spetsiaalse numbriplaadi, millel oli kirjas COOKIES.

      Mööda kaldteed üles sõites nägi ta oma töölt naasvat naabrit. Phil Plotnik töötas DelRay vabrikus öises vahetuses ja Hannah keeras akna alla, et ka Philile teada anda, et majas keeratakse kella kümnest kaheteistkümneni vesi kinni. Siis viibutas ta oma kaarti, et parklast välja saada ning pööras põhja poole Old Lake Roadile.

      Osariigi kiirtee jooksis küll Lake Edenist mööda, kuid enamik kohalikke kasutas linna minekuks Old Lake Roadi. Sealt avanesid maalilised vaated, sest tee käänles ümber Edeni järve. Kui turistid suvel saabusid, siis sattusid mõned neist nimede pärast segadusse. Hannah selgitas seda alati naeratusega, kui nad seda temalt küsisid. Järve nimi oli Eden ja selle kaldale pressitud linna nimi Lake Eden.2

      Õhus oli sel hommikul tunda külmanäpistust, mis ei olnud oktoobri kolmanda nädala kohta sugugi haruldane. Sügised oli Minnesotas lühikesed, vaid paar nädalat lehtede värvumist, mis innustas kõiki sügavpunastest, kirevoranžidest ja erekollastest lehtedest pilte klõpsima. Pärast viimase lehe langemist, kui oksad jäid tinahalli taeva taustal paljaks ja raagu, hakkasid puhuma külmad põhjatuuled. Pärast seda saabus laste rõõmuks ja täiskasvanute rahulike ohete saatel esimene lumesadu. Laste jaoks võisid kelgutamine, uisutamine ja lumesõjad tähendada küll lõbutsemist, kuid talv tähendas ka üüratuid lumehangesid, mida pidi kühveldama, halbade teeolude korral pea täielikku isoleeritust ning tihti kolmekümne või isegi neljakümne miinuskraadini langevaid temperatuure.

      Suvekülalised oli Edeni järve äärest kohe peale tööpüha nädalalõppu septembri alguses lahkunud, et naasta oma hubastesse linnakorteritesse. Nende järveäärsed suvemajakesed seisid tühjalt, majade veetorud olid külmumise vältimiseks soojustatud, aknad olid üle külmunud järvejää sööstvate jäiste tuulte eest laudadega kaetud. Nüüd elasid siin vaid kohalikud ja Lake Edeni elanike arv, mis oli suvekuudel peaaegu neljakordistunud, langes alla kolme tuhande.

      Kui Hannah Old Lake Roadi ja Dairy Avenue’ ristmikul valgusfoori taga passis, märkas ta tuttavat kuju. Ron LaSalle seisis Cozy Cow meierei laadimissilla kõrval ja laadis veokile äriklientidele viidavat kaupa. Selleks kellaajaks oli Ron eraklientidele piimakauba kättetoimetamise juba lõpetanud ja asetanud nende piima, koore ja munad meierei antud termoskastidesse. Sellised kastid oli Minnesotas hädavajalikud. Need hoidsid kauba suvel jahedana ja kaitsesid seda talvel külmumise eest.

      Ron toetas ühe käega põske ja tema asend oli mõtlik, justkui oleks ta mõtisklenud palju tõsisematest asjadest kui kättetoimetamata tellimused. Hannah teadis, et näeb Roni hiljem, kui mees tuleb kaupa tooma, ning Hannah üritas meelde jätta, et peab mehelt hiljem küsima, mille üle ta küll mõtles. СКАЧАТЬ