Püha taevas, sa oled rase!. Mariann Kaasik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kahe uuringu tulemuste põhjal pannakse kokku tõenäosus, mis ütleb arstidele, kui suur on sinu risk saada kromosoomihaigusega last.

      Enamasti on selle võimaluse tõenäosus üks mitmest tuhandest ja selliste numbrite üle ei tasu muretseda. Olen kuulnud ka juhtumeist, kus naisele öeldakse, et tõenäosus on üks sajale, kuid siiski on saadud täiesti terve laps. Kui sõeluuring näitab suuremat riski kromosoomihaigusega lapse saamiseks või on perekonnas varem kromosoomihaigusi esinenud, pakutakse rasedale lisauuringuid. Selleks võetakse rasedalt kas lootevett või platsentarakke. Looteveeuuring tehakse naisele 11. ja 13. rasedusnädala vahel, seda tehakse ultrahelikontrolliga ja kohaliku tuimestuse abil. Sulle torgatakse sisse väike nõel, et võtta tillukene proov, mis annab arstidele rohkem andmeid selle kohta, kas su lapsuke on ikka terve.

      Vajadusel tehakse sulle neljanda raseduskuu lõpul, 15.–17. rasedusnädal, kolmiktesti uuring. Analüüs võimaldab hinnata loote kromosoomihaiguse (Downi või Edwardsi sündroom) ja seljaajusonga esinemise tõenäosust. Selle testi tulemused saabuvad paari nädala jooksul ja kindlasti on need väga hirmsad nädalad, kuid püüa positiivseks jääda.

      Veel tehakse 20. nädalal looteanatoomia uuring, mis näitab ära, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Ühtlasi loetakse üle tema sõrmed, varbad ja muud uhked organid.

      Mõnel naisel tuleb raseduse ajal teha veel üks uuring – selleks on glükoositaluvuse proov. Kuna rasedusaegne diabeet ei hüüa tulles ega oma mingisuguseid erilisi tunnusmärke, siis tuleb selle avastamiseks teha väike uuring. Uuringu käigus võetakse naiselt järjest kolm veenivereanalüüsi. Kõigepealt määratakse veresuhkru väärtus tühja kõhuga, seejärel joob naine viie minuti jooksul ära apteegis saada oleva glükoosilahuse ning annab ühe ja kahe tunni pärast veel kokku kaks proovi veresuhkru mõõtmiseks. Kõik see on tülgastav ja ebamugav, kuid tuleb ära teha.

      Risk rasedusaegse diabeedi tekkeks on suurem nendel naistel, kes on enne rasedust olnud ülekaalulised ehk kehamassiindeksiga 25 ja rohkem. Risk tõuseb ka vanusega – kõik naised, kes on üle 30 aasta vanad, on riskigrupis. Risk on suur ka nendel naistel, kelle lähisugulastel – emal-isal-õdedel-vendadel – on suhkruhaigus, kellel on eelmine laps olnud suure sünnikaaluga (4 kg, 4,5 kg) või kellel on varem diagnoositud polütsüstilised munasarjad.

      Paraku on nii, et kui kolmest mõõdetud veresuhkrunäitajast on kas või üks üle normi, diagnoositakse naisel gestatsioonidiabeet. Sellisel juhul tuleb muuta oma dieeti ja hakata iga päev oma veresuhkru taset mõõtma. Mõnel naisel aga ei piisa oma toitumise muutmisest ja ta vajab insuliiniravi, mis lõpetatakse, kui naine on ära sünnitanud, kuid see on juba ekstreemsem juhus.

      Kuna minul endal rasedusaegse diabeediga kokkupuudet ei olnud, jagan teile lahkesti oma tubli sõbranna Kätlini kogemust selle nõmeda olukorraga:

      kui raseduse alguses rasedakaarti täidetakse, küsitakse kohe, kas lähisugulastel esineb ka suhkruhaigust, ja minul esineb. Niisiis saadeti mind tegema glükoositaluvuse testi. Sellele uuringule saadab muidugi osa ämmaemandaid ka ilma näidustuseta, nii igaks juhuks, või siis, kui kaalu tuleb palju juurde või kui veresuhkru näitaja on kõrge (seda mõõdetakse kõigil rasedatel minu meelest lausa mitu korda).

      Uuring näeb välja selline, et hommikul vara tuleb kohale minna ning siis kulub seal aega ligi kaks ja pool tundi. Juba eelmise õhtu kella kaheksast saati ei tohi midagi süüa ega juua, sel moel on see rasedate jaoks päris paras katsumus. Kaasa tuleb võtta apteegist ostetud koolamaitseline glükoosijook ja midagi näksimiseks, et uuringu lõppedes saaks kohe pugima asuda, sest rasedad võivad teadagi kergesti minestada. Kohale jõudes võetakse esimene vereproov, mille järel tuleb kümne minuti jooksul ära juua see jube magus jook ja siis tund aega oodata, kusjuures liikuda ei tohi selle aja jooksul rohkem kui vaid vetsu minekuks. Tunni aja pärast võetakse jälle verd ja siis tuleb veel tunnike oodata, kuni kolmas kordki verd võetakse. Aga sellega ongi uuring läbi, saab süüa ja koju minna. Rasedana oli ikka väga raske seal hommikul vara kuidagi ärkvel püsida, kui kõht ka veel tühi oli, aga elasin üle.

      Esimesel korral, kui ma testi tegin, olid tulemused normi piirides ja ma võisin rahus edasi mugida, mida iganes soovisin. Hiljem saadeti mind minu üllatuseks uuesti analüüsi andma, kuna rasedus oli kaugemale jõudnud ja just siis pidavat osal inimestest rasedusaegne diabeet ikkagi välja lööma. Nii ka minul. Seega pidin minema diabeedinõustamisse.

      Seal jagati meile kõigile glükomeetrid ja materjale selle kohta, kuidas peame toituma hakkama. Alguses tundus dieet muidugi üle mõistuse range ja keeruline pealekauba, kuid sellega harjumiseks kulus kõige rohkem nädal ning pärast oli juba kergem, sest teadsin peast, kui palju mingi asi süsivesikuid annab, nii oli lihtsam arvestust pidada. Loomulikult ei olnud ma tegelikult rahul sellega, et ma ei saanud süüa magusat nii palju kui oleksin tahtnud, ja päris tihti astusin ma oma normidest ka üle, kuid minu õnneks ei olnud mu diabeet väga tõsine. Sellegipoolest ei tohiks asjasse ükskõikselt suhtuda, kuna see võib olla sama hästi ka nii tõsine, et lisaks dieedile on vaja end ka süstida. Süstima ma end küll ei pidanud, kuid kõik diabeedihaiged peavad endal glükomeetriga veresuhkrut mõõtma, mina pidin seda tegema kolmel päeval nädalas ja siis 5–6 korda päevas. Minusugusel unustajal oli seda muidugi raske meeles pidada, kuid iseenesest pole selles näputorkimises mitte midagi keerulist.

      Rasedusaegne diabeet on ohtlik, kuna lootevett võib tekkida liiga palju ja siis tekib ka oht enneaegselt sünnitada. Samuti on oht, et laps kasvab kõhus liiga suureks ja ise sünnitamine osutub keeruliseks. See on ka põhjus, miks nii mõnelgi rasedusdiabeediga emal ei lasta rasedust üle kanda ja kutsutakse sünnitus õigel ajal esile. Kõigele lisaks võib laps glükoosist nii-öelda sõltuvusse jääda ja teda peab siis pärast sündi võõrutama hakkama ehk talle glükoosi manustama. Seetõttu tuleb rasedusaegset diabeeti väga tõsiselt võtta ja oma dieedist kinni pidada.

      Minu jaoks ei olnud tegemist väga raske või range dieediga, kuna kõik oli ikkagi lubatud, lihtsalt väiksemas koguses kui muidu oleks söönud. Lisaks on selline süsivesikuvaene dieet ja kõik need ülejäänud reeglid (näiteks kolm tundi enne magamaminekut ei tohtinud süüa), mis sellega kaasnesid, tervisliku toitumise alustalad, tänu millele on mul edaspidiseks eluks olemas hea materjal ja teadmised, kuidas toituda. Juba raseduse ajal oli sellel kõigel ka väga positiivne mõju minu kaalule – olen täiesti veendunud, et lisakilosid oleks palju rohkem kogunenud, kui seda dieeti poleks olnud. Kohe kui minu pisikene põrnikas oli sündinud, öeldi mulle, et diabeet loetakse sünnitusega lõppenuks ja ma ei pea enam veresuhkrut mõõtma ega dieeti pidama. Küll aga on nendel naistel, kellel on olnud rasedusaegne diabeet, tulevikus soodumus päris diabeedi tekkeks ja seetõttu pean ka mina oma perearsti soovil varsti jälle testi tegema minema. Loodetavasti on see korras.

      Missuguseid ravimeid ma raseduseajal tohin või ei tohi kasutada?

      Haigus ei hüüa tulles ja seetõttu võib juhtuda, et jääd üheksa juu jooksul haigeks. Ära muretse – kuigi enamikku medikamente ei tohi rasedana võtta, siis päris ravimata sa ei jää.

      Jäta siiski meelde, et peaaegu kõik ained läbivad takistuseta platsenta ja võivad beebit niimoodi mõjutada. Kõige tundlikum on loode esimesel 3–4 raseduskuul, kui moodustuvad tema elu- tähtsad organid. Seetõttu on sellel perioodil oht kõige suurem.

      Külmetuse korral joo kuuma teed, soovitatavalt kummeliteed. Kui vähegi suudad, võid juua ka kuuma piima meega. Enne magamajäämist võid veel rinnale ja taldade alla hanerasvasalvi määrida, seejärel tõmba jalga villased sokid. Muuseas, hanerasva läheb ka sinu beebi haigestumise korral vaja, niisiis võid selle heaga ära osta ega pea väljaminekut kahetsema. Ma luban!

      Suuremas koguses võid sisse süüa sibulat, küüslauku ja ingverit. Vietnami salv aitab hingata, kui seda endale nina alla määrida, ja kui nina on päris kinni, võid Humeri meresoolalahust kasutada. Kui kuskilt väga valutab, võid võtta paratsetamooli, muud СКАЧАТЬ