Mitte päris surnud. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ armas Sophie – mida see veel tähendas? Mis kuramuse juttu Sophie ajas, et nad veetsid öö koos? Ei veetnud. Mitte mingil juhul. Ei tulnud kõne allagi.

      Muidugi oli ta Sophiest sisse võetud. Kuid armulugu? No ei. Tema eksnaisel Zoël oli olnud armulugu. Ta oli avastanud, et Zoë oli teda kolm aastat petnud, ja teadasaamise valu oli olnud väljakannatamatu. Tema ei teeks seda mitte kellelegi. Hiljuti oli ta tundnud, et tema ja Katie läbisaamine halveneb, ja oma arust oli ta suhte parandamiseks kõvasti pingutanud.

      Sophiega flirtida meeldis talle küll. Ta nautis Sophie seltsi. Põrgu päralt, see oli tiivustav, kui kahekümnendates aastates tüdruk oli sinusse kõrvuni armunud. Aga flirdiga asi piirduski. Ehkki ta taipas, et oli võib-olla Sophiet liialt julgustanud. Miks ta oli üldse Sophie lõunale kutsunud, kui nad filmiinvesteeringute maksusoodustuste konverentsil kõrvuti istuma sattusid, polnud tal aimugi. Ohumärgid olid õhus, tema aga ei hoolinud. Nad olid mitu korda kohtunud. Vahetasid sageli kaks-kolm e-kirja päevas, kuid viimasel ajal olid Sophie muutunud pealetükkivamaks. Tõtt-öelda oligi ta paaril korral Sophiele mõelnud, kui Katiega – neil päevil üha harvemini – armastust jagas.

      Kuid ta polnud Sophiega iial maganud. Pagana pihta, ta polnud teda suudelnudki.

      Või oli?

      Kas ta ei mäletanud tagantjärele oma tegusid? Selliseid inimesi, kes oma tegusid ei teadvusta, on olemas. Stress võib tekitada vaimseid häireid, panna aju veidralt käituma, ja stressist polnud tal hiljuti puudust, ta oli muretsenud äri ja Katie pärast.

      Tema firmal International Rostering Solutions, mille oli asutanud üheksa aasta eest, läks hästi – peaaegu liiga hästi. Hommikuti oli tal tarvis järjest varem kontorisse jõuda, et läbi lugeda kõik eelmise päeva e-kirjad – neid võis olla kuni kakssada –, senikaua algas aga uute kirjade uputus. Ja kuna nad avasid nüüd üle maailma harukontoreid – viimati New Yorgis, Los Angeleses, Tokyos, Sidneys, Dubais ja Kuala Lumpuris –, käis suhtlus kakskümmend neli tundi ööpäevas. Loomulikult oli ta palganud ohtralt uusi töötajaid, kuid ülesandeid delegeerida ta ei osanud. Nii juhtus üha tihemini, et ta töötas kontoris hilise õhtutunnini, läks siis koju, sõi õhtust ja töötas edasi – seda Katie pahameeleks ka nädalalõppudel.

      Lisaks kartis ta, et nende abieluga on halvasti. Kuigi Katiel olid hobideks heategevus ja Rotary-klubi, oli naine nördinud, et teda alatasa üksi jäetakse. Brian oli katsunud naisele selgitada, et säärane tempo ei kesta igavesti: mõne aasta möödudes viivad nad firma börsile või müüvad maha, teenides piisava summa, et enam mitte kunagi töötada. Naine meenutas talle, et sedasama rääkis ta kaks aastat tagasi. Ja neli aastat tagasi.

      Alles äsja oli Katie talle üpris vihaselt kähvanud, et ta jääb alati töönarkomaaniks, sest kui äri mitte arvestada, pole tal tegelikult huvisid. Ta oli nõmedalt vastu vaielnud, et tema lapsuke, kiindumusega taastatud 1962. aasta Jaguar, on ju huvi. Mispeale Katie kostis salvavalt, et ei mäleta, millal mees selle viimati garaažist välja tõi. Brian oli sunnitud endamisi tunnistama, et temagi ei mäleta seda.

      Brianil oli meeles, kuidas tema ja Zoë abielu lagunemise ajal, kui ta vaevu omadega toime tuli, soovitas arst tal paariks nädalaks psühhiaatriakliinikusse minna. Ta polnud nõustunud ja oli kõik ikkagi üle elanud. Ent nüüd oli tal samasugune rusutud ja puhuti sogane tunne nagu tollal. Ja Katie juures oli ta tajunud mõningaid samasuguseid võnkeid, mida oli kogenud Zoëga, enne kui avastas naise armuloo. Võimalik, et süüdi on ta mõistus.

      Võimalik, et ta mõistus pole praegu täiesti korras.

      29

      Kaamera libises pikkamisi ja veidi võppudes Dyke Road Avenue majas nr 97 Bishopite magamistoas. See peatus viivuks Katie Bishopi alasti kehal, mis lebas, käed-jalad laiali, randmed seotud üsna peenutsevate puidust voodisammaste külge, kaelal kägistamisjälg, gaasimask vedelemas kõrval.

      „Kui ohver leiti, oli gaasimask näol,” ütles Roy Grace oma meeskonnale, mille liikmete arv oli nüüd kasvanud kahekümnele; nad olid kogunenud esimese astme juurdluste ala konverentsituppa vaatama kriminalistide videot kuriteopaigast.

      Toas mahtus kakskümmend viis inimest hädapärast istuma ristkülikukujulise laua ümber kõvadele punastele toolidele ja veel kolmekümnele oli seisuruumi. Lisaks juurdlusbriifingutele kasutati seda tuba sageli pressikonverentsideks, seetõttu oligi ruumi kaugemas otsas videoekraani vastas kuue jala kõrgune ja kümne jala laiune ovaalne kahevärviline sinine tahvel silmapaistvas kirjas Sussexi politsei veebiaadressi, samuti politsei vapi ja telefoninumbriga. Kõik avaldused ajakirjandusele ja meediale tegid politseinikud tahvli taustal.

      „Kes maski ära võttis, Roy?” küsis inspektor Kim Murphy sõbralikul, kuid väga otsekohesel häälel.

      Grace oli Kimiga ennegi koos töötanud, nad olid mõrva tellimise eest kohtu alla toonud ühe Brightoni üürikorterite omaniku, kohtuprotsess oli hiljuti edukalt lahenenud ja nad olid saavutatuga rahul. Selle juhtumi puhul oli Grace palunud Kimi enda kui juurdlusevanema asetäitjaks. Too kolmekümnendates aastates naisinspektor oli särtsakas, ülimalt intelligentne ja meeldis Grace’ile kangesti. Ta oli ka väga veetlev, õlgadeni ulatuvate kenade heledate triibutatud juustega, laia avala näoga ja peaaegu lakkamatu relvitukstegeva naeratusega, mis väga tõhusalt varjas – paljude kurjategijate üllatuseks ja kahetsuseks – üsnagi vintsket elunäinud karakterit, keda polnud lihtne lollitada. Väärikale auastmele vaatamata oli Kimis midagi poisilikku. Täna õhtul toonitas seda sportlik, võrdlemisi mehelik beež õlakutega linasest riidest pintsak, mille juurde kandis ta valget T-särki ja pükse. Enamikul päevadel sõitis ta tööle Harley-Davidsoniga, hooldades tsiklit ise.

      „Koristaja,” ütles Grace. „Ja jumal üksi teab, milliste asitõendite otsas ta veel trampis.”

      Täna õhtul oli Grace’il raskusi. Tõsiseid raskusi. Ta pidi juhatama mõrvajuurdlust, millega kaasnes ränk vastutus. Aga kuidas ta ka ei üritanud keskenduda, püsisid mõtted mujal, teises linnas, kus ootas hoopis teine uurimine. Sandy. Ning korraga taipas ta, et oli täiesti unustanud Cleole helistada ja teatada, mis kell ta loodab õhtul lõpetada. Briifingu ajal püüab ta Cleole SMS-i saata.

      Suhe Cleoga ajas teda ühtäkki segadusse. Mis siis, kui Sandy ongi Münchenis? Kui ta Sandyga kohtub, mis saab edasi?

      Võrrandis oli liiga palju tundmatuid. Siin ja praegu istuti juurdlustoa pärismaailmas töölaua ääres, talle vahtisid vastu ootusärevad näod. Kas ta kujutas seda ette või vaatasid nad teda imelikult?

      Võta end kokku!

      „Kell on kaheksateist kolmkümmend reedel, neljandal augustil,” luges ta briifingu märkmetest valjusti. Roiutavas kuumuses oli ta pintsaku seljast heitnud, lipsusõlme lõdvendanud ja kaks ülemist särginööpi avanud.

      „See on meie esimene nõupidamine seoses operatsiooniga Kameeleon,” jätkas ta, „mõrvajuurdlusega kolmekümne viie aastase naissoost ohvri asjus, kes on tuvastatud kui proua Katherine Margaret Bishop, tuttavatele Katie, elupaik Ida-Sussexis Hove’is Dyke Road Avenue majas number üheksakümmend seitse. Laip avastati täna hommikul kell kaheksa kolmkümmend. Järgneb kokkuvõte.”

      Mõne minuti kirjeldas Grace sündmusi, mis olid viinud Katie surnukeha leidmiseni. Kui ta gaasimaskini jõudis, katkestas Norman Potting teda iseloomulikult.

      „Võib-olla oli mehel krooniline kõhutuul, Roy. Andis naisele halastusest gaasimaski.” Potting piilus muheldes ringi. Kuid keegi ei muianud.

      Grace ägas sisimas. „Aitäh, Norman,” ütles ta. „Meil on kuhjaga arutamist. Naljadest võiks hoiduda.”

      Potting СКАЧАТЬ