Leemuripoeg Ville teeb sääred. Kairi Look

Чтение книги онлайн.

      „Aeg on hiline, mu sõber,” lausus ta õrnalt, „ja pähklid nahka pistetud. Pere hakkab magama sättima.”

      Ville ärkas lummusest ning pilgutas ehmunult silmi. „Aga loomulikult, ka mul on aeg kodu poole liikuda,” kogeles ta ja siunas end tasakesi taktitu käitumise pärast. Polnud ju salalugu see, et oravad armastasid iga öö kaheksa tundi magada. Ainult Pierre näis kellaajast hoolimata hommikuselt värske ja keerutas hooletult vurru ümber käpa.

      „Kas ma võin homme tagasi tulla?” vilksas Ville pilgu Robertile. Orav noogutas muheledes.

      Ville väike nägu läks nalja täis. Igaks juhuks pigistas ta silmad korraks tugevasti kinni – ja avas uuesti. Baretiga Pierre polnud haihtunud, vaid triikis ta ees endiselt hooletult vurru. Ville otsustas hommikul otsekohe jälle oravatele külla minna.

      Ta lehvitas sõpradele hüvastijätuks ja astus koopast välja sabiseva vihma kätte. Elu metsas polnudki ehk hädaorg. Lustlikku laulujoru ümisedes tatsas Ville kodu poole ega polnud sugugi tusane, et tal tuleb järjekordne öö napakate leemurite keskel mööda saata.

      Pakid ja piibud

      Ville unenäod olid üle pika aja iseäralikult värvilised. Ta tembutas kogu öö Pariisi pargipuudel ja oli ärgates hirmus ärevil. Hommikusest sitikamüslist mööda viilinud, asus ta kiiresti oravate poole teele. Juulius vireles vihma tõttu kondivalu käes ega pannud tähelegi, kuidas leidlik leemur pesast välja lipsas.

      Oravate juures oli ammu lõunaaeg. Rahulik öö seljataga, pakatas kogu pesakond energiast ja vibeles pähklijahi ootuses koopaserval. Ainult Pierre lesis poollamaskil kamina ees, saba lehepadjal, ja suitsetas laisalt piipu. Ilmselt olid temal selleks aastaks pähklid juba kogutud.

      „Hüva hommikut, Ville!” hõikas Robert. „Tule võta istet, väljas on üsna vastik sadu.”

      „Tilgub nagu Hyde Parkis Inglismaal,” nentis Pierre äraolevalt ja puhus oivaliselt ümmarguse suitsurõnga Villele otse näkku. „Londoni oravad on igapäevase vihmaga muidugi kohastunud. Vettivad läbi – käivad katedraalides end soojendamas. Kirikutes on palju kenasid kullast pilte ja vahel pakutakse isegi hõbetaldrikul leiba. Inglismaal on muidugi rõskem kliima kui Par-rrriisis” (selle koha peal kuristas Pierre hirmus eksootiliselt r’i), „aga kirikutes vettinud oravatega lobiseda oli erakordselt õdus,” meenutas ta heldimusega ja kõlgutas jalga üle põlve.

      Ville kuulas oravat, suu ammuli, ja puuris pilguga popsuvat piipu. Suitsetavaid loomi polnud tema ausad leemurisilmad varem nägema juhtunud.

      „Parimad mälestused on mul muidugi Roomast,” keris Pierre mälestuselõnga edasi. „Vaat seal on ausal oraval elu, tõeline la bella vita, nagu kohalikud ütlevad. Punguvad pähklipuud, maitsvad toidujäänused tänaval… Kogumishooaega pole ollagi, tasuta toit visatakse otse suhu. Ole ainult orav ja näri!”

      Ville köhatas. „A-ga kus need Inglismaa ja Roomamaa siis on?” piiksatas ta häbelikult kukalt sügades.

      „Aah, ettevõtlikule oravale käbiga visata,” praalis Pierre ja tõstis õpetlikult käpa. „Minusugusele vilunud rändurile paari päeva küsimus. Pakid kohvri, veered veoautos, astud jala, hüppad trammile – käkitegu!”

      Villel käis pea ringi. Pierre’i jutt oli hullumoodi põnev. Ka Robert, kes nende juttu pungis silmil pealt kuulas, oli keeletu. Pierre tundus sellest ainult hoogu juurde saavat. Ta tõstis mõlemad käpad pea kohale, pööritas silmi ja lausus venitaval kõuehäälel: „Aaaaamen! Aaaaaaamen!”

      Nii Ville kui ka Robert vaatasid püstiste käppadega Pierre’i nagu halvaendelist ilmutist. Vana orav tõstis kulmu peaaegu kõrva taha ja kratsis kukalt. Ka Ville oli tumm.

      Pierre langetas käpad ja viskas piibu nurka. „Vaat see, metsaloomad, on Roomas võlusõna! Nii kui valges rüüs mees räägib, langevad kõik alandlikult põrandale. Ja siis saab leiba. Uskuge mind – olen näinud, olen maitsnud.”

      Ville kõhus kõdistas hullupööra. Pierre’i seiklused, tasuta hõrgutised, valges rüüs mehed hõbetaldrikul leiba jagamas – rändurielu tundus imeline. Ja siis tekkis Villel Suur Plaan. Temas voolas siiski põikpäise leemuri veri. Mis mõttes, see teoks!

      „Ma tulen ka!” paiskas ta Pierre’ile näkku ja limpsas erutunult keelega üle nina. „Palun, Pierre, võta mind kaasa. Ma olen väga truu loom ja aitan sul pähkleid korrutada!” Ville käpad higistasid ja põrandat trummeldava saba kohale tekkis tihke mullapilv.

      Pierre silmitses pilku tõstmata käppi ja naksas ühelt konarlikult küünelt tüki.

      „Ma ei tea,” lausus ta kuivalt. „Ma pole Euroopas ühtki leemurit näinud. Tänavad on triiki lompe täis. Seal pole sul kuiva pesa nagu siin.”

      „Vesirott õpetas mind krooli ujuma!” hüüdis Ville võimalust haistes. „Ma võin elada salaja kirikus! Kogu leib saab sulle, ma söön tõuke! Aaaaaamen!”

      Tea, kas just Rooma võlusõna tõttu, kuid Pierre jäi mõttesse. Ta kissitas silmi ja vaatles hingeldavat leemurit kaalutleval pilgul. „Mitte igal oraval pole jüngrit,” juurdles Pierre, „ja andunud imetlejaid pole minu vanuses lihtne leida. Kannupoisist haruldane ahv tekitaks Prantsuse kuluaarides kiiret kõmu, eriti kui ta enne mõnes Pariisi butiigis viisakalt riidesse panna. Minust saaks aga Euroopa esimese leemuri maaletooja.” Pierre ristas unistavalt käpad ja naeratas. Mõttel oli jumet.

      „Võime asja kaaluda,” lausus ta ettevaatlikult. „Ma jään veel mõneks ajaks metsa puhkama, ent paari päeva pärast paneme plaani paika. Suurte vihmade aegu on reisimine ohtlik, oodata tuleb kuivemat ilma. Tule homme hommikul asjadega siia, siis vaatame, kas on lootust Pariisi saada. Madrused rääkisid, et uus laev väljub nädala lõpus.”

      Ta silmitses Villet tähelepanelikult. „Ja veel – sa mõistad loomulikult, et ma eeldan sinult täielikku kuuletumist. Vaidlused on äärmiselt ebameeldivad. Mul on nagunii alati õigus.” Ta naeratas meelalt. „Sina oled muidugi nutikas leemur, nii et mu meel on muretu. Meid ootavad peadpööritavad seiklused.” Pierre silitas äraolevalt oma kohevat saba.

      Ville СКАЧАТЬ