Võit viha ja ärrituvuse üle. William Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Õige varsti pärast Moulin Rouge’i kogemust sattusin „prantslased on kenad inimesed” laiendatud versioonile. Kõndisin vaikses rannakuurordis mööda promenaadi, kui minu poole tuli umbes kahekümne viie aastane veidi kohtlase olekuga mees. Ta oli hädas oma seljakotiga: ühe rihma oli ta üle õla hiivanud, aga teine käsi oli õlarihma taha takerdunud. Igaüks, kes seljakotti selga pannes on sellisesse olukorda sattunud, teab, et kõrvalseisjal on seda kergem korda sättida kui kandjal endal. Niisiis, see mees tuli otsejoones minu juurde, jäi sõnakestki lausumata minu ette seisma ja ma aitasin talle koti korralikult selga. Mida ütleb see juhtum tolle mehe veendumuste kohta teistest inimestest? „Teised inimesed on kenad.” Lausa nii kenad, et kui sa oled oma seljakotiga hädas, pole vaja teha muud, kui minna ja seista juhusliku inimese ette ja ta sätib selle korda. Sul pole isegi vaja midagi öelda! Niisiis, veendumused mõjutavad meie elu iga hetke, aga kui nende veendumustega veidi vaeva näha, tasub see ennast heldelt. Kuidas seda teha, vaatame edaspidi.

Kust veendumused tulevad?

      Mõnigi lugeja võib aru pidada, kust meie veendumused küll pärit on? Kahtlemata tulevad nad meie kogemustest. Paljud pärinevad varajastest kogemustest (lapsepõlvest, koolist ja kasvatusest) ja need ei muutu kunagi. Näiteks mõnikord õpetatakse inimestele lapseeas, et kõik inimesed on omakasu peal väljas, nii et tuleb olla valmis ennast kaitsma. Teised, ehkki neile pole otseselt seda õpetatud, on sama omandanud teisi jälgides. Samamoodi õpetatakse teistele inimestele lapseeas, et „inimesed on üldiselt head”. Võib ka juhtuda, et neid kasvatatakse nii, et nad hakkavad inimeste headusesse uskuma, ükskõik, kas seda neile otsesõnu kinnitatakse või mitte. Nende tuumveendumuste alusel teeme endale reeglid. Näiteks, kui inimene usub, et kõik on omakasu peal väljas, tekib tal selle põhjal mitmesuguseid veendumusi, nagu „ma pean säilitama külma närvi”, „tuleb olla valvas, et sind ära ei kasutataks”, „annad neile sõrme, võtavad terve käe”. Aga kui ma usun, et inimesed on üldiselt head, sünnib sellestki rida veendumusi, nagu näiteks: „kui üksteist usaldame, läheb meil hästi”, „parim viis lõõgastuda on teiste seltskonnas” jne.

Kokkuvõtteks

      • Käesolevas peatükis otsisime vastust küsimusele, miks mingi olukord ajab ühe inimese närvi, teise aga mitte.

      • Jõudsime järeldusele, et see on seotud meie veendumustega meie enda, teiste inimeste, kogu maailma kohta, selle kohta, kuidas inimesed peaksid käituma ja kuidas peaksime meie käituma.

      • Need veendumused kujunevad aastate jooksul meie kogemustest ja tähelepanekutest, põhinedes sageli sellel, mida meile lapsepõlves on öeldud.

      • Saime teada, et meie veendumused panevad aluse meie pidurdustele. Osa inimesi arvab, et mitte kunagi ei tohiks kedagi lüüa, isegi kui seda nimetada „laksu andmiseks”. Teised arvavad, et lüüa tohib ainult endast väiksemaid, näiteks oma lapsi. Kolmandate arvates pole õige häält tõsta. On neid, kes arvavad, et asjad tuleks inimestega läbi arutada ka siis, kui tegemist lastega. On neid, kelle arvates on kõige olulisem hea eeskuju. Kõik need veendumused moodustavad osa meie sisemistest piduritest. Ühed muretsevad oma tegude võimalike tagajärgede pärast, uskudes seega, et ei ole mõtet endast suurema inimesega tüli norida, sest nii võib viga saada. Need veendumused moodustavad osa nende välistest piduritest.

      • Inimestel on veendumusi sellegi kohta, millised reaktsioonid on lubatud. Mõni arvab, et liiga agressiivselt reageerida ei sobi, aga mossitada võib küll jne.

      • Kõik need teadmised veendmuste ja nende mõju kohta moodustavad olulise valdkonna, mida saame oma huvides kasutada, kui oleme tutvunud selle raamatu teise osaga.

      7.

      Miks ma ükskord kergeminiärritun kui teinekord?

      Siiani oleme keskendunud küsimusele: „Miks mõned inimesed vihastuvad kergemini kui teised?” Oleme välja pakkunud mitmesuguseid vastuseid – või vähemalt saaksime hea tahtmise korral meie mudeli abil leida vastused paljudele olukordadele. Mõned vastused võiksid olla järgmised:

      • John saab vihasemaks kui Ken, sest John satub Kenist sagedamini viha tekitavatesse olukordadesse.

      • Laura vihastab rohkem kui Mona, sest Laura kipub olukordi hindama ja järeldusi tegema teisiti kui Mona.

      • Norma vihastab rohkem kui Olive, sest tema pidurdused pole nii hästi arenenud.

      • Pete paistab rohkem vihastuvat kui Quentin, sest Pete kaldub Quentiniga võrreldes vaenulikumalt reageerima. Näiteks, Pete lõugab ja ähvardab, Quentin samal ajal mossitab.

      • Rachel saab rohkem vihaseks kui Sarah, sest Rachel on veendunud, et teised inimesed on põhiliselt enesekesksed kaabakad, keda ei saa usaldada, ning seepärast kipub ta mõningaid olukordi valesti tõlgendama.

      Ja nii edasi.

      Seega saame nüüd teha teadlikumaid ja usaldusväärsemaid otsuseid selle kohta, miks mõned inimesed saavad rohkem vihaseks kui teised (selle põhjal, kuidas nad reageerivad, kui on vihased). See on hea, sest kui me soovime võimalikult harva vihastada, siis näeme, et selle saavutamiseks võime nii mõndagi ette võtta. Meil on hea mudel, mida me võime enda puhul rakendada.

Tunded

      Paljusid inimesi vaevab hoopis see, et nende ärrituvus nii muutlik on: mõnel päeval tunnevad nad end väga ärrituvana, teisel mitte. Kui te olete selline inimene, siis teate, et see muutlikkus põhjustab teid ümbritsevatele inimestele üksjagu peavalu, sest nad ei tea kunagi, mis tujus te parasjagu olete. Nii ei saa nad end teiega kunagi päris lõdvaks lasta, mis omakorda tähendab, et teil ei teki nendega kunagi hingelist lähedust ja südamesõprust, kuna te lihtsalt ei anna neile tunnetele võimalust juurduda. Lisaks sellele tekitab see ka teile endale probleeme: te mitte ainult ei riku lähedasi suhteid, vaid tunnete alailma, just nagu oleksite midagi untsu keeranud. Kui pärast seesuguseid vahelduvaid ärritushoogusid vaatate mõnikord tagasi sellele, mida olete teinud eelmisel päeval või koguni samal päeval, tunnete oma tegude pärast piinlikkust või häbi. Sest ehkki teie käitumine paistis sel hetkel mõistlik ja õigustatud, näete hiljem, et olite liiga ärritunud – te olite pahas tujus. (Tegelikult võis see ka tol hetkel mitte eriti mõistlik tunduda; võib-olla teate omast käest, et ärritunud olla on üsna kehv tunne. Häda on selles, et kui ärritus käes, on raske sellest jagu saada.) Aga hea seegi, et on igasuguseid võimalusi stabiilse meeleolu säilitamiseks. Aga esmalt keskendume meeleolu ehk tunnete mõistele. Meie mudelis, nagu „veendumuste” puhulgi, mõjutab see kõiki nelja peamist kasti alates „Hinnangute/järelduste” kastist, nii et mudel näeb nüüd välja nii, nagu on näidatud joonisel 7.1.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим СКАЧАТЬ