Magus lõks. Bella Swanlake

Чтение книги онлайн.

      “Seda, mida sa täna tellid,” naeratas Antoine. “Jätan selle õiguse sulle!”

      “Kartulipüreed,” ütles Ingrid. “Trühvlitega.”

      Neile toodi veini, nad jõid lonksukeste kaupa Chateau La Lagune’i.

      Ingrid vaatas mõtlikult meest.

      “Jumal küll, ma mõtlen vahel, kui ammu see kõik oli – Gröönimaa, Nuuk, Eisfjordi laht… Justkui mingist teisest elust.”

      “Lihtsalt kõik inimesed elavad mitte üht, vaid mitut elu. Minuga oli samuti. Elasin üht elu, siis kohtasin sind ja elan juba teist, kui sina minu kõrval oled.”

      “Aitäh!”

      Ingrid punastas.

      “Aitäh sulle, Antoine.”

      Ta asetas oma käe mehe omale ja mees tundis naise pulsilööke.

      “Ma näen, kuidas sa mind armastad. See teeb mind nii õnnelikuks, et ma ei suuda oma seisundit sõnadega kirjeldada.”

      “Kui sa vaid suudaksid täita ühe minu soovi,” ohkas Antoine.

      “Millise siis?”

      “Ma tahan lapsi, Ingrid.”

      Ta kummardus naise poole.

      “Lapsi, kes ümbritseksid ja rõõmustaksid meid iga päev.”

      “Teie kartulipüree,” kuulsid nad Patricku häält.

      Ülemkokk isiklikult tõi roa lauda.

      “Ma ootan, kui proovite ja oma arvamuse ütlete.”

      Ta eemaldus pisut.

      Antoine võttis kahvli kätte. Jumalik, mitte millegagi võrreldav aroom, mis taldriku ümber hõljus, rääkis sellest, milline kulinaaria šedööver nende ees on. Ta saatis tükikese suhu, nautis selle aroomi ja fantastilist maitset, seejärel veel ühe.

      “Sa oled geenius, Patrick!” ohkas ta.

      Patrick naeratas:

      “Kui lubasid mind oma teenistusse võtta, lubasin mina, et ei vea alt. Nagu näed, ma oskan sõna pidada.”

      Ta kummardas Antoine’ile ja suundus kööki uusi roogi nõiduma.

      Paar minutit istusid Antoine ja Ingrid püreed nautides vaikselt. Tundus, nagu oleksid nad ümbritseva maailma unustanud. Kui taldrikud tühjenesid, tõstis Ingrid silmad Antoine’ile.

      “Ma sünnitan sulle lapsi. Kindlasti. Ainult mitte praegu. Anna mulle veel aega.”

      Kuid aeg läks ja lapsi ei tulnud. Kui Antoine selle teema juurde naasis, hakkas Ingrid avalikult tigetsema.

      “Ära survesta mind, Antoine,” ütles ta. “Ma pole ju mingi järglaste tootmise masin. Tuleb aeg ja sul saavad olema lapsed – luban sulle.”

      Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Antoine’i vaevama tema kahemõtteline olukord. Tal oli suurepärane maja, naine-kaunitar, kadestatav majanduslik olukord, positsioon ühiskonnas, armastus ja ümbritsevate imetlus. Kuid polnud üht – lapsi. Sellepärast tundus kõik muu kuidagi väärtusetu, hääbuv.

      Tema perre oleksid ilmunud nagu mingid saladuslikud puudused, mida oli piinlik teistele näidata. Ja kuidas ka Antoine ei proovinud leppida Ingridi palvega talle veel aega anda, ei tulnud tal sellest midagi välja.

      Järjekordsel trühvlihooajal istus Antoine oma kabinetis, oodates, nagu alati, onu Benoys’ saabumist püha korvikesega. Aeg läks, kärsitus kasvas iga minutiga. Kuid onu Benoys ei ilmunud. Loomulikult, ta ei hiilanud punktuaalsusega, see polnudki tema öise eluviisiga seoses võimalik, kuid sellistel päevadel ta harilikult ei hilinenud.

      Mis seal Périgordis juhtunud on? ronisid Antoine’i pähe halvad mõtted.

      Mitu korda hakkas ta juba onu Benoys’le helistama, kuid viimasel minutil suutis end tagasi hoida, sest oli selline uskumus, et kui trühvlikorjajat kõnedega tülitada või kuidagi teisiti teda esimesel korjepäeval häirida, on see halb enne. Antoine, kes selle aja jooksul, mil ta onu Benoys`ga suhelnud oli, oli kogu ebausu nii selle kui ka muude juhtude puhul omaks võtnud ja hoidis end tagasi.

      Lõpuks ilmus kabinetiukse vahele Jerome’i pea.

      “Noh, kus onu Benoys on?” hüüatas Antoine. “On ta sinuga ühendust võtnud?”

      “Jah,” noogutas Jerome.

      Ta ilme oli kuidagi süüdlaslik.

      “Ja mida ta ütles?”

      “Ta vabandas väga ja teatas, et tema asemel tuleb tema õetütar.”

      “Õetütar…” venitas Antoine. “Tähendab, temaga juhtus midagi?”

      “Ta ütles ainult, et on tõbiseks jäänud ja palus edasi anda, et te ei muretseks, kui tema õetütart näete. Ta tuleb kohe.”

      “Mida siin siis muretseda,” porises Antoine. Ta vaatas ükskõikselt ukse poole, oodates tüüpilise Perigord’is sündinu ilmumist – järjekordne masajalg mittemidagiütleva näoga – üks nende hulgast, kes onu Benoys’d ümbritsesid.

      Kuid selle asemel seisis kabineti uksel õbluke, et mitte öelda habras olend, kes sarnanes elfiga, germaani usundi loodusvaimuga. Sellel olendil olid heledad kastani värvi juuksed ja noorte lehtede karva silmad. Nägu oli südamekujuline, nöbininaga, lohud põskedes.

      Antoine tõusis laua tagant.

      “Mis su nimi on, mu laps, ja mis onu Benoys’ga juhtus?”

      “Minu nimi on Nicole. Aga onu Benoys külmetas, sest ööd on ju nüüd juba jahedad, monsieur,” selgitas tüdruk viisakalt. Temas polnud mingit kohmetust, see tekitas kummalise kontrasti tema välise haprusega.

      Nicole asetas rahulikult korvikese lauale, võttis sellelt helevalge rätiku ja hakkas trühvleid välja laduma. Igaüks neist oli traditsiooni kohaselt mässitud valgesse taskurätti.

      “Millal onu Benoys need seened korjas, kui ta haige on?” imestas Antoine.

      “Tema neid ei korjanud. Ta lamab palavikuga voodis.”

      “Kes siis?”

      “Mina ikka, monsieur,” hakkas Nicole naerma. Tema naer kõlas nagu hõbedane kelluke. “Lapsena olin ma igal suvel ja sügisel onu juures. Ta õpetas tasapisi mindki trühvleid otsima. Nüüd teen seda peaaegu sama hästi kui tema.”

      “Kust sa pärit oled?”

      Antoine tundis äkitselt, et ei taha Nicole’ist lahkuda.

      “Olen pärit Besanēonist,” vastas ta ja vaatas mehele oma ebatavaliste roheliste silmadega otsa.